Cecilia Malmström: Inimkaubandus - aeg on tegutseda
Minu ELi volinikuks oleku ajal on võitlus inimkaubanduse, st moodsa orjapidamisega, oluliselt muutunud. Oleme hakanud selle teemaga tõsiselt tegelema. Alles mõne aja eest ei tunnistanud paljud Euroopa juhtivad poliitikud seda probleemi või arvati, et seda nende riigis ei esine. Mulle räägiti, et ainult „teatavad naised“ langevad selle ohvriks või et inimkaubandus on ainult ELi naaberriikide probleem. Euroopas on juhtivpoliitikud nüüdseks mõistnud orjakaubanduse tõelist ulatust. On aru saadud, et meeste, naiste ja lastega kaubeldakse üle Euroopa piiride kui kaubaga ning et tihedam rahvusvaheline koostöö on ainus võimalus, kuidas ohjata selle põlastusväärse kaubandusega tegelevaid organiseeritud kuritegelikke rühmitusi.
Ikka ja jälle näeme ajakirjanduses uudiseid politseireidide kohta bordellidesse, ehitusplatsidele või põllumajandusettevõtjate juurde, kus töötajaid hoitakse öösiti luku taga või kust nad ei julge põgeneda. On märgata, et organiseeritud kuritegelikud jõugud muutuvad tugevamaks, kuna majanduskriisi süvenemise ajal on nõudlus nende pakutud „teenuse“ järele suurenenud.
Nüüd võime kindlalt väita, et olukord on veelgi halvenenud. Vastavalt Euroopa Komisjoni täna esitatud aruandele suurenes kogu ELis aastatel 2009–2010 inimkaubanduse ohvrite arv 7800-lt 9500-le. Tõenäoliselt ei kajasta aga andmed kõiki juhtusid.
Hoolimata sellisest kasvust on ainult üksikud liikmesriigid rakendanud ELi uue ja rangema inimkaubandust käsitleva õigusraamistiku, kuigi selle rakendamises lepiti kokku 2011. aastal. Ainult 5 riiki 27st on teatanud Euroopa Komisjonile, et nad on selleteemalised uued õigusaktid siseriiklikku õigusesse täielikult üle võtnud. Kahjuks ei ole Eesti nende viie hulgas. Tähtaeg sai pärast kaheaastast üleminekuaega täis 6. aprillil. Liikmesriikidel on viimane aeg asuda tegutsema. Tänu uutele õigusaktidele hakkavad kohtud kogu Euroopas mõistma inimkaubanduse üle kohut sama rangusega ning ELi riigid on kohustatud ohvritele osutama nõuetekohast abi. Uue õigusraamistiku kehtestamine oli minu esimene töö ELi volinikuna, kuna eri liikmesriikide õigusaktid olid väga erinevad. Inimestega kauplemise eest määrati mõnes liikmesriigis üksnes väga lühikesi vanglakaristusi. Nüüd, kui me oleme leppinud kokku karistuste karmistamises ja ohvrite paremas aitamises, on liikmesriikidel aeg asuda tegutsema. Kui valitsused peaksid veel kahtlema selle vajalikkuses, tuleks vaadata täna esitatud Euroopa Komisjoni andmeid, mis on esimene sellelaadne ülevaade. Aruanne sisaldab andmeid kõigi riikide eri ametiasutustelt – politsei, prokuratuur, toll ja piirivalve ning tööinspektsioonid, aga ka ohvriabi pakkuvad kodanikuühiskonna organisatsioonid. Andmete põhjal on 68% inimkaubanduse ohvritest Euroopas naised, 17% on mehed ja 15% lapsed.
61% ohvritest on ELi riikidest, kõige sagedamini Rumeeniast ja Bulgaariast, liidust väljastpoolt sagedamini Nigeeriast ja Hiinast. 62% ohvritest on müüdud seksuaalse ärakasutamise eesmärgil, 25% tööjõuks ja 14% muul eesmärgil, nt on inimesi sunnitud kerjama või on neid kasutatud organidoonoritena. Ehmatav on fakt, et inimkaubanduse eest süüdi mõistetud isikute arv väheneb.
2008. aastal mõisteti Euroopas inimestega kauplemise eest süüdi 1534 isikut. Kaks aastat hiljem on see arv ligikaudu 200 võrra väiksem. Eestis vähenes aastatel 2008–2010 inimkaubanduse eest süüdi mõistetud isikute arv 66-lt 47-le. Positiivsena võib siiski märkida, et väljastpoolt ELi pärit ohvreid ei saadeta enam lihtsalt koduriiki tagasi. Aastatel 2008–2010 suurenes inimkaubanduse ohvritele antud elamislubade arv 70% võrra. Praegu tehakse ELi tasandil palju tööd, et lahendada probleem eos. Liikmesriigid ning Europol ja Eurojust viivad koos läbi üha rohkem uurimisi. Euroopa Liit annab vahendeid inimkaubanduse lastega seotud aspektide uurimiseks. Euroopa Komisjon loob veel sellel aastal ohvriabi organisatsioonide jaoks üleeuroopalise internetiplatvormi. Siiski on vaja veel palju teha. Kõik ELi riigid peavad hakkama rakendama ELi uusi inimkaubandust käsitlevaid õigusakte ja algatama vastavaid uurimisi ja võtma õigusmeetmeid. See oleks kuuldav ja selge märk ohvritele, et nende saatus ei jäta meid ükskõikseks.
