Link kopeeritud!

Bert Valter: kuigi EKRE ületab alatasa punaseid jooni, mis peaks ta tegema paariaks, on näiteks Reformierakond endiselt valmis talle silma pilgutama

 (330)
Riigikogu infotund
Riigikogu infotundFoto: Rauno Volmar

Analüüsides EKRE tõusu, on ajakirjandus tihti keskendunud populistlikule aspektile ning üksikutele populismi toetavatele äärmuslastele. Jah, suur osa EKRE propagandast ja juhtfiguuride väljaütlemistest on ilmselgelt ekstremistlike või pettunud valijate häälte püüdmisele suunatud poliittehnoloogia. Kuid rambivalgusest on välja jäetud otseselt erakonna tuumikust lähtuv ideoloogia, mille põhijooned täiesti kattuvad 20. sajandi inimsusevastase režiimidega – osalt hirmust paremäärmusluse levikut võimendada.

Lähtudes populismi aspektist ning äärmuslike gruppide olemasolust erakonna toetajate seas, ei erine EKRE kuidagi teistest parempopulistlikest parteidest Euroopas. Tuntuimad nende seast on Põlissoomlased, Rootsi Demokraadid või Rahvusrinne Prantsusmaal. EKRE puhul joonistub selgelt välja aga ideoloogiline suund, mis otseselt eitab liberaaldemokraatiat ning selle alusväärtuste, sealhulgas inimõiguste ülimuslikkust. Lääne-Euroopas oleks sellise ideoloogiaga partei pääsemine parlamenti mõeldamatu. Vaatleme mõnd näidet lähemalt.

EKRE juhatuse liige ja noortekogu esimees Ruuben Kaalep pidas 22. aprillil erakonna kongressil kõne, kus ta muuseas mainis: „On väga oluline, et EKRE on selgelt kinnitanud: me oleme vastu liberaaldemokraatiale kõigis selle vormides.“ See on tõepoolest oluline märk, mis vältimatult liigitab EKRE äärmuslike parteide sekka. Tasub lisada, et Kaalep on ka erakonna välispoliitika toimkonna juht (ehk välisministrikandidaat?) ning erakonna portaalis Uued Uudised avaldatud kõnel pidi kõigi eelduste kohaselt olema EKRE juhtkonna heakskiit.

Samal teemal:

Viimase aasta jooksul on EKRE liidrid tõepoolest avalikult väljendanud oma vastuseisu liberaaldemokraatiale. „Meil ei ole tarvis liberaalset demokraatiat, piisab traditsioonilisest demokraatiast – sellest, et valitsejad arvestaksid oma rahva tahtega!“ kirjutas Mart Helme Postimehes 7. septembril.

Mis siis on liberaaldemokraatia? Iga ühiskonnaõpetuse tunnis käinu teab, et selle all mõeldakse valitsusvormi, mille tunnusteks on vabad ja mitme parteiga valimised, võimude lahusus ning inimõiguste ja poliitiliste vabaduste kaitse. Liberaaldemokraatias on riigivõimu omavoli eest kaitstud ka vähemusgruppidesse kuuluvate inimeste põhiõigused. Seega ei tähenda liberaaldemokraatia ainult liberaalseid parteisid (nagu Reformierakond), vaid samasse süsteemi kuuluvad lääneriikides ka konservatism ja sotsiaaldemokraatia. Muide on nii Ühendkuningriigis kui näiteks Saksamaal just konservatiivsed parteid liberaaldemokraatlike väärtuste kõige tulihingelisemateks kaitsjateks.

EKRE võlgneb oma olemasolu eest tänu ainuüksi liberaaldemokraatlikule korrale. 1934. aastal oli Konstantin Pätsil lihtne toonaste paremradikaalidega arveid õiendada, kuna poliitilised vabadused tänapäeva mõistes ei olnud noores vabariigis jõudnud juurduda. Vaevalt eelistaks EKRE vapside saatust praegusele olukorrale, kus liberaaldemokraatia võimaldab neile nii sõnavabadust kui valimistel osalemist.

Kui Eesti tahab jääda osaks vabast maailmast, ei ole liberaaldemokraatiale alternatiivi. EKRE mängib tulega: Helme ja Kaalepi ideid ei saa toetada ükski arenenud lääneriik. Nii riskitakse sellega, et Eesti kaotab kriisiolukorras oma liitlased.

Seda mõistab ka Kaalep, kes mainib samas kõnes, et „ühes EKRE võimuletulekuga peame me valmistuma fundamentaalseks ideoloogiliseks paradigmanihkeks, ja ühtlasi muutub ka Eesti roll Euroopas“, ning et „Eesti ei tohi olla sõltuv ei Idast ega Läänest, mistõttu meid ootab ees välispoliitiline pööre.“

Siin asetuvadki konteksti EKRE pidevad rünnakud kohtuvõimu sõltumatusele Eestis. 3. juunil EKRE volikogus välja käidud justiitsreformi kava tähendab Eesti advokatuuri esimehe Hannes Vallikivi hinnangul võimude tasakaalu ja eraldatuse – ehk ühe liberaaldemokraatia tähtsaima alustala – rikkumist. Eeskujuks on selgelt võetud Ungari ja Poola, kus EKRE imetletavad padukonservatiivsed valitsused on vastu võtnud seadused, mis allutavad kohtud poliitilisele kontrollile.

Loe veel

EKRE liidrite seisukohtadest saab tuua ilmselgeid paralleele ideoloogilise ettevalmistustööga, mis eelnes Natsi-Saksamaa kuritegudele.

Aga soov liberaaldemokraatiat ja selle kaudu kogu senist ühiskonnakorraldust lammutada ei piirdu üksnes kohtureformiga. Kaalep on oma kõnes hämmastavalt avameelne, kuhu see edasi viib: „Meie erakond seab ürgse hõimutunde kõrgemale globalistlikest dogmadest nagu inimõigused ja individualistlikud vabadused, me oleme eestlased ennekõike ja seejärel kodanikud või liigikaaslased.“

Need sõnad kõnelevad enda eest: sisuliselt on EKRE maailmavaate järgi näiteks genotsiid lubatav nähtus, kuna „hõimutunne“ on inimsusest kõrgemale tõstetud. Kõlab liialdusena? Aga EKRE liidrite paljudest seisukohtadest saab tuua ilmselgeid paralleele ideoloogilise ettevalmistustööga, mis eelnes Natsi-Saksamaa kuritegudele. Nii viitas näiteks Valdo Randpere, et Mart Helme hiljutine mustanahalisi alavääristav sõnavõtt oli justkui üks ühele kopeeritud Hitleri „Mein Kampfist“.

Hannah Arendt kirjutas 1951. aastal teoses „Totalitarismi päritolu“ hoiatavalt: „Ammu enne natside võimuletulekut olid kõik nende kuriteod juba etteaimatavad nende endi kirjutiste, ideoloogiliste dokumentide, kõnede põhjal. Parteiliikmete ähvardused esimeste valimiskampaaniate alguses lubasid ennustada hirmutavalt tõelist ohtu natsirežiimi lindpriidele, olemuslikult loomadeks liigitatuile.“ Natsi-Saksamaal olid nendeks juudid, geid ja muud vähemusgrupid. Oma viha Eestis esindatud vähemuste vastu ei ole EKRE kunagi varjanud.

Siinkirjutatut ei tasu mõista, justkui EKRE liidrid ja ideoloogid teadlikult planeeriksid massimõrvu. Tõenäoliselt mitte. Küll aga levitab EKRE maailmavaadet, mis avab ukse õigustamaks ükskõik millist käitumist vähemusgruppidega. Selles seisnebki äärmuslus: alates Teisest maailmasõjast ja Nürnbergi protsessist läänelikku poliitkultuuri sügavalt juurdunud inimõiguste ülimuslikkuse õõnestamises.

Paremäärmuslaste jaoks on sotsiaalse konsensuse nihutamine aga ellujäämise küsimus. Liberaaldemokraatlikus ühiskonnas, mille baasväärtuseks on inimõigused, on etnotsentristlikud vaated määratud tasapisi hääbuma, kuna 21. sajandi teadmusühiskonnas neile lihtsalt kohta ei ole. Seega tuleb paremäärmuslastel külvata kahtlusi inimsuse ja inimõiguste enda kehtivuse osas, ja sellega EKRE ideoloogid tegelevadki.

Siiski oleks EKRE näol tegu vaid kitsast ühiskonnagruppi esindava parteiga, mis ei saaks liberaaldemokraatiale kujutada ohtu, kui ülejäänud poliitilised jõud oleks asunud otsustavalt läänelike väärtuste kaitsele. Kõikjal Lääne-Euroopas valitseb kas kirjutatud või kirjutamata kokkulepe, mis hõlmab nii sotsiaaldemokraatlikke, liberaalseid kui ka enamikke konservatiivseid parteisid. See „sanitaarkordoniks“ kutsutav kokkulepe tähendab, et liberaaldemokraatiat ähvardavaid äärmuslasi ei kutsuta koalitsioonikõnelustele, kuitahes suurte kompromissideni selleks omavahel jõuda ka tuleks.

Kui Eesti tahab kuuluda lääneriikide sekka, tuleks kiiremas korras juhtida tähelepanu ühe parlamendipartei absoluutsele vaenulikkusele lääneliku ühiskonna alusväärtuste suhtes.

Ehtsa Ida-Euroopa riigina ei ole Eestis paraku sanitaarkordonist juttugi. Kuigi EKRE ületab igal aastal kümneid kordi punaseid jooni, mis peaks ta Lääne-Euroopa mõistes tegema täielikuks paariaks, on näiteks Reformierakond tulevase võimukoalitsiooni nimel endiselt valmis paremäärmuslastele silma pilgutama. Õigupoolest pole koostööd EKREga välistanud ükski erakond peale sotsiaaldemokraatide.

Kui Eesti tahab kuuluda lääneriikide sekka, tuleks kiiremas korras juhtida tähelepanu ühe parlamendipartei absoluutsele vaenulikkusele lääneliku ühiskonna alusväärtuste suhtes. Olles osa läänelikust kultuuriruumist, peame jälgima, et Eestis suhtutaks võrdsetena ka geidesse ja venelastesse. Mustanahalistele inimestele ning andekaile oskustöölistest ladinaameeriklastele ei näidataks rassistlikult ust. Uksenäitamine blokeerib Eestile nüüdisajal kuulumise ajalooliselt antifašistlikku, liberaaldemokraatliku Euroopa poliitikasfääri.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare