Link kopeeritud!

CARMEN KASS: Higistava spordijuhi aju kärbub

 (39)

Eesti on maailma tippu jõudnud mitmel spordialal, mis ei ole fännide poo­lest sugugi suurearvulised. Kahevõistluse olemasolust pole suur osa aafriklasi kuulnudki, jalgpallist ja jooksmisest aga küll.

Eesti sai olümpiamängudelt kaks medalit, kuid mitte staaraladelt. Meie tugevus on seal, kus on vähem pürgijaid.

Eesti spordipoliitika suund käib aga sellele tõsiasjale vastu. Olen kindel, et alad, kus meil on maailmaklassi tegijad, pidid nägema pöörast vaeva, et ennast tõestada. Kindlasti oli samamoodi ka Gerd Kanteri ja Eesti väga tublide sõudjatega. Samas püütakse meil teha tähti ja tähekesi aladel, mis on “kuninglikud”, kuigi hiilgetulemusi ei ole ega pruugi ka tulla.

Neli aastat, mis ma olen juhtinud Eesti maleliitu, on pannud mind mõistma, et Eestis on vähe spordiametnikke, kellele meeldib lisaks suusarajal higistamisele ka mõelda. Lubadusi antakse selleks, et nendest taganeda.

Lõpuks on tulnud mul ikka ise oma rahakotirauad lahti teha. Küsimus ei olegi ju rahas, vaid suhtumises – selles, kas Eesti vajab mõttesporti või mitte. Minu meelest on oluline, et spordialade riigi poolt rahastamisel oleksid paigas kindlad kriteeriumid ja alad saaksid võrdväärselt areneda ning korraldada Eestis ka rahvusvahelisi suurvõistlusi.

Ma ei usu, et male on parem kui kergejõustik. Aga ma ei usu ka, et ta on halvem. Me tahame teha ka males (ja küllap teistelgi mõttespordialadel) suuri asju ning selleks on vaja riigi tuge. Me ei lepi, et mõni oluline saavutus jääks meil saamata sellepärast, et riigil on vaja alandada näiteks tulumaksu. Sest kui ei ole pürgimist, ei ole riiki.

Samal teemal:

Kuninglik sport

Ajude arendamise vajadust on eriti spordimaailmas tugevalt alahinnatud. Loll sportlane on üldlevinud stereotüüp, mille murdmine on keerukas. Samas on need vähesed rumalad sportlased, kes selle kuvandi on loonud, sageli sattunud ametnikeks, kes otsustavad, milline sport on sport ja milline ei ole. Nende kibestunud ja kile hädakisa kostab kõige kaugemale. Valus, aga aus tõdemus.

Kuigi malemaailm on viimastel aastatel ka ise pidanud mitmeid sisevõitlusi, on male kuninglik sport, mis on Eestile toonud hulga kuulsust ja au. Kuid me ei taha piirduda üksnes sellega, mis oli eile, vaid tahame vaadata selle poole, mis on ees.

Aasta-aastalt on Eesti positsioon ja usaldusväärsus malemaailmas suurenenud ja seda eeskätt tänu aktiivsele rahvusvahelisele suhtlusele.

FIDE presidendi nõukogu on andnud Eestile õiguse korraldada Tallinnas 2011. aastal maailmakarikaturniir, mis on maailma tugevaim võistlus, sest ainult selle turniiri võitja mängib hiljem matši valitseva maailmameistriga uue tiitli nimel.

MK turniir toimub ajal, kui Tallinn on Euroopa kultuuripealinn ning Eestis tähistatakse läinud sajandi parimaks sportlaseks valitud Paul Kerese 95. sünniaastapäeva.

Maailm tuleb Eestisse riigi toel

Samuti oleks MK-turniir etapiks ja proovikiviks sellele, et Eestis saaks 2016. aastal toimuda maleolümpia – turniir, mida riikide ja sportlaste arvult ületavad ainult suveolümpia ja kergejõustiku MM. 2016. aastal on Paul Kerese 100. sünniaastapäev.

Kahjuks ei ole meil siiani kindlust, kas ministeerium meid ka tegelikult toetab (viimane tärmin, millal FIDE ootab Eesti kinnitust ja esimese deposiidi tasumist, on 30. september 2008!). Eesti maleliit aga ei saa võtta ilma riigi toetuseta sellise suurusjärguga ürituse korraldamist… Ükski alaliit, ükskõik kui palju ta ka ei pingutaks, ei saa endale võtta riigi rolli.

Sealt edasi kaotaks Eesti MK korraldamise õiguse ning meil ei oleks edaspidi enam palju asja ka rahvusvaheliste ürituste korraldusõigust taotlema. Samal ajal on vabariigi valitsus andnud oma toetuskirja selleks, et Eestis võiks toimuda 2016. aastal maleolümpia.

Maleolümpia aga on üks maailma suuremaid spordi- ja kultuuriüritusi, mis vältab üle kahe nädala ja kus osaleb kuni 160 riiki. Maleolümpiast võtab kokku osa kuni 4000 sportlast, ajakirjanikku, treenerit, turisti jne. See on unikaalne võimalus reklaamida oma riiki ja kultuuri. Viimati oli Eestis midagi sarnast 2002. aastal Eurovisioni lauluvõistluse ajal.

Selleks et Eesti male tase oluliselt paraneks, on vaja tuua Eestisse tippvõistlusi. Näidata maailmale Eestit ajudega riigina, kes suudab mõelda ka kaks, veel parem kakskümmend käiku ette – paul-kereslikult.

Loe veel

Selleks et tippe luua, on vaja luua sobiv keskkond. Vaevalt oleksin ma kunagi tõsisemalt male juurde jõudnud, kui ma ei oleks Paides koolis käies käinud maleringis. Väikesed asjad sünnitavad suuri asju. Nii lihtne see ongi. Viimastel aastatel arenevad meie noormaletajad väga hästi, näiteks äsja saavutas meie kuni 14-aastaste võistkond Euroopa noorte kiirmale meistrivõistlustel 4. koha. Küll tuleb ka kulla- ja hõbedasadu.

Alaliidu tööst ja omakorda selle rahastamisest sõltub palju. Seepärast peab alaliitude rahastamine olema läbipaistev ja kõik alaliidud peaksid saama konkureerida riigi toetusele võrdsetel alustel. Fanaatikud teevad palju ära, aga kõike ei suuda nemadki.

Male on pikki aastaid olnud 10–12 enim harrastatava spordiala hulgas, kuid riigi ja riiklike fondide rahastamise pingereas (mis on ju projektipõhised taotlused) on maleliit neljandas kümnes. Kurb ja ebaõiglane.

Jaak Aaviksoo võrdles kunagi hariduse rahastamist küsimusega: “Kas investeerime ajudesse või asfaldisse?” Loomulikult on see retooriline küsimus. Kuid ka spordist leiaks analoogse kujundi: “Kas lihamäed või ajud?” Ei saa ju päris lihata, aga ajudest loobumine oleks ka totter.

Mida siis vaja on? Õiglast rahastamist ja emotsionaalset toetust kõigile spordialadele. Pärandi (nt Paul Kerese oma) tunnustamist ja selle kasutamist tulevikusaavutuste heaks. Ajude (vähemalt) võrdsustamist lihaga. Ei olegi ju eriti palju?

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare