DASA, DASA jõulukellad kajavad…
Mitteotsustajatele jääb nagu ikka õigus sedastada, et „nad on kõik sead!”, kuid samal ajal jõuetult nentida, et ega kriitika ning soov väitlust pidada ei maksa tänapäeva süsteemis midagi. Koerad võivad ju haukuda, karavan läheb majesteetlikult järgmise düüni poole edasi.
Püüdes ilmutada erapooletust, märgin, et idee demokraatia ja ühiskonna arendamisest intensiivse mõttetööga on igati kiiduväärt. Ainult et juba alates 1089. aastast tehakse sellist tööd asutustes, mille nimeks on Ülikool. Meilgi on arvestatav vaimne potentsiaal selleks tööks ülikoolides olemas. Parteilased, kes miskipärast pelgavad Rain Rosimannust rohkem kui surma, seletavad DASA-de rolli kui demokraatia eksporti. Et meie omal ajal saime abi, nüüd aeg auvõlg tasuda on! Moldova, Ukraina ja Türkmenistan otse janunevad Eesti kogemuse järele.
Kuigi ma kahtlen viimaste argumentide siiruses, olen ometigi otsustanud neid edasi arendada. Sest arengukoostöö ja arenguabi on Eesti rahvusvaheline kohustus. Euroopa Liit on otsustanud, et liikmesriik peaks nendesse tegevustesse panustama koguni 0,7% rahvuslikust kogutoodangust. Meie oleme alati panustanud vähem ja põhjenduseks on rahapuudus. Meil olla muid põletavaid rahavajadusi ning sestap ei saavat me veel teisi aidata.
Raha jagub
Ent äkki on ilmnenud, et põletavaid vajadusi polegi. Salamisi on eelarveseadusega raha eraldatud. Paraku polnud partokraatidel jälle mehemeelt, et asjast avalikult rääkida, ning sestap peideti summa välisministeeriumi eelarvesse. Mis on omakorda tegelikult hea sündroom, sest näitab, et ka kõige kalestunumatel pättidel on tegelikult heast ja kurjast arusaam olemas. Nemadki ei tahtnud näida kuritegelikena, kuid kurja teha (teiste raha omakasulike eesmärkide heaks suunata) tahtsid nad siiski. Kuritöö ilmsikstulekul on nad kimbatuses ja valmis kurjategija psüühika alusel edasi toimima. Kui on kartus ühe mõrvaga vahele jääda, sest seda nägi tunnistaja, siis on tarvis tappa tunnistaja. Mingil juhul ei tohi pattu kahetseda ja karistust kanda!
Ühiskonna huvides on iga selle liikme kaasamine. Ka kurja teinu õigele teele juhatamine on parem (isegi õnnestumise väikse tõenäosuse korral tasub ikkagi üritada) kui surmanuhtlus. Niisiis pakkugemgi partokraatidele face-saving’ut ja kompromissi: maksumaksjad andestavad ebaväärika kavatsuse, kuid ei nõua asjaosalistelt ja initsiaatoritelt raha tagasi, vaid lepivad selle seadustamisega välisministeeriumi eelarves. Parteid omakorda loobuvad eraldatud raha väärkasutusest ja suunavadki summa arengukoostöö jaoks. Sealjuures ei torma mingid veteranpoliitikud selle raha eest oma rännukihku rahuldama. Vastupidi – parteilisus, mis on Eestis muutunud arengupiduriks, hoidku kaugele eemale! See lubab tegelikku võimekust omavatel kodanikel ja nende ühendustel esitada projekte, mis arenguabi ideedega kooskõlas.
Välisminister Urmas Paet on poliitik, kellel näikse olevat eeldusi riigimehelikkuseks. Sestap võikski just tema kõlavalt ja selgelt lausuda oma kaaslastele: „Küllap läksime oma ahnitsemisega liiale, aga katsume viga parandada. Sestap kinnitan, et välisministeeriumi eelarvest ei liigu sentigi parteilise tööpuudusega võitlemiseks! Kuid ma raporteerin hea meelega rahvusvahelisele tasandile, et Eesti on suurendanud oma panust arengukoostöö edendamisse!” Seda võiks lausuda veel enne jõulupühi. Aga uuel aastal võiksime juba arutada, kas Eesti arengukoostöö horisont piirdubki vaid Rumeenia „Setomaa” ehk Moldovaga või oleks paslik pilku ka kuumematesse paikadesse pöörata. Esitaksin ise kindla peale projekti Lõuna-Sudaani demokraatia edendamise osas.
