Brit Kerbo: aateerakond käib alla
Ajal, mil suitsupääsuke on peninukiks kuulutatud ja rukkilillepurune rahvusromantika nii mõnelgi lobjakaliku koolkonna liikmel südame pahaks ajab, võib aru saada, et kaitsesse tõmbunud rahvuskonservatiivsed jõud püüavad päästa, mis päästa annab. Nõnda ei kohkuta tagasi ka mõnel külasimmanil kokku aetud ja Mutionu laulust võrreldava kireva seltskonnaga uue n-ö puhta ja aatelise erakonna loomisel. Eks viskutakse ju pääsukese ja rukkilille eest kaitsele.
Kirev seltskond tuleb kokku ja teatab esmalt õhinaga, et kõik teised on tegelikult pahad! Kartellierakonnad, seisak, etableerumine, korruptsioon, administratiivsete ressursside väärkasutamine jne on sõnad, mis selle erakonna juhtfiguuride kõnedest-artiklitest ikka ja jälle läbi kumavad. Nood uued on kahtlemata õilsamad ja teevad teisiti. Valge laeva ootuses kallastel seisnud pääsukeseusku rahval on hea meel - lootuskiir on hinges taas väikest viisi lõkke süüdanud. Uutele tulijatele antakse avanssi.
Riigikogu toolidel kohad kenasti sisse võtnud, avastavad uued jõud aga peagi, et päris õilis ikkagi olla ei saa. Kuidas sa noidsamu kurje kartelle ikka lammutad, kui sa finantseelise neile loovutad ja ise uhke viipega katuserahad kõrvale lükkad? Unustades oma võimule pääsemise järgse eneseuhkuse, laotatakse katuseraha üle riigi täpselt samasuguse õhinaga nagu pahad, kellel vastanduti.
Kui 2015. aasta valimiste eel lubati muu hulgas „vabastada omavalitsused parteide diktaadist", siis nüüd seatakse sõnu teisiti: „Pidasime õigeks kaasa aidata regionaalsete investeeringute jagamises". Kokkuvõtvalt, küsimus on ainult selles, kuidas sa oma tegemisi nimetad: kui nimetad näo järgi ja taotlusvoorudeta rahakülvamist "aitamiseks", on kõik okei. Olgu see rahvale eeskujuks.
Tolle aateerakonna juht aga on oma üllasse rolli niivõrd sisse elanud, et raha ja selle jagamine tabavad teda kui rasedus süütut neitsit. Kes seni veel pole aru saanud, siis räägib lugu tõepoolest Vabaerakonnast. Nii kirjutab 14.12 Päevaleht: Vabaerakonna fraktsiooni esimehele Andres Herkelile tuli katuseraha ootamatult. „Minule tuli see teadmata suunast. Teatavasti suhtume üleüldse niisugusel moel ja viimasel lugemisel raha realiseerimisse skepsisega, aga kui see on, ei taha olla ebavõrses positsioonis teistega," ütles Herkel.
Silm silma ja hammas hamba vastu? Või mida? Samas pole käesoleval nädalal juhtunu ainuke, mis paneb uue tulija motiivides, selgroos ja väärtustes kõhklema. Nõnda on augustis 2015 erakonna juht öelnud: „Kuni neil on see õnnetu leping Ühtse Venemaaga, on meil väga suuri raskusi Keskerakonna kui koalitsiooniparteri peale mõtlemisel." Novembris 2016 aga, kui erakonnale paotus korraks uks koalitsiooni suunas, kus peaministri parteiks on justnimelt seesama palju kirutud Keskerakond, on hoiak sootuks teine: leping on aasta hiljem muutunud vaid sümboolse väärtusega pisitakistuseks ning öeldakse välja, et esimene eelistus on olla koos valitsuses.
21. novembril kirjutab semiootik Mihhail Lotman õigustatult, et nädala parima nalja eest hoolitses Vabaerakond: „Trügisid nad valitsuskoalitsiooni nii ustest kui akendest, aga kui sellesse siiski ei pääsenud, teatasid, et tegu on kartellikoalitsiooniga." Kognitiivne dissonants ehk rahvakeeli hapud viinamarjad.
Vaat sedasi on lood selle valge laevaga, mida nii väga oodati. Täna ei teagi, mis nad on või ei ole. Täna ei tea ka seda, kas järgmise aasta kohalike omavalitsuste valimistel kavatsetakse välja tulla näidendiga „Erakond valimisliidu nahas" või on neil ka tegelik soov, et Eestis võtaksid kohaliku tasandi otsuseid vastu needsamad inimesed, kes ise tolles piirkonnas elavad. On võimalik, et see kirev seltskond mõtleb veel kümme korda ringi, joondudes selle järgi, kuidas on parasjagu reitingud ja kuidas need pahad kartellierakonnad mängureeglid sätestavad. Sest nagu mäletame juhi sõnu: „me ei taha olla ebavõrdses positsioonis teistega".
Kogu asja kurbloolisus seisneb aga hoopis selles, et pääsukeseusku rahvas, kes ootas valget laeva, leiab end taas olukorrast, kus kedagi valida justkui ei olegi, sest kõik on lõpuks üsna ühte nägu. Avanssi ei anta aga kellelegi enam niipea.
