Biitlid – luksus nagu ei miski muu
See tähendab, et me kõik armastame biitlite muusikat, kuid mitte alati neid kui kaubamärki. Lihtsalt sel põhjusel, et need kaubad, millel too märk asub, maksavad poes eranditult maksimumhinda. Olete ju märganud, et biitlite plaatidele pole mitte iial tehtud mingeid allahindlusi? Just, nii kriisis ei paista muusikatööstus igatahes olevat, et meid mid-price-biitlikampaaniatega meelitada.
Vastupidi, pisut vähem kui aasta eest asus too tööstus päris rünnakule. Kui teil oli vaba viis tuhat krooni, saite endale osta terve karbitäie biitlite vanade plaatide remaster-versioone. Ütlesin siis ja ütlen ka praegu: nende uusversioonide kalkuleeritud intiimsuses, neis üha peenemates detailides keset tuttavaid laule on midagi tontlikku, salapärast, pisut õudsetki. Teadmine luksusest sinu tarbimis-ulatuses on peibutav ja joovastav. Keegi oleks nagu su fantaasia ära näpanud ja sellele hinnasildi külge riputanud ning sul tuleb hakata raha koguma, et see tagasi osta.
Kui järele mõelda, siis pole midagi uskumatut selles, et biitlite sünd on nüüdseks 50 ja lakkamine 40 aasta kaugusel. Küll aga ei väsi ma hämmastumast, et kõik see, millega The Beatles hakkama sai, mahub sinna vahele, nii umbes kaheksa aasta sisse. Selle perioodi jooksul muutsid nad – kuigi muidugi mitte päris üksi – globaalse kultuuritööstuse mitmeid reeglipärasid ja nihutasid sedagi, kuidas me popkultuurist analüütiliselt kõnelda võime. Aga kõigest järjekorras.
Professionaalide käes
Kui Ameerika sõubisnise 1950-ndate keskpaiga asjakorraldust veidi suupärasemaks lihtsustada, siis oli kogu popmuusika pärast mineviku kaootilisemaid aegu professionaalide käes. Sellised olid nii heliloojad kui ka produtsendid, nii mänedžerid kui ka kirjastajad. Üksikasjadeni professionaalne oli tegelikult kogu protsess tervikuna. Muusikatööstus kujutas ette, et oli leidnud vajalikud turundusprintsiibid, jagas publiku tarvilikeks segmentideks ja sektoriteks ning nägi vaeva, et igaüht neist tõhusalt teenindada.
Kui tuli rock’n’roll, siis oli see plahvatus tegelikult tolle tööstuse plaanidega kooskõlas, mis sest, et ametlikud muusikalood käsitlevad seda murrangulise pöördena. Veel enne kui 1960. aastad kätte jõudsid, oli igaühele selge, et rock’n’roll on möödas nagu mitmed kurioosumid enne teda ega tule enam kunagi tagasi. Aastatel 1959–1962 võttis tööstus ohjad enda kätte tagasi, nagu poleks midagi juhtunud. Alles teine tõuge – ja see tuli just biitlitelt – oli kultuurilooliselt otsustav.
Ülbelt enesekindlad
1960-ndate keskpaigaks oli toimunud midagi prognoosidele totaalselt vastupidist. Muusikatööstuse siseringis lepiti faktiga, et enesekindlad profid ei saa enam mitte millestki aru. Et ühtäkki on esile tulnud muusika, mis rikub kõiki kultuuri tootmise norme, on tavapärases mõttes amatöörlik, kuid müüb selle kõige kiuste tohututes kogustes.
Plaadifirmade ainus võimalus oli seista kõrval ja vaadata, et nad üle ootuste edukalt toimivat reeglirikkumist omalt poolt ära ei rikuks. Biitlite kasvamine oli nende protsesside juures kõige rabavam aspekt – alates sellest, kuidas nende plaadid kõlasid, ja lõpetades sellega, millise ülbe enesekindlusega bänd näiteks kas või oma esimeste intervjuude aegu käitus. Ja kui öelda, et juba siis oli nende muusika mõeldud igaühele, siis on see tegelikult ikkagi pehmelt öeldes kohmakas järeldus.
Pigem toimus see, et biitlite muusika ei vastanud tõhusaks peetud turu segmentimise reeglitele. Biitlid ei olnud tingimata universaalselt armastatud ning nad ei vältinud konflikte 1950. aastate kogupereajaviite vaimus. Lihtsalt nende muusikal oli potentsiaali ulatuda põlvkondade vahele tekitatud ja võimendatud lõhedest üle.
Teine, mida The Beatles korda saatis, oli popmuusika traditsiooni enese ümberkujundamine, täpsemalt öeldes selle teadlik loomine. Enamik kuulajaid teab tavaliselt nimetada nende hittlugusid ja mõnd hilisemat klassikalist LP-plaati, nagu „Revolver” või „Sgt Pepper”. Kuid üks tee nende tähenduse juurde käib varasemate albumite vähem tuntud laulude, konkreetselt näiteks kaverite kaudu. Biitlid laulsid oma esimesel paaril plaadil peaaegu poole ulatuses teiste lugusid ja tegelikult on tuleviku seisukohalt oluline, mis lood need olid. Mõni varane rhythm and blues’i pala, (midagi Smokey Robinsonilt), tüdrukutepopp (paar laulu ansamblilt The Shirellers), maskuliinsem rock’n’roll (näiteks Chuck Berry „Roll Over Beethoven”) – need hetked ei ole hilisemate suursaavutuste kõrguselt vaadates ehk esmatähtsad. Kuid nad tõepoolest konstrueerisid midagi, mida kommertslikul popmuusikal varem ei olnud – nimelt teadlikkuse omaenese ajaloost. Isegi Presley polnud seda võrreldaval määral suutnud.
Tumedamad koodid
Biitlid polnud oma varastes faasides kindlasti midagi muud kui kommertspopp. Ja selline muusika oli oma olemuselt mõistetud olema ajutine, traditsioonidest tühi. Popp oli lihtsalt kvantitatiivne, mitte kvalitatiivne fenomen – ta oli see, mida tahetakse suures koguses müüa ilma mingite sügavamate ideaalideta. Võrreldagu seda näiteks oma rikka ajaloo üle uhke džäss- või folkmuusikaga. Kohe, kui nood kaks muusikastiili said teadlikuks oma minevikust, selle kaanonitest ja arengu loogikast, hakkasid nad popkultuurist eemalduma. See, kuidas biitlid popile ajaloo lõid, oli alles protsessi algus – bändi eemaldumine popi väärtustest tuli hiljem. Nende kokku pandud koodidele vastas rõhutatult konfliktne The Rolling Stones varsti teadagi enda omadega, osutades tahumatule toorele bluusi energiale, ning hiljem tulid teisedki. Biitlid omakorda panid kokku uued vastused uute koodidega – nüüd sai neid juba nimetada 1960-ndate vaimus kunstipäraseks rokkbändiks. Ning nood koodid võisid nüüd olla salapärasemad, tumedamad ja kurjemad – just nagu juhtus siis, kui Charles Manson sai 1969. aastal oma tapaorgiaks innustust biitlite laulust „Helter Skelter”.
Need vastused ja koodid loevad mu arust rohkem kui mis tahes nostalgiline veetlusjõud, millega biitleid on läbi aegade ümbritsetud. Muidugi me vaatame ehk tagasi nende muusikale läikivates pakendites ja jääme selliste artefaktide surve all uskuma, et biitlite toime on universaalne, üleüldine ja igavene. Või kujutame ette, et The Beatles oli paratamatus, õigel ajal õiges kohas, ajalooliselt asendatav mõne teisega.
See kõik ei kõlba suuremat. Sest kui me juba läheme ajas 40–50 aastat tagasi ja proovime jälle kord märgata, mida nad tegelikult ütlesid – ja kuulata ehk ka nende muusikat, nagu ma ise kirjutamise aegu tegin –, siis peaksime hoopis küsima, mis oli biitlites spetsiifilist, kordumatut, fantastilist. Just selleks lähebki mul nende plaate aeg-ajalt vaja. Mis sest, et – nagu alguses öeldud sai – ka popmuusikatööstus ise teab, mida tema kaalukaim sümbol väärt on.
