Bjørn Lomborg: Keskkonnaaktivistide karuteene
Lõpuks, pärast 12 aastat kestnud viivitust, mille põhjustasid geneetiliselt muundatud (GM) toitude vastased, hakatakse Filipiinidel kasvatama A-vitamiiniga „kuldset riisi”. Nende aastate jooksul on üle maailma A-vitamiini vaegusesse surnud umbes kaheksa miljonit last. Kas GM-toidu vaenlased pole selles vähemalt osaliselt süüdi?
Kuldne riis on tuntuim näide GM-toitude vastuolulisest mainest. Tehnoloogial on küll omad riskid, kuid tohutu potentsiaal, ning ühtlasi seisab ta silmitsi süümepiinu tekitavate ja avalikkuse vastumeelset suhtumist õhutavate kampaaniatega. Riis on kolme miljardi inimese põhitoit, kellest kümmet protsenti ohustab A-vitamiini vaegus. Maailma terviseorganisatsiooni statistika järgi jääb seetõttu igal aastal 250 000–500 000 last pimedaks. Nendest pool sureb aastaga. Briti meditsiiniajakirja The Lancet uuringu järgi sureb A-vitamiini vaegusesse igal aastal 668 000 alla viie aasta vanust last.
Ometi naeruvääristavad GM-toidu vastu protesteerivad aktivistid – Greenpeace’ist Naomi Kleinini – jõupingutusi, mis on tehtud A-vitamiini vaeguse leevendamiseks. Seda inimelude hinnaga. India keskkonnaaktivist ja valitsuse nõunik Vandava Shiva kutsus kuldset riisi „pettuseks”, mis „soodustab nälga ja alatoitumust, mitte ei lahenda seda probleemi”.
Spinatist kasulikum
The New York Times Magazine väitis 2001. aastal, et vajaliku A-vitamiini koguse saamiseks peaks „iga päev sööma 15 naela (6,8 kilogrammi – toim) keedetud kuldset riisi”. Kui sel ajal oli tegemist liialdusega, siis praeguseks on see näide tõestatult väär. Kaks hiljutist teadusajakirjas American Journal of Clinical Nutrition avaldatud uuringut näitavad, et juba 50 grammi kuldset riisi annab 60 protsenti soovituslikust päevasest A-vitamiini kogusest.
Vastaste sõnul on A-vitamiini vaegusega võitlemiseks paremaid meetodeid. Greenpeace väitis hiljuti, et kuldne riis pole „ei vajalik ega hädavajalik”, pooldades GM-toidu asemel nende sõnul „kuluefektiivseid” toidulisandeid ja rikastatud toitu.
Kindlasti saab vitamiinitablettide jagamise või laiatarbekaupadele A-vitamiini lisamisega midagi muuta. Kuid toidulisandite tarbimise programmi puhul tuleb Indias iga elu päästmiseks välja käia 4300 dollarit, samal ajal kui toidu rikastamise programm võimaldaks päästa ühe elu 2700 dollari eest. Kuldset riisi kasutades maksaks A-vitamiini vaeguse leevendamine iga inimese kohta 100 dollarit.
Samamoodi on väidetud, et kuldset riisi ei võeta omaks, sest enamik aasialasi hoidub pruuni riisi söömisest. Pruunil riisil on võõras maitse ja see rikneb kuumas kliimas kiiresti. Teisalt on paljud Aasia köögi road niikuinii safrani, annatto ja achiote vürtside või kurkumi kasutamisest kollase värvusega. Inimesed ise, mitte Greenpeace, peaksid otsustama, kas lisavad enda ja oma laste toidulauale A-vitamiini rikka riisi.
Kõige kummalisem on aktivistide viimane kriitika. Greenpeace nimetab kuldset riisi „ebaõnnestumiseks”, sest see „on olnud arenduses juba peaaegu 20 aastat, aga pole siiani A-vitamiini vaeguse leevendamisele mingit mõju avaldanud”. Kuldse riisi välja töötanud teadlane Ingo Potrykus on selgitanud, et ebaõnnestumise taga on peaaegu täielikult järeleandmatu vastasseis GM-toidule – sageli protestivad just rikkad heade kavatsustega Lääne inimesed, kes teavad vähe A-vitamiini vaeguse tegelikest riskidest.
Kaupade ja teenuste reguleerimine rahvatervise nimel on hea idee, kuid see peab alati olema tasakaalus võimalike kuludega – praegusel juhul on viimase 12 aasta hinnaks kaheksa miljoni lapse surm, mis on põhjustatud A-vitamiini vaegusest.
Mida kõike keelata
Kui kohelda geneetiliselt muundamata tooteid GM-toitu puudutavate eeskirjade järgi, tuleks keelata kartulite ja tomatite müük, mis võivad sisaldada mürgiseid glükoalkaloide; seller, mis sisaldab kantserogeenseid psoraleene; rabarber ja spinat (oblikhape) ning maniokk, mida sööb umbes pool miljardit inimest, aga milles on mürgiseid tsüanogeenseid alkaloide. Toiduained nagu soja, nisu, piim, munad, molluskid, vähilaadsed, kalad, seesam, pähklid, maapähklid ja kiivi tuleks samuti ära keelata, sest need võivad põhjustada allergiaid.
Siinkohal väärib äramärkimist, et GM-toidu mõju inimeste tervisele pole tõestatud. Kuid mitmed poliitaktivistid väidavad vastupidist. Tihti viidatakse sellele, et geneetiliselt muundatud maisis leiduv Bt-toksiin hävitab monarhliblikaid. Mitmed teadustööd on siiski kindlaks teinud, et „Bt-maisi praeguste hübriidide õietolmu mõju monarhliblikate populatsioonile on tühine”.
Greenpeace ja paljud teised väidavad, et GM-toidud võimaldaksid suurettevõtetel nagu Monsanto saavutada monopolilähedase seisundi. Ent suurettevõtete ülekaal tuleneb osaliselt GM-toidu vastaste aktiivsusest, mis on teinud heakskiidu saavutamise protsessi nii pikaks ja kulukaks, et ainult rikkad ettevõtted, kelle klientideks on esimese maailma põllumehed, saavad seda endale lubada.
Lõpuks väidetakse sageli, et geneetiliselt muundatud taimed tähendavad põllumehe jaoks kallimaid seemneid ja väiksemat kasumit. Aga neilgi on valik. Rohkem kui viis miljonit India puuvillatootjat on võtnud kasutusele GM-puuvilla, sest see tähendab suuremat kasumit. Seemned on küll kallimad, kuid saagikuse kasv korvab selle lisakulu.
Muidugi pole ükski tehnoloogia veatu, seega on järelevalve kasulik. Ühtlasi ei tohiks unustada suuremat pilti – 2010. aastal järeldas Euroopa Komisjon, 25-aastast geneetiliselt muundatud organismide (GMO) uurimistööd arvesse võttes, et „tänase seisuga pole ühtegi teaduslikku tõendit GMO kõrgemast riskist keskkonnale või toidu ja sööda ohutusele kui tavaliste taimede ja organismide puhul”.
Nüüd, viimaks, jõuab kuldne riis Filipiinidele ning pärast seda eeldatavasti Bangladeshi ja Indoneesiasse. Kaheksa miljoni lapse jaoks oli ooteaeg ometi liiga pikk.
Greenpeace protesteerib juba, et „järgmised kuldse riisi katsejänesed võivad olla Filipiini lapsed”. Need 4,4 miljonit A-vitamiini vaeguses Filipiini last ei pruugi seda niiväga pahaks panna.
© Project Syndicate
Bjørn Lomborg,
Kopenhaageni Ärikooli abiprofessor
