Kuid na­gu me suu­repä­ra­selt tea­me: ka­pi­ta­lism ei ka­du­nud ku­hu­gi. Ta oli üsna pea, pä­rast paa­ri­kuist võrd­sus­joo­vas­tust, ta­ga­si ka Ve­ne­maal, kui ter­vest hii­gel­rii­gist sai võimu haa­ra­nu­te­le üks suur ja era­kord­selt ka­sum­lik äri­mo­no­pol, kust funkt­sionää­ri­dest oma­ni­kud am­mu­ta­sid var­ja­tud ku­jul hiig­las­lik­ke di­vi­den­de. Et seejä­rel ja­ga­da neid oma su­vast tu­le­ne­valt akt­sionä­ri­de­le nii Mosk­va kes­ka­pa­raa­dis kui ka pro­vint­si ha­ru­kon­to­ri­tes. See­ga, kui ju­ba suu­re ok­toob­ri kriis, mil­le idee­li­ne õigus­tus seis­nes­ki va­na kor­ra hä­vi­ta­mi­ses ja uue ehi­ta­mi­ses, ei too­nud maail­ma gram­mi võrra õig­lust ning usal­dust juur­de, siis mis an­naks alust ole­ta­da, et praegu­ne kriis peaks sel­leks võime­li­ne ole­ma?

Halva lapse mitu nime

Ka hal­val lap­sel on sa­ge­li mi­tu ni­me. Nii ka meid ta­ba­nud krii­sil, mil­le ni­me­sil­di­va­lik ula­tub ma­jan­dus- ja ra­han­dusk­rii­sist ku­ni õig­lus- ja usal­dusk­rii­si­ni. Mis on isee­ne­sest kum­ma­li­ne, sest ajal, kui ma­jan­dus õit­ses ja ra­ha tu­li ai­na juur­de, ei rää­ki­nud kee­gi sel­le­ga seotud edu­sam­mu­dest õig­lu­se ja usal­du­se val­las. Ning ana-lüüsi­des pan­ka­de pöö­ra­seid ka­su­meid ei tul­nud kel­le­le­gi pä­he põhjen­da­da neid üleüldi­se usal­du­se kas­vu­ga.

Nüüd aga ole­vat meid kõigi teis­te krii­si­de kõrval ta­ba­nud ka usal­dusk­riis, mis loo­gi­li­selt peaks tä­hen­da­ma se­da, et krii­sist väl­ju­mi­se üheks teeks on ka min­gi­su­gu­se usal­du­se taas­ta­mi­ne. Se­da enam et väi­de­ta­valt pi­did­ki pan­gad te­ge­le­ma usal­du­se müümi­se­ga. See­ga on üldi­nim­lik ja emot­sioo­ni­de vald­kon­da kuu­luv ka­te­goo­ria – usal­dus – sat­tu­nud kui­da­gi mär­ka­ma­tult ühte rit­ta sel­li­se ma­jan­dusk­rii­si­ga ot­se­selt seotud sõna­va­ra­ga na­gu toot­mi­ne, eks­port, ra­ha.

Kui­gi tões­ti – ra­ha ja usal­dus on min­gis mõttes sar­na­seks muu­tu­nud. Me saa­me pe­rioo­di­li­selt tea­da, kui suur prot­sent Ees­ti ela­nik­kon­nast usal­dab pre­si­den­ti, par­tei­sid ja po­lit­seid. Ja as­jao­lu, et võrrel­des muu Eu­roo­pa­ga usal­da­tak­se meil va­lit­sust suh­te­li­selt roh­kem, on osu­tu­nud Ees­ti rei­tin­gu­te­le plus­siks. See­ga: mi­da roh­kem usal­dust, se­da vä­hem krii­si. Ja esi­me­sel pil­gul vas­tu­pi­di – mi­da roh­kem krii­si, se­da vä­hem usal­dust.  

Usal­dus on na­gu sool roa­le, mil­le­ta aja­loos po­le hak­ka­ma saa­nud ise­gi Sta­li­ni-tao­li­sed dik­taa­to­rid. Ka ne­mad, ol­les üdi­ni na­ka­tu­nud pa­ra­noi­list hir­mu toit­va­te usal­da­ma­tu­se pi­si­ku­te­ga, ei saa­nud täie­li­kult loo­bu­da mõne­de väl­ja­va­li­tu­te pe­rioo­di­li­sest usal­da­mi­sest. Või – ot­sus­ta­des tol­leaeg­se­te fo­to­de põhjal – vä­he­malt usal­dus­li­ke poo­si­de võtmi­sest.

Vä­he sel­lest, ku­jun­da­des rii­gis ini­mes­te­va­he­list usal­dust vä­lis­ta­va or­wel­li­ku maail­ma, mil­les ees­ku­ju­de­na te­gut­se­sid Pav­lik Mo­ro­zo­vi tüüpi isa­reet­jad, ei suu­de­tud ome­ti täie­li­kult väl­ja roo­ki­da ürg­selt inim­lik­ku usal­dus­va­ja­dust. Sest ka sel­les nuh­ki­de ja pea­le­kae­ba­ja­te kesk­kon­nas lei­dus ik­ka ja ala­ti neid, kel­lel pol­nud ku­na­gi põhjust ka­het­se­da lä­he­da­se ini­me­se täie­lik­ku usal­da­mist. Se­da – tu­gi­ne­des ar­vu­ka­te­le mä­les­tus­te­le – ka vang­la­tes ja van­gi­laag­ri­tes.

Usaldus lähedaste vastu

See oli aeg, kui lä­bi eet­ri­ra­gi­na ot­si­ti tõde ja usal­dusväär­seid uu­di­seid BBC-st ja Amee­ri­ka Hää­lest. Sel­lel ajal ost­sin ma va­he­te­va­hel Spor­di­le­he vaid sel­leks, et ai­mu saa­da usal­dusväär­se in­fo tar­bi­mi­se­ga kaa­sask­äi­vast mõnust (sest võis ol­la enam-vä­hem kin­del, et meet­ri­tes-sen­ti­meet­ri­tes mõõde­ta­vad kau­gus- ja kõrgushüpe­te tu­le­mu­sed on tõesed). Ja nii ar­va­sin ma saa­vat kät­te sa­ma usal­dus­li­ku le­he­lu­ge­mi­se­tun­de, mis oli „neil sea­l”, raud­se ees­rii­de ta­ga.

Eri­ne­valt tä­nap­äe­vast ei mõõde­tud sel­lel ajal usal­du­se­ga mi­da­gi. Rah­va usal­dus par­tei ja va­lit­su­se vas­tu oli dek­la­ra­tiiv­selt kuu­lu­ta­tud sa­jap­rot­sen­di­li­seks. Kui­gi se­da­sa­ma rah­vast ei usal­da­tud te­ge­li­kult ise­gi nii pal­ju, et las­ta lu­ba­de­ta rei­si­da Saa­re­maa­le, vä­lis­maast rää­ki­ma­ta. Kui­das se­da kõike ni­me­ta­da? Per­ma­nent­seks usal­dusk­rii­siks? Võib-ol­la… Iga­ta­hes on sel­ge, et po­le võima­lik usal­da­da rii­ki ja ins­ti­tut­sioo­ne, mis on sul­le ole­mus­li­kult võõrad.

Nii ka prae­gu, mil krii­sist väl­ja­tu­lek nõuab tõsi­seid pin­gu­tu­si ja ras­keid ot­su­seid. Siis saab­ki mää­ra­vaks, kas rii­gi ins­ti­tut­sioo­ni­de ja ko­da­ni­ke va­hel sünnib mi­da­gi sel­list, mi­da saaks ni­me­ta­da ting­li­kult ühis­tun­deks. Tun­deks, mis pal­jus­ki ba­see­rub usal­du­sel. Usal­dus aga on oma­kor­da tõde ja ava­meel­sus. Nen­de­ta ei saa ol­la min­gi­su­gust usal­dust. Ei ini­mes­te ega rii­gi ja ko­da­ni­ke va­hel.

Kui ena­mik rah­vast ei suu­da usal­da­da pan­ku ja kroo­ni, on järg­ne­vat liht­ne et­te ku­ju­ta­da. Siis pan­gad laos­tu­vad ja kroon de­val­vee­ri­tak­se. Ning see on tões­ti usal­da­ma­tu­se ja pal­ju­de­le ini­mes­te­le rän­ki ta­gajär­gi kaa­sa­toov kriis. Kuid aja möö­du­des tu­le­vad uued pan­gad ning elu jät­kub ka suh­te­list väär­tust kao­ta­nud rah­vus­ra­ha­ga. Ja ku­na ini­mes­te­le on üldi­selt oma­ne üüri­ke mä­lu, unu­neb see­gi kriis. Tei­ne asi aga on kao­ta­da või pet­ta lä­he­da­se ini­me­se usal­dust. See on tões­ti ka­tast­roof ja tõen­äo­li­selt iga­ve­seks ajaks. Ja siis po­le va­het, kas rii­gi ma­jan­dus läbib pa­ra­jas­ti tõusu või lan­gust.