Ma pean silmas keskerakondlaste ja rahvaliitlaste viimaste päevade artikleid kesk- ja arvukais maakonnalehtedes. Neis püütakse väita, et Rahvaerakond Mõõdukad on jäänud pika ninaga (EPL 10. 12, Küllo Arjakas), Tarandi toetajaid on petetud (keskerakondlane Harri Õunapuu Rapla Nädalises ja Lääne-Harju Ekspressis) või et Mõõdukail pole oma valijaile midagi ette näidata (Janno Reiljan mitmes maakonnalehes).

Selle kampaania põhjused on lihtsad. Kõigepealt seondub see riigikogu tänavuse viimase töönädala päevakorraga (tulumaksureform ja 2000. aasta eelarve) ning petliku lootusega, et Mõõdukad võiksid olla koalitsiooni nõrgim lüli ning massiivsele survele järele anda.

Teine põhjus on tõsiasjas, et ühinemisel tugevnenud Rahvaerakond Mõõdukad on muutumas Keskerakonnale üha ohtlikumaks konkurendiks. Ühe oma liidri Peeter Kreitzbergi sõnul on Keskerakond tänavu võitnud kaks lahingut, kuid kaotanud kaks sõda (ta peab silmas riigikogu valimisi ja kohalike valimiste tulemusi Tallinnas) ja tõesti pika ninaga jäänud. Tulevikus võivad neil ka lahingud võitmata jääda.

Kolmandaks oli tegemist eneserahustamisega enne nädalavahetusel peetud Keskerakonna õppepäeva, kus Edgar Savisaar hellitas valelootust, et järgmistel valimistel Mõõdukate erakonda enam pole. Sestap püütaksegi praegu valijaile pähe taguda, et Mõõdukad on luuserid ning valijate petjad.

Tegelikkus on muidugi teine. Riigikogu liikmed Küllo Arjakas, Harri Õunapuu ja Janno Reiljan teavad väga hästi, et just Mõõdukate ettepanekul kirjutati koalitsioonileppesse punktid Euroopa Liidu põllumajanduspoliitika rakendamisest siinmail. Nüüdseks on jõutud nii kaugele, et Eesti on alates 1. jaanuarist 2000 valmis rakendama tolle kolmandate riikide suhtes, s.t tegema seda, mida riigikogu eelmine koosseis küll üritas, kuid milleni ei jõudnud. Valmimas on põllumajandussaaduste ja -toodete turukorralduse seadus, Euroopa Liidust on programmi SAPARD raames meie põllumajanduse toetamiseks oodata kuni 200 miljonit krooni aastas, meile üsna soodsalt kulgevad läbirääkimised Brüsseliga Eesti toiduainete kergemaks pääsuks Euroopa turule ning sealsete subsiidiumide vähendamiseks jne.

Võrrelge seda ise keskerakondlike saavutustega põllumajanduses, nagu möll moonipõllul või seavedu Toompeale. Lenini mässuõpetusest juhinduv Keskerakondki peaks teadma, et nüüdseks on ajalugu tõestanud: sellest on palju kära, kuid vähe villa.

Üks väheseid kindla tärminiga sätteid koalitsioonileppes oli lubadus kehtestada 1. jaanuarist 2000 lapsehooldustasu. Seegi pandi kirja meie ettepanekul. Seadus on riigikogus ammu vastu võetud ja lapsehooldustasu rakendub. Eelkõige Mõõdukate tegevuse tulemusel suureneb tulumaksuvaba miinimum ja alampalk.

Sotsiaalminister Eiki Nestor on korduvalt toonud näite ühe- ja viieaastase lapsega perest, kus ema on kodune ja isa käib tööl. Tänu lapsehooldustasule ja maksuvaba miinimumi tõusule kasvab selle pere sissetulek aastas rohkem kui keskmise kuupalga võrra. Lisaks võib ema nüüd julgelt tööle minna, kartmata, et lapsehooldustasu talt ära võetaks. Too seadus suurendab ka üsna mitut praegu makstavat toetust. Oluliseks peame sotsiaalmaksuseaduse muutmist, mis ergutab tööandjaid senisest enam kasutama neid, kes on nõus poole koha või mitte-täieliku tööajaga.

Muidugi ei väida ma nüüd, et kõik on korras. Paraku pole Eesti majandus madalseisust veel välja saanud, tööpuudus on endiselt suur ja üsna paljudel on keerukas ots otsaga kokku tulla. Ent majanduse edendamiseks astutavad sammud annavad lootust, et raskeimad ajad on varsti möödas. Siis on võimalik tavainimesele senisest suuremat tähelepanu pöörata, sest ilma ühiskonna jõukuse kasvu ja riigi rahakoti kosumiseta on see lihtsalt võimatu. Ja võimatu on seegi, et nii kaua oodatud Eesti riigi püsimajäämine olupoliitiliste kaotajate survel ohtu seatakse. Põhja-Kaukaasias toimuv on meile hoiatus ning Eesti riiklus tagatud vaid koostöös NATO-ga.