Et niiviisi teada saada, kus me oleme ja kui palju on meil veel jäänud määratud sihtpunktini jõudmiseks. Ning ega nende globaalsemate arvudega, mis meie kultuuriruumis peatselt vahelduvad numbrilt 2008 järgmisele, pole põhimõtteliselt teisiti. Ka neid märgates on tavaks hetkeks peatuda ning kombeks meenutada läbitud teed ja midagi tulevikult loota. Eesti piiririigi variandis – vähemalt iseolemist ja rahulikku elu meie laste ja lastelaste põlvkondadele.

Aastad ei ole iseenesest head ega halvad. Vähe sellest – tegelikult pole neid isegi olemas. Nad on vaid ajamõõtmise hõlbustamiseks sõlmitud kokkulepped, mis tagantjärele on meie ettekujutustes omandanud inimliku näo. Kord on see olnud valdavalt naeratav ja lõbus ning ajendatud headusest ja õnnest, siis aga murelik ja kurb, olles põhjustatud tol aastal võidulepääsenud kurjusest ja sellega kaasnenud loendamatutest hädadest. Oleme ju kõik neid aegade jooksul kohanud! Oma isiklikus elus, Eesti ajaloos, laiemalt – maailmas. Nii ongi igal aastal mingi oma nägu. Kuid ta pole kaugeltki kõigile üksüheselt staatilisena kivisse raiutud. Aastate näod on lõpmatult mitmepalgelised. Ja nii võib ka üldiselt kõige kurjem aasta kellelegi süüdimatult naeratada ja enamiku poolt heaks peetud aasta tuua omakorda naabrimajja teadmise lähedase inimese kadumisest igavikku. Kuigi kunagi tulevikus, kümnete ja sadade aastate pärast, sulab kõik see ühte ning aasta 2008 omandab oma, või vähemalt mingisse ajaperioodi langeva, ühisnäo. Siis ta saab ette oma plussi või miinuse. Märgi, millesse upub kunagine kirev ja vastuoluline argipäev. Siis saab tast kokkuvõtlikult üldistatuna minevik.

Ebalevad näojooned

Kuid praegu ning lähiajal on ja jääb aasta 2008 meist paljudele igapäevaseks olevikuks. Tema näojooned on eredalt silme ees, paistavad selgelt välja ega kao veel niipea üleüldise unustuse hõlma. Millised nad siis on? Minu jaoks kuidagi ebalevad. Nagu ei teaks aeg veel ise, kas järgmisel hetkel paljastada hambad meeldivaks naeratuseks või hirmuäratavalt kurjakuulutavaks irveks. Ainult tulevik, mille nägemisvõimet pole meile, surelikele, antud, näitab, kas Suur Režissöör on siin kavandamas eelseisvat komöödiat või tragöödiat. Kas õhus tunnetatav ärevus ja hirmud olid mõeldud esimesteks tormi ennustavateks tuuleiilideks või ainult ajutiseks virvenduseks jäävalt siledal veepinnal. Kes seda teab… Õnneks pole meid loodud täitma ainult tühipalja marionetist mängukanni rolli. Milleks siis muidu on meile antud mõistus ja mõtlemisvõime? Me saame midagi tahta ja midagi mitte. Mõne seisukohaga nõustuda, teistele vastu vaielda. Ning ka see Eesti, mis meil on, ja peatselt 2008. aastal oli, on paljuski meie eneste teha. See aga tähendab, et olnule tagasi vaadates ja tulevikust unistades tulebki eneselt küsida: mida ma lõppude lõpuks tahan? Ja küsida seda nii, nagu see on ko­hane inimühiskonnas – teisi inimesi unustamata, ignoreerimata, kõrvale tõrjumata. Sest muidu, ainult oma egost lähtudes, võib juhtuda, et minu tahtmine toob teisele vaid õnnetust ja häda. Seda aga ei soovi vabatahtlikult taluda keegi. Ja tõenäoliseks tagajärjeks on vastuhakk, tapatalgud ja veri.

Kultuursus ongi võime teisi mõista ja teistega arvestada. See on võime eristada olulist ebaolulisest. Mis loomulikult ei tähenda seda, nagu tuleks vaguralt kõigega leppida ja kurjusele vastupanuta alistuda, sellega võitlemist ebaoluliseks pidada. Kuid samal ajal ei maksa kohe tembeldada kurjuse sünnitisteks kõiki neid mõtteid ja tegusid, millest esmapilgul aru ei saada. Sest sageli pole asi oma olemuselt mitte niivõrd „temas”. Mitte selles, nagu nii väga tahaks uskuda, et „tema” teeb midagi põhimõtteliselt ja peaeesmärki silmas pidades valesti, vaid võib-olla hoopis „minu” küündimatuses näha teistsuguseid lahendusvariante. Siis olekski aeg peatuda ja pulbitseva pahameele väljendamise asemel, nagu seda kippus 2008. aastal sageli juhtuma, jätta kius ja ärategemise rõõm ning pigem mõelda meile ja Eestile.

Terviku kaotsimineku aasta

2008. aasta ebalus väljenduski paljus skaala mina–meie–Eesti mõõdustiku ähmastumises. Murenemises. Terviku kadumaminekus. Pealiskaudsuses. Loosunglikkuses. Olgu selleks kas või näitena poliitikute sõnavõtud tulumaksu üheprotsendilise vähendamise-mittevähendamise küsimuses. Oli seal natukenegi üldistavamat sotsiaal-majanduslikku analüüsi? Või arutelu sellest, mis lõpptulemusena on Eestile kasulikum. Suisa arvude keeles. Et me saaksime aru, kui tõsise asja üle poleemika tegelikult käib. Aga selle asemel olid lööklaused. Peaaegu nagu omal ajal. Mida siis veel rääkida niinimetatud integratsioonist ja Venemaast. Kas keegi enam üldse saab aru, mis selles „valdkonnas” on Eestile tegelikult kasulik. Või on „minu” soovunelmad ja „meie” poliitilised mängud suutnud kaotada Eesti kui terviku täielikult vaateväljalt? Ning pisikesed võidukesed saanud lõppeesmärgist – Eesti igavese püsima jäämise tagamisest – tähtsamaks?

Paljude, varem selgelt väljajoonistunud piirjoonte mõningane ähmastumine, eetiliste mõistete devalveerumine on omakorda toonud ühiskonda juurde ebakindlust. Ebakindlus aga on suurepärane toidulahus hirmu kasvule. Muidugi polnud 2008. aasta kaugeltki veel üleüldist hirmu tekitav, kuid hoiatavaid katseid hirmuga ja hirmutamisele panustades mängida oli küll. Seejuures ilmselt enesele aru andmata ja unustades kogu ajaloo kogemuse, mis on korduvalt ning eri variantides demonstreerinud, kuidas hirmuhaiguse epideemia on kõige laastavamalt tabanud just nimelt neid, kes on ise selle pahe džinnina pudelist välja lasknud.

Olgu siis see 2008. aasta ebalev ja kaalutlev, kuid vähemalt on ta jätnud siin, maakera meie nurgas, kõik peamised otsad veel ilusasti lahti. Kauaks see nii jääb ja kuidas nad sõlmitud saavad, sõltub vähemalt praegu õnneks meist enestest. Seega pole miskit veel kadunud ja uut aastat tasub lootusrikkalt tervitada. Nii, nagu seda on sajandeid tagasi tehtud, ülistades uut valitsejat.