BRIAN V. HILL: Kas kool peaks õpetama religiooni?
Pole ime, et paljud kahtlevad religioonihariduse vajalikkuses. Vanasti oli tavaks, et religiooni õpetati kui vaieldamatut tõde. Lapsi ei ärgitatud religioossete õpetuste üle arutlema, vaid sunniti doktriinile alluma. Nõnda on see paljudes maades siiani kombeks. Kuid lääne demokraatlikes riikides on senine õpetusstiil lubamatuks tunnistatud. Lapsi õpetatakse kriitiliselt mõtlema sõnumite üle, mis nendeni jõuavad eri kanalitest: poliitilistest, kommertslikest, moraalsetest ja religioossetest. Seda peetakse parimaks viisiks, kuidas lastest kasvatada aktiivseid demokraatlikke kodanikke.
Nüüdisaegsed demokraatlikud riigid on sageli ka multikultuursed, s.t erinevate uskumustega inimesed peavad õppima koos elama. See ei nõua neilt loobumist oma sügavatest tõekspidamistest, vaid lugupidamist teiste inimeste vastu – et kõik võiksid järgida oma religioosseid põhimõtteid, kartmata hukkamõistu või diskrimineerimist.
Põhiolemuslik või iganenud?
Karl Marx kuulutas, et religioonid kaovad, kui kehtestatakse ühiskond, mis tugineb teaduslikele alustele. Kuid nii pole juhtunud. Uudistes tutvustatakse religioosseid gruppe tavaliselt veidrate poliitiliste ühendustena, kes levitavad eelarvamusi, tagakiusamist ja terrorismi. Samas annavad religioonid paljudele mõtestatud enesetunde või isegi elueesmärgi, ning on ühiskonnas toonud ellu palju inimlikke organisatsioone ja sotsiaalseid reforme. Negatiivne või positiivne – religioon on vaieldamatult kaasaja elu möödapääsmatu osa.
##Mõned väidavad siiani Marxi kombel, et tänapäevane tehnoloogia ja teadus on avanud meile uued võimalused oma vajaduste rahuldamiseks ning kuulutavad seega religiooni iganenuks. Kuid nii teadus kui ka tehnoloogia on ainult vahendid, mida võib kasutada nii headel kui ka kurjadel eesmärkidel. Pommid või meditsiin? Küllus kõigile või süvenev lõhe rikaste ja vaeste vahel? Valikud, mida inimesed teevad, sõltuvad sügavaimatest väärtushinnangutest.
Kas senine areng tõestab, et religiooniõpetus on täna ülearune? Vanas stiilis jätkates küll, tänapäeva hariduse mõistes mitte. Vastupidi, just praegu on oluline õpetada lapsi oma naabreid mõistma ja nendega läbirääkimisi pidama, ilma et kumbki muutuks agressiivseks või tõmbuks kaitseasendisse.
Väärtushinnangud kasvavad koos inimesega, maailmavaate ja reaalsusetaju kaudu. Maailmavaade koosneb vastustest elu põhiküsimustele: kas elul on mõte? kuhu ma kuulun? kuidas on kõige õigem elada? kas surm on kõige lõpp? Üksikisiku maailmavaade sõltub “üldisest maailmapildist”, näiteks sellest, mille on loonud kohalik religioonitraditsioon. Inimest ei saa pidada harituks, kui ta ei mõista, millist rolli on need traditsioonid mänginud meie kultuuri ja maailmavaate kujunemises.
Isegi neil, kes religiooni eitavad, on välja kujunenud teatud põhiarusaamad elust, millesse nad usuvad. Selles mõttes usub iga inimene millessegi, sest kõik vajavad vastuseid elu põhiküsimustele. Kui kooliharidus ei anna õpilasele võimalust tutvuda erinevate usu- ja väärtussüsteemidega, k.a mõjukate traditsiooniliste religioonidega, ei saa seda pidada adekvaatseks. Sestap pole õige jätta religiooniõpetust vabatahtlikuks õppeaineks, millest saavad aimu vaid need, kes omale aine valivad. Selle õppeaine tähtsus nii isiklikus kui ka kultuurilises plaanis on piisavalt suur, et kuuluda põhiainete hulka.
Milline õpetusstiil?
Religiooniõpetuse vajalikkuse kõrval on sama tähtis õpetusstiil. Kui vanasti oli õpetusstiil väga dogmaatiline, siis seab moodne õpetusmetoodika esiplaanile kriitilise analüüsi ja probleemide lahendamise. Eesmärk on anda õpilastele oskusi (nii mõtlemise, tunde- kui ka suhtlemise vallas), mis võimaldaksid tal vastu võtta tarku otsuseid maailmas, mis on täis võimalusi ja ohte.
See pole sugugi vähem õige religioonihariduse puhul. Õpetajad, kes religiooniõpetuses rõhutavad ainult oma uskumusi ja väärtusi, eirates või põlates teisi, ei õpeta, vaid teevad propagandat. Selle asemel, et vabastada õpilaste vaimu, nad “aheldavad” neid. Teisalt: õpetajad, kes oma tõelisi väärtusi ja uskumusi varjates õpetavad neutraalselt, nagu oleks kõik religioonid võrdselt tõesed (või võrdselt müütilised), teevad samuti propagandat.
Selline neutraalsus võib panna õpilased uskuma, et kõige parem on tõsisematesse arutlustesse mitte sekkuda.
On siis keskteed? Seisukoht, mida ma olen soovitanud õpetajatele ja koolidele, on olla pühendunud, kuid erapooletu. See võimaldab tutvustada õpilastele erinevaid religioosseid eluviise. Samuti lubab see õpetajal väljendada ka oma isiklikku pühendumust just seal, kus see osutub õpetuslikult kohaseks – selleks, et õpilased näeksid õpetajat kui üht näidet oma veendumustele pühendunud inimesest, teades, et selliseid aatesüsteeme on maailmas palju.
Samas peavad nii kooliprogramm kui ka õpetaja õpetusstiil jääma erapooletuks. Klassiruum ei tohi (tänu kohustuslikkusele) olla evangeeliumi kuulutamise paigaks. Õpilasi tuleb kohelda võrdselt ja eelistusteta, hoolimata sellest, millise usutunnistuse taust neil on. Tuleb muidugi kontrollida, kas nad on omandanud mõistva suhtumise religioossetesse küsimustesse ning piisavad teadmised nende kohta. Kuid on ebaeetiline uurida, kas nad on isiklikult võtnud omaks selle või teise väärtuse või maailmavaate. Teisest küljest peame me neid julgustama, et neil kujuneks välja isiklik, põhjalikult läbi kaalutud väärtussüsteem.
Väärtuste neutraalsus on müüt
Erapooletus ei tähenda neutraalsust. Erapooletus tähendab kokkulepitud ühiskondlike väärtuste aktsepteerimist, näiteks nagu austus inimese vastu, pühendumus demokraatiale ja üleüldisele headusele ning tasakaalustatud haridusnägemus. See tasakaal peab sisaldama ka arusaama, et religioon on paljude inimeste elus tähtis.
Tänapäeva koolid peavad välja töötama nn väärtuste harta, mis väljendab nii nende haridusvisioone kui ka eetilisi piirjooni. Siis teavad nii õpetajad, lapsevanemad kui ka õpilased, mille eest hea seistakse, mis on nende õigused ja miks on kooliprogramm just selline.
Vaidlustes, kas koolis peaks või ei peaks olema religiooniõpetus, sisaldub üldine küsimus, mis ei puuduta üldse religiooni. Paljudes koolides ei suudeta üldse lahendada väärtus-hariduslikke küsimusi. Millise seisukoha peaks kool võtma üleüldistes moraalsetes, poliitilistes ja muudes ühiskondlikes küsimustes? Enne kui võtta vastu otsus religiooniõpetuse kohta, peaks alustama hoopis sellest!
Kui need põhiotsused tehtud, tõuseb järgmiseks küsimus: milliseid usundeid kooliprogrammis käsitleda? Vale oleks piirduda ühe usundiga, sest siis oleks tegu selle usundi propagandaga, samuti oleks see väärkäsitlus tänapäeva reaalsusest, sest lapsed peavad hakkama elama multikultuurses ühiskonnas ja välja töötama rahumeelseid kooseksisteerimise vorme.
Inglismaal rakendati meetodit, mis pühendab peamistele religioonitraditsioonidele võrdselt aega. Juuresolevalt graafikult näete, kuidas inimkond jaguneb peamiste religioonide vahel. Näiteks Birminghami koolkond Inglismaal valis järgmised usundid: budism, kristlus, hinduism, islam, judaism, sikhism. Miks pole kavva võetud hiina päritolu uskumusi, näiteks konfutsianismi ja taoismi? Miks on välja jäetud satanism või mõni new age´i taaselustatud paganlik usund? Birminghami grupp püüdis säilitada neutraalset hoiakut. Kuid neutraalsus pole võimalik – tuli teha valik. Liiatigi – juba praeguse valiku juures kurdavad õpetajad ja õpilased ülekoormust...
Parem oleks valida üks või kaks usundit, millel on kohalikes oludes suurim mõju, teadvustades selle kõrval ka teisi, mis võivad olla mõnede selle kooli või piirkonna õpilaste taustaks. See on vajalik, et toetada rahvusvähemuste lapsi, isegi kui ei ole võimalik igale usundile võrdselt aega pühendada.
Mida soovitada Eestile?
Eesti ajaloolise ja kultuurilise taustaga seostub kristlus. Seda enam peaks erapooletult tähelepanu pühendama just kristliku traditsiooni sisemistele vooludele, nii luterlusele, õigeusule kui ka voolule, mida ingliskeelsetes kultuurides nimetatakse “vabaks kirikutraditsiooniks” – sealhulgas baptistidele, metodistidele, nelipühilastele. Küsimus ei ole võrdses ajas, vaid võrdses respektis.
Teiste religioonide asjus (näiteks islam) ei tunne ma kohalikke olusid niivõrd, et anda nõu, kui palju nende käsitlusele peaks aega pühendama, kuid maailmahariduslikus mõttes peaksid need siiski pälvima tähelepanu. Ning vaieldamatult oleks see tähtis sellele õpilasele, kes on juhtumisi tollest kultuurist pärit.
Õpilaste erinevate taustade aktsepteerimine ei tähenda aga võrdset ajapoliitikat, vaid kõigile õpilastele tuleb anda õigus olla erinev ja neid tuleb tunnistada kui isiksusi. Samuti ei tohiks kool ühtki usundit teisele eelistada. Kuid põhilised teadmised religiooniõpetuses, mis on vajalikud analüüsiks ja empaatiaks, on olulised, et võimaldada õpilasi jõuda isikliku informeeritud valikuni.
