Nüüd, kus Suurbritannias on moodustunud esmakordselt koalitsioonivalitsus, konservatiivide (tooride) ja liberaaldemokraatide (libdemmide) vahel, ja samuti on esmakordselt peale 1974. aastat lõppenud valimised patiseisuga, on õige aeg analüüsida, kuidas asjaolud nõnda kujunesid.

Valimistulemused
Kuigi David Cameroni konservatiivid võitsid valimised, ei saanud nad enamust. Tööpartei (leiboristid) küll kaotas neile, kuid vähem, kui arvati. Pikalt arvamusküsitlustes juhtinud konservatiivide jaoks oli nende tulemus pettumus, arvestades, et leiboristid olid võimul olnud 13 aastat järjest ja vahepeal ülimalt ebapopulaarsed. Vahetult enne valimis tehtud küsitlustes olid nad pidevalt 3. kohal.

Pettunud olid ka liberaaldemokraadid, kelle toetusprotsendi juhi Nick Cleggi esmakordselt toimunud teledebatid lakke tõstsid. Partei lootis hõivata protsentides teise koha või vähemalt saada eelmisest korrast enam mandaate. Liberaaldemokraatide õnnetuseks sai Briti majoritaarne valimissüsteem, mis tõi neile 23% häälte eest 57 kohta, kaotades 5 kohta, samal ajal kui näiteks leiboristid said 29% ja 258 kohta.

Leiboristid tegid lõppeks suhteliselt viisaka tulemuse, hoides Alamkojas ära konservatiivide enamuse. Parlamendivalimistega samaaegselt toimunud kohalikel valimistel olid üllatuslikult edukaimad just leiboristid, võites näiteks Liverpooli tagasi libdemmidelt.

Väikeparteid jäid enam-vähem samadele numbritele, mis on ka loogiline, kuna peamiselt regioonide (kui Wales'i, Šotimaad ja Põhja-Iirimaad võib nii nimetada) rahvuslikel väikeparteidel on suhteliselt kindel valijaskond. Siin muutus vaid see, et esimest korda said esindatuse roheliste ja Põhja-Iirimaa mõõdukam liberaaldemokraatidega seotud parempartei, kes röövis koha nende käremeelse parempartei liidrilt.

Parlamendist jäid seegi kord välja eurovalimistel koguni tulemuse teinud Iseseisvuspartei ja ka Europarlamendis esindatud fashistlike sugemetega BNP. Iseseisvuspartei kandideeris ainsa üleriigilise partei esindajana Alamkoja esimehe vastu, ehkki traditsioonide kohaselt seda ei tehata, kuid ei suutnud kolmandast kohast enam, kaotades kohaliku partei esindajale.

Uus valitsus
Peale valimistulemusi oli selge, et sisuliselt ainuke töötav valitsus saaks olla kas konservatiivide koalitsioon liberaaldemokraatidega. Kõne alla oleks tulnud ka konservatiivide vähemusvalitsus. Libdemmide koalitsioon leiboristidega oleks reaalne olnud vaid, kui kahe peale oleks saavutatud enamus, mida neil ei olnud. Valitsemine oleks teoreetiliselt olnud võimalik ka neil kahepeale koos regioonide rahvuslike sotsiaaldemokraatlike väikeparteidega, kellest Põhja-iirimaa Sotsiaaldemokraatlik ja Tööpartei on ametlikult seotud Tööparteiga ja rohelistega, kuid see variant tundus algusest peale ebatõenäoline.

Nick Clegg eelistas koalitsiooni tooridega, olles oma eelnevas karjääris töötanud konservatiivist voliniku Leon Brittani jaoks Euroopas. Clegg ütles seetõttu ka kohe peale valimisi välja, et esimesena peaksid saama valitsuse moodustamise õiguse konservatiivid, kui samas oleks enamuseta parlamendi puhul just Brownil olnud õigus üritada esimest korda.

Kuna tundus, et liberaaldemokraatide ja konservatiivide läbirääkimised on patiseisus, otsustas Brown veel viimast korda üritada leiboriste valitsusse tuua ja teatas oma tagasiastumisest Tööpartei esimehe kohalt. See mõjus: päevaga leppisid toorid liberaaldemokraatidega kokku ja Brown pidi tagasi astuma ka peaministri kohalt. Libdemmid said vastu 5 ehk neljandik ministrikohtadest ja lisaks ka muid positsioone, kokku 20. See on hea saavutus, arvestades, et vahepealset plaanid, mille kohaselt liberaaldemokraadid ei olekski valitsusega liitunud, vaid hoopis toetaksid neid hääletustel. Leiboristid polnud kokkuleppest libdemmidega "iga hinna eest" huvitatud. Esiteks nõudsid liberaaldemokraadid liiga palju, teiseks kartsid paljud leiboristidest parlamendisaadikud, et briti valijad, kes pole harjunud enamuseta parlamendiga, võtaks seda kui "kaotajate koalitsiooni".

 Niisiis, said britid endale koalitsioonivalitsuse, kuid millest loobusid toorid ja millest libdemmid?
Liberaaldemokraatidel on seda koalitsiooni raske oma püsivalijatele selgitada, kuna teatavasti on see partei moodustunud ju kunagisest viigide ehk liberaalide parteist ja Tööparteist eraldunud sotsiaaldemokraatlikust erakonnast, mida tuleks pigem siiski vasak-tsentristlikuks pidada. Kui vaadata, millest nad loobusid, on need päris muljetavaldavad järelandmised: esiteks, Briti Euroopa-meelseim erakond loobus euro nõudest (seda oleks muidugi olnud võimatu saada niikuinii, aga märgina on see tugev) ja teiseks samuti nõustusid nad referendumiga iga uue Euroopa lepingu puhul, millega toimub mingite siseriiklike õiguste ülekandumine Euroopa Liidule. Kolmandaks, peavad libdemmid toetama eelarvekulude kärpimist, mis ei ole populaarne liberaaldemokraatide vasakpoolsete valijate hulgas, nagu ka ülempiiri seadmist immigratsioonile väljastpoolt EL-i.

Toorid seevastu nõustusid referendumiga valimisseaduse muutmiseks, mille aega ei ole küll veel määratud. Samuti 5aastase parlamendiga, nii et järgmised valimised toimuvad igal juhul 2015, mis ei luba Cameronil erakorralisi valimisi esile kutsuda, kui konservatiivide populaarsus kasvab.

Perspektiiv ja mõju Eestile, mõju Euroopale?
Kuigi täna valitseb konservatiivide ja libdemmide hulgas rõõmupidu, on selle valitsuse püsimine järgmisel viiel aastal ebatõenäoline. Esiteks, libdemmid on loobunud liiga paljudest oma nö põhilubadustest, mida on neil raske seletada oma valijaskonnale ja ka oma tooride-vaenulikele parlamendiliikmetele. Juba praeguseks on osa nende vabatahtlikke lahkunud Tööparteisse. Teiseks, euroskeptiliste tooride hulgas on ka palju äärmuslikke konservatiivse kes peavad libdemme veelgi hullemaks kui leiboriste ja kes võivad ka hakata tekitama vastuolusid tooride sees. Sama võivad tegema hakata ka euroskeptikud, kui valitsus hakkab muutuma liiga Euroopa-meelseks.

Samas käivad ka kõlakad, et Cameron võib Europarlamendis viia toorid tagasi Euroopa Rahvaparteisse, kust ta nad eelmine aasta ära tõi liitu koos Ida-Euroopa ja Itaalia kahtlaste natsionalistlike väikeparteidega, mille eest teda on ka Suurbritannias kõvasti kritiseeritud. Huvitav saabki olema näha, kuidas siiani ülimalt euroskeptilised konservatiivid suudavad Euroopas hakkama saada. See ei olnud kindlasti probleem opositsioonis olles, kuid valitsuses peab käituma teistmoodi. Mart Laari kommentaar, et leiboristid on oma tegudes olnud euroskeptilisemad kui konservatiivid, on selles mõttes ebaadekvaatne, et konservatiivid on 13 aastat olnud opositsioonis ja vaid sõimanud EL-i, leiboristid reaalselt valitsesid sel ajal, kuigi brittidele omaselt ikka mõningase euroskeptitsismiga. Leiboristid on siiski üldjoontes Euroopa-meelne erakond, erinevalt konservatiividest. Suhetes Eestiga ei muutu võimuvahetusega tõenäoliselt midagi: suhted olid, on ja jäävad väga heaks.

Leiboristid seevastu on peale 13 aastat opositsioonis. Sügisel valivad leiborid omale uue esimehe, kes tuleb tõenäoliselt vendade Milibandide hulgast. Esimehe kampaania algas Browni tagasiastumisega parteijuhi kohalt, täna teatas ka eelmine välisminister David Miliband, et kandideeribki esimeheks.