Birk Rohelend: Kuidas suretada väikeriigi kultuuri?
Mina olen iga päevaga kahaneva sotsiaalse grupi liikmete hulgast üks, kes on elanud Nõukogude Eestis. Ja kuigi ma olin sel ajal alles laps, mäletan ma väga hästi seda vaimustust, mis oli õhus kakskümmend viis aastat tagasi, seda usku, mida kiirgas inimeste silmist ja sõnavõttudest, seda valmisolekut, millega asuti looma oma riiki.
Kui ma täna enda ümber ringi vaatan, siis mulle tundub, et usk ja lootus Maarjamaal on täielikult välja suremas. Jah, võime peaaegu iga päev kelkida tehnoloogiasaavutustega ja start-up-firmasid kerkib meie ideaalses mudelriigis nagu seeni. Oleme suutelised maksma riigifirmade juhtidele Euroopa tasemel palku ja kinnisvarahindade ning üleüldise elukalliduse poolest võime end uhkelt lugeda Euroopa Liidu täieõiguslikuks liikmeks. Inflatsioon punub usinalt nagu masinjänes koerte võidujooksul ning kui me tahaksime visualiseerida seda elukalliduse määra tõusu, mida oleme nende kahekümne viie aastaga kogenud, võiksime püstitada Vabaduse väljakule uue klaasist monumendi.
Kuigi tegeliku monumendi nende kahekümne viie aasta eest peaksime püstitama igapäevase massikommunikatsiooni fantastilistele saavutustele – sellele PR-hööveldusmasinale, mis kõikidest riiklikest ja ühiskondlikest teadaannetest seniolematu innuga üle käib, nii et paljudest trükitud sõnavõttudest jäävad vaid kaunid, keerulised ja kuratlikult tühjad sõnad. Kui meil poleks Tiina Kangrot ja „Pealtnägija” saadet ning rahvusliku diskussiooni areenil üksikuid julgeid inimesi, kes ikka veel võitlevad kogu jõuga tõe väljaselgitamise nimel ja õigluse eest, siis olekski absoluutse näivuse seniolematu aste saavutatud ja võiksime oma Pyrrhose võidu Eesti hauakivile raiuda, sõnastades seda nii: „Meil läks kogu aeg tohutult hästi, kuni me ühel päeval välja surime.”
500 eurot ja telekas
Aga mida räägiksid Eesti kohta need 45 000 last, kes selles ülipüüdlikus ja Euroopa esirinda rühkivas riigis elavad allpool vaesuse piiri? Need lapsed, kes on meie homsed maksumaksjad. Jah, just need lapsed, sest nende arv on samaväärne kolme aasta jooksul sündivate laste arvuga. Ma ei tea, miks peaksid need lapsed tahtma seda riiki edasi viia, siia panustada, aidata tulevikus üleval hoida riigiaparaati, kellele nende elu või surm 19 euro eest kuus oli otse ja ausalt välja öeldes täiesti ükskõik. Just nimelt ükskõik, sest peaaegu kahekümne aasta jooksul ei ole suudetud ega tahetud leida mingeid vahendeid selle tõstmiseks, samas kui riigikogu liikmete palk tõuseb igal aastal ja motivatsiooni Tallinna linnavalitsuse ametnikele nende kurnava töö eest 13. palka maksta jagub küllaga, tulgu see kasvõi lasteaedade ja veel 4000 peatselt lasteaiakohata jääva lapse arvel – ja nende 8000 lapsevanema arvel.
Sellises kontekstis tundubki kunstist ja kirjandusest rääkimine suisa kohatu. Milleks rääkida ilust ja esteetikast, filosoofiast ja eetikast, kui elu eesmärgiks on pelgalt ellujäämine ise? Kellele seda üldse rääkida? Kui keskmine eestlane teenib 500-eurost netopalka ja tema maksimumpanus kultuuri on see, et ta jaksab endale osta televiisori, siis ongi kohatu temalt nõuda, et jätku leib ostmata ja ostku selle asemel raamatuid, nautigu igapäevase vorstiviilu asemel kord kuus teatrielamust ning mingu kinno, selle asemel et astuda sisse kasiinouksest. Nõuda empaatiat, arusaamist ja leppimist sellelt inimeselt, kellel on iga päev sedavõrd raske, sellise keerulise ja Maslow’ püramiidil eluks täiesti mittevajaliku asjaga nagu kunst, tundubki enneolematult ülbe.
Ja siin ongi see koht, kus tuleb mängu riik. Kui riik tahab, et tema keel ja kultuur säiliksid, nagu on põhiseaduses kirjas, siis on riigiaparaadi kohus need asjad tagada. Selle asemel, et demagoogitsevalt kultuuriinimeste sõnavõttude peale näppu viibutada, öeldes „miks nad siis ise ei tee, kui nad nii targad on”. Aga vaat just sellepärast, et see ei ole loomeinimeste kohus. Loomeinimeste kohus on luua, poliitikute kohus on hallata riiki. Ja kui igaüks teeks oma asja siin Eesti riigis nii hästi nagu Mari-Liis Lill, kui igaüks teeks rohkem, kui tema tööülesanded nõuavad, siis ma ei peaks täna siin seda arvamusartiklit üldse kirjutamagi.
Aga meie kultuuri ja keele kadumisega kaoks ka vajadus nende raamistavate struktuuriüksuste järele. Milleks see Eesti riik, kui võiksime lihtsalt olla eurooplased? Kui võiksime lihtsalt olla postsovetlik Baltimaa, lükata oma mured suure tugeva Euroopa Liidu õlule ja meie igapäevaelus ei muutuks sellest midagi? Ehk ainult see, et televiisorist tuleks ainult ingliskeelseid saateid ja ka eestikeelseid ajalehti poleks enam erilist mõtet välja anda. Võib-olla me isegi ei märkaks seda, sest selle kahekümne viie aastaga oleme juba ammu pöördumatult ja süvitsi sulandunud ingliskeelsesse kultuuriruumi.
Kunst ei ole kaup
Aga kui me tahame, et meil oleks oma kunst ja oma kirjandus, siis me ei saa nõuda, et see tekiks iseenesest, elaks mittemillestki ja tõuseks seninägematule kõrgusele – kui loomeinimene siin riigis tunneb, et teda ja tema loomingut ei ole kellelegi vaja. Just selle tunde tõttu jäävad tulemata need Tammsaared ja Krossid, Undid ja Underid. Sest kunst, vastupidi tänapäevasele suhtumisele, ei saa ega tohigi olla pelgalt kasumi tootmise vahend. See ei ole kaup, mida saaks müüa asendamatute vajaduste pähe või millega saaks sildistada, pakendada ja müüa nagu kättesaamatuid unistusi. Kunst tohib ja peab esitama küsimusi, ebameeldivaid küsimusi, valusaid küsimusi, õigeid küsimusi. Jah, see võib ka kirjeldada ja rõhutada ja selgitada ja lohutada ja uinutada ja eksitada ja inspireerida lugematus koguses eskapismi tekkeks täiesti tavaliste varjunditega magamistubades, aga eelkõige peab kunst juhtima tähelepanu olulistele nähtustele meie ümber, andma meile võtmeid faktide mõistmiseks nende sedastamise asemel, andma sügavama, fundamentaalsema arusaama erinevate protsesside loomusest nende pealiskaudse omaksvõtu asemel per se. Usk deklareerib, teadus tõestab või lükkab ümber, poliitika legitimeerib, aga kunsti õigus igavesest ajast igavesti on olnud kõik näiv ja olev kahtluse alla seada, kõik uskumused, traditsioonid ja dogmad küsimärgiga varustada.
Sellepärast peab kunst jääma ja kunst jääb ainult siis, kui on inimesi, kes seda teevad. Inimesi, kes kõigest hoolimata leiavad kõikide oma igapäevaste murede kõrval, mis ei erine kuidagi töölise, müüja, poliitiku või kosmonaudi muredest, ikka veel ekstra aega ja energiat, et rohkem mõelda, rohkem pingutada, rohkem vaeva näha ja minna sammuke kaugemale kui kõik teised. Minna sellest hoolimata, et meie oma riigi poliitikud, kes peaksid võitlema kunsti eest, võitlevad selle vastu. Et nad julgevad avalikult labastada kõnelejat, minnes niimoodi osavalt mööda sõnumi sisust. Ja niimoodi suretavad massiliselt, jätkusuutlikult, vaikselt, poliitkorrektselt, kaude ja iseenesestmõistetavalt Eesti kultuuri välja.
