Condoleezza Rice: USA on valmis mustanahalise presidendi saamiseks
•• Condoleezza Rice, mis on see, mida tulevikus hakatakse pidama teie põhiliseks saavutuseks?
See, mis ajaloos lõpuks maksma jääb, kujutab endast üht raskemat küsimust. Olen piisavalt palju tegelenud ajalooga, et teada: see selgub alles aastate pärast. Aga kui pean vastama juba nüüd, siis ütleksin: see valitsus on kaitsnud ja tugevdanud meie peamisi liitlassidemeid kogu maailmas. Siia alla kuulub näiteks NATO laienemine. Oleme viinud demokraatia otse Lähis-Ida südamesse. Arvan, et Iraagist saab esimene tõeliselt demokraatlik, mitmeusuline Lähis-Ida riik, ja see avaldab kogu ülejäänud regioonile tugevat mõju.
•• Kas te olete teinud ka vigu? Kas leidub asju, mida teeksite teisiti, kui saaksite?
Oh, olen päris kindel, et neid on palju.
•• Kunagi ütlesite, et olete teinud vähemalt tuhat taktikalist viga.
Noh, ütleksin ka täna, et tegin tuhandeid asju. Kui satud suurtesse sündmustesse, mis muudavad ajalugu, siis tagasi vaadates võib näha paljut, mida saanuks teha paremini. Näiteks Iraagis keskendusime liiga palju Bagdadile ega pööranud küllalt tähelepanu provintsidele ja kohalikule võimule.
•• Mis vigu te veel tegite?
Olen ka varem öelnud, et Kyoto lepingu puhul meie tegevus ei õnnestunud. Kampaania käigus olime öelnud, et me ei toeta Kyoto kliimakokkulepet. Me ei uskunud, et võiks mõjuda üllatavalt, kui ütleme: me ei tule enam selle juurde tagasi. Aga võib-olla oleksime saanud seda öelda kuidagi paremini.
•• 11. september oli kõigile šokk, mis tõi kaasa tohutu emotsioonipurske. Kas teie arvates reageeris teie administratsioon üle?
Tol päeval sain esimese kõne juhtunu kohta siis, kui seisin laua ääres ja hakkasin just minema ühele haridusüritusele. Kui esimene lennuk tabas Maailma Kaubanduskeskust, tuli mu abi sisse ja andis sellest teada. Ma vastasin: küll on kummaline õn-netus. Algul arvasin, et see on mõni väikelennuk, aga tema üt-les: ei, see oli reisilennuk. Siis helistas president ja ka tema ütles: milline kummaline õnnetus. Ta palus, et hoiaksin teda sündmustega kursis. Seejärel teatas mu abi, et juba teine lennuk tabas kaubanduskeskust. Siis mõtlesin: Jumal hoidku, see on ju terrorirünnak. Ja siis tabas lennuk Pentagoni. Salateenistus tuli sisse ja ütles, et nüüd on varjendisse minek, ja mina vastasin, et pean presidendile helistama. Helistasin talle ja ta ütles, et ma ei saa tema juurde minna. Washington on löögi all. Kunagise Nõukogude Liidu ja külma sõja teemade uurijana olime läbi teinud päris palju tuumasõjamänge. Nii tuli meile pähe kaks asja. Esiteks võtta ühendust venelastega. Ja teiseks helistasin välisministeeriumisse, et saadetaks teade kogu maailmale. Võisin vaid kujutleda üle maailma levivaid pilte: purunenud kaksiktornid, pihtasaanud Pentagon, arusaamatus, mis on juhtunud, ja presidenti pole kusagil näha.
Enamik tollaste sündmuste eest vastutavaid inimesi on kas vangis või tapetud. Kuid on ka teisi, kes hauvad uusi plaane. Ja kui meie peame tegema kõike õigesti sajal protsendil juhtudest, siis neile piisab ka ühest õnnestumisest. Sellises olukorras pole võimalik üle reageerida.
•• Suured teemad nagu Iraak vihastasid Euroopas paljusid. Kas teie meelest oli president Bushi välismaal raske „müüa”?
Ma ei pea presidenti müüma. Ta teeb seda ise päris hästi. Muidugi tahaksid ameeriklased uskuda, et rahvusvahelises poliitikas meid armastatakse. Aga me tunnistame ka endale, et meil on tohutu vastutus teha seda, mida peame õigeks, ja see pole mõnikord sugugi menukas. Olen piisavalt vana, et olla USA–Euroopa suhete tsükleid varemgi läbi elanud. Mäletan, kui Ronald Reagan oli president. Tol ajal hakkasime Saksamaale rakette paigutama, reageerides Nõukogude Liidu SS-20 rakettide ohule. Miljonid inimesed tulid Euroopas tänavatele, et protestida Ameerika tuumapoliitika vastu. Seepärast võtaksin pikema perspektiivi, mitte ei jälgiks niivõrd seda, mida ütlevad tänased või homsed küsitlused. Kui ma sõi-dan presidendiga Londoni või Pariisi tänavatel, siis inimesed tänaval lehvitavad ja teevad pilti. Kui lähen temaga hotelli, siis hotellitöötajad jooksevad, et saaksid koos presidendiga pilti teha. Kui aus olla, siis mõtlen mõnikord: Euroopa salongid ja tänavad erinevad. Lõppude lõpuks teeb Ameerika president seda, mida ta peab õigeks, ja seda temalt tahetaksegi.
•• Teil on presidendiga erisuhted. Kuidas on võimalik, et teie, kes te huvitute kaunitest kunstidest, saate läbi mehega, keda paljud peavad kauboiks?
Talle meeldivad kaunid kunstid. Jah, temale meeldib kantrimuusika ja minule mitte. Me tutvusime Bushiga tükk aega enne seda, kui ta jõudis Valgesse Majja. Kohtusin temaga 1995. aastal, kui ta oli äsja valitud Texase kuberneriks. Kui ta mõtles 1998. aastal presidendivalimiste kampaaniast, kutsus tema isa mu oma Kennebunkporti residentsi mõ-nepäevasele puhkusele. Meil on ühine spordihuvi ja koos trenni tehes arutame ka välispoliitikat.
•• Mis teile tema puhul meeldib?
Ta on väga ehe inimene, kellel on jalad maas. Tal on sõpru kõi-gist eluvaldkondadest. Presidendipaaril on sõpru sellest ajast, kui nad käisid keskkoolis, kui nad käisid ülikoolis ja kui nad olid noor abielupaar Texases. Minu arvates ütleb see nende kohta mõndagi. Kui su sõbrad püsivad sinuga nii kaua, siis see tähendab, et oled jäänud neile truuks. See tähendab rohkem kui see, et temale meeldib kantri ja minule Brahms.
•• Te veedate temaga koos päris palju aega, ka nädalavahetustel ja pühade ajal.
Tema seltskonnas on tore. Tema ja Laura Bush kutsusid mu pere tänupühaks külla oma Camp Davidi residentsi. Bush istus ja puhus juttu mu 72-aastase endisest koolidirektorist tädiga, kes tundis end väga hästi. Ta on märksa vähem USA president ja märksa rohkem lahke võõrustaja, kes paneb külalise end hästi tundma. Ent kui rääkida poliitikast, siis kui sa elad kellegagi koos läbi midagi sellist nagu 11. september – see on loonud minu, tema ja mitmete teiste osaliste vahele murdumatu sideme.
•• Te kasvasite üles lõunaosarii-gis, kus valitses afroameeriklasi eraldav segregatsioonipoliitika. Kuid teie vanemad suutsid teid kaitsta halvima eest. Te pole kordagi öelnud, et tunnete selle aja pärast kibedust. Kas see aitas teil paremini hakkama saada ühiskonnas, mis on põhiliselt valge?
Ma kasvasin üles väga armastavas keskklassi perekonnas. Mu mõlemad vanemad töötasid haridusvallas. Nad püüdsid mind kaitsta. Aga igaüks teadis, et kui sa ei saanud minna teatud lõ-bustusasutusse, kinno või hamburgerirestorani, siis sel oli oma põhjus. Aga vanemad ei lubanud seda kunagi kasutada kui mittehakkamasaamise vabandust. Neile oli rassism alati kellegi teise probleem, mitte oma.
•• Kas te olete saanud tunda rassismi?
Muidugi. Tavaliselt küll varjatumal kujul. Mäletan ülikooliloenguid, kus professor tutvustas teooriaid, mille järgi mustanahalised olevat loomult vähem intelligentsed. Aga ma olin juba ammu õppinud mitte seostama seda, kuidas minusse suhtutakse, rassilise kuuluvusega.
•• Kas Ameerika on valmis saama mustanahalise presidendi?
Muidugi on. Ameerika on eriline koht, kus ühiskondlikud hoiakud muutuvad peaaegu märkamatult, aga siis tõused sa ühel hommikul üles, ja nad ongi muutunud. Suurimate firmade – Time Warneri, American Expressi – juhtkonnas on mustanahalisi. Ameerika menukaim golfimängija on must.
•• Enamik afroameeriklasi hääletab demokraatide poolt. Mis pani teid toetama vabariiklasi?
1976. aastal, mil olin piisavalt vana, et minna esimest korda valima, vaimustas mind demokraatide kandidaat Jimmy Carter. Kuid 1979. aastal, kui Nõukogude Liit tungis Afganistani, jahmatas mind ameeriklaste vastus sellele, ja ma valisin vabariiklase Ronald Reagani. Läks veel mõni aasta, kuni ühinesin vabariiklastega.
•• Te tundute väga ambitsioonikas. Kas siis, kui taipasite, et te ei jõua klaverimängijana tõelisse tippu, otsustasite suunduda välispoliitikasse?
Hakkasin klaverit õppima kolmandast eluaastast. Seda õpetas mu vanaema. Päeval, kui vanemad olid tööl, olin tema juures. Ja vanaema küsis, kas ta tohiks mind õpetada. Nooti lugeda oskasin ma enne kui suutsin lugeda tähti. Minu jaoks on see nagu emakeel. Siis läksin kooli, et saada kontsertpianistiks. Muusikakoolis olles kuulsin kõiki teisi, kes olid lihtsalt uskumatult head. Sa võid olla väga-väga hea, kuid ometi on veel midagi, mis eristab väga head suurepärasest, ja ma teadsin, et ma pole suurepärane.
•• Aga te mängite ikkagi päris sageli?
Kord kuus mängin kammerkvartetis. Soolot ma enam peaaegu ei mängigi, sest mulle meeldib kooskõla. Kvarteti liikmetest on saanud mu lähedased sõbrad ja ma tunnen sellest rohkem rõõ-mu kui kunagi varem.
Eluloolist
Condoleezza Rice
•• Sündinud 14. novembril 1954 Alabamas Birminghamis.
•• USA välisminister 26. jaanuarist 2005.
•• 2001—2005 president George W. Bushi esimesel ametiajal, töötas presidendi rahvusliku julgeoleku nõunikuna.
•• 1993—1999 Stanfordi ülikooli rektor, professor
•• 1989—1991 president George Bushi nõunik NSV Liidu ja Ida-Euroopa küsimustes
Tõlkinud Priit Simson
©Der Spiegel/New York Times Syndicate
