DAVID VSEVIOV: Mälu ja tänapäev

 (91)

Tasub vaid astuda suuremate raamatupoodide ajalooriiulite juurde, et veenduda, kui palju ilmub meil ajalooalast kirjandust. Seda iga perioodi, ka 20. sajandi kohta.

Kes tahab, see loeb ja mäletab. Kuid ilmselt jääb midagi vajaka, sest miks siis muidu esitas president üleskutse moodustada Eesti Mälu Instituut, mis peab “viha ja eelarvamusteta” lähiminevikku uurima.

Muidugi, ka presidendi sõnade peale võib kehitada õlgu ja küsida: kas analoogilisi soovitusi saaks anda ka reaalteadlastele? Kuid inimlikult on arusaadav, et millalgi tahaks ka ajalooteaduse vallas lõplikku tõde teada. Et kuidas siis asjad tegelikult olid? Samuti võib president Ilvese puhul pühkida mälust siinses kontekstis paratamatult meenuva mälestuse kompartei juhtidest, kes jagasid Juri Lotmanile õpetusi, kuidas ja millist kirjandust uurida. Presidendi mure oli ilmselt ajendatud hoopis muust. Pole tema süü, et  Nõukogude ajal Eestis elanud inimese mälu on nii rikutud, et toob esile esmapilgul absurdseid seoseid.

Üldiselt on lähiajalooga, mis sisaldub ajaloolaste töödes, kõik enam-vähem korras. On paremini-halvemini uuritud perioode-episoode, tasakaalukamaid ja äärmuslikumaid vaateid, diskussioone ja vaidlusi erialaväljaannetes. Lähiajaloo vallas ei erine olukord põhimõtteliselt sellest, mis valitseb mineviku varasema aja uurimisvaldkonnas. Vahe on vaid minevikule esitatavate küsimuste teravuses, ideoloogilise surve astmes. Nii esitab tänapäev kaugemat minevikku käsitlevale ajaloole tavaliselt tunduvalt vähem dramaatilisi ja inimesi otseselt puudutavaid küsimusi. Need pole küsimused laadis: mida sa tegid 1988. aastal? Selliste küsimustega pole võimalik lihtsalt lahmida. Nende esitamine eeldab mingitki süvenemist ja eelteadmisi.

Samal teemal:

Nii kasutataksegi sajanditetagusele ajaloole küsimusi esitades tavaliselt professionaalsetest ajaloolastest tellimuste täitjate abi. Samamoodi, nagu seda tehti Vene filmi “1612” puhul. Seda aastaarvu ei suutnud enamik venemaalasi veel mõne aasta eest millegagi seostada. Kui Vene võim hakkas rääkima rahva konsolideerumise vajadusest, rahvusideest, vaenulikust läänest, ainuisikulise ja tugeva valitseja vajalikkusest, siis tõusis nagu fööniks suhtelisest olematusest esile 1612. aasta, kui hakkas lõppema segaduste aeg ja troonile tõusma dünastia. Siis sai paljudele (nende seas paraku ka filmiinimestele ja ajaloolastele) selgeks, kust tuul puhub, mida tahetakse ja mille eest makstakse.

Kuigi Venemaa on kaugel ja asjad seal halvasti, pole põhjust arvata, et kui meie kodused otsustajad teevad valiku, keda kutsuda juubeliaasta alguspeole, ning jätavad omariikluse eest hääletanud ülemnõukogu liikmed kõrvale, jääb neil andmata küllaltki selge signaal. Tahes-tahtmata markeerivad nad selliselt rea minevikust olevikku, määrates lähiajaloosündmuste hierarhia. Seega mõjutavad nad pehmelt öeldes ajalookäsitlust, ilma et neil oleks selleks professionaalset ettevalmistust. Pole kahtlust, et antud signaal püütakse kinni. Igatahes kinnitab seda kogu ajalookirjutamise ajalugu.

Hiljutine paanika valuutavahetustes näitas taas, et usk absoluutset tõde valdavatesse inimestesse pole kuhugi kadunud. Ikka leidub piisavalt neid, kes on nõus maksma tulevikku ettenäitavate teadmiste eest. Et saada näiteks teada, millal raha devalveeritakse ja millal saabub kaartide järgi enneolematu õnn. Või selleks, et järgneda neile (nagu seda tehti Stalini ja Hitleri variandis), kes oskavad viia helgesse ja neile teadaolevasse tulevikku. Paljud on valmis uskuma võimalusse, et kedagi väljavalitut on õnnistatud võimega teada täit infot tuleviku kohta.

Kui ajaloost saab nui

Kuid miks ei peaks kehtima sama ootus ka mineviku suhtes? Selles suunas peaks ju samuti leiduma kõiketeadjaid. Ja siis pöörataksegi silmad kaardipanijatelt ja horoskoopidelt ajaloolastele. Ainult selle vahega, et tuleviku ennustajate puhul lepitakse lihtsamini eri stsenaariumidega ja kui üks variant ei sobi, valitakse teine. Minevikku vaatajate, ajaloolaste puhul aga kiputakse neid, kelle poolt pakutu ei sobitu ootustega, nimetama pigem rahvavaenlasteks või mõne naaberriigi teenistuses olevateks lakeideks. 

Lähiajaloo uurimise põhihäda seisnebki selles, et tal ei lasta rahulikult olla: ta kandub teadusajakirjade lehtedelt ajalehtede esikülgedele, kus leiavad teineteist poliitikute ideoloogiline tellimus ja ajaloolaste inimlik edevus. Ja tekib oht, et ajalugu muutub teadusest lihtlabaseks nuiaks.

Presidendi üleskutse toetada teadusuuringuid on igati tervitatav. Kas see toimub uute uurimisasutuste moodustamisena või muul viisil, polegi eriti oluline. Kuid üldiselt pole presidendil põhjust muretseda ajalooteaduse pärast. Ajaloolased saavad oma erialal suurepäraselt hakkama, nagu teiste elukutsete esindajadki. Vihaseid ja eelarvamustega inimesi pole nende seas ei rohkem ega vähem keskmisest. Ajaloolased aga tahaksid presidendilt täit pühendumust demokraatia ja vabaduse aadete kaitsmisele. Sest tõeline ajalooteadus saab eksisteerida ainult demokraatlikus ja vabas riigis. Kõik ülejäänu tuleb juba iseenesest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare