DAVID VSEVIOV: Venemaa ja ajalugu
Ning öelda, mis riik ja kes konkreetsemalt olid selles vallas teerajajad, polegi lihtne. Igatahes on siin, nagu Euroopa kultuuriruumis tervikuna, vaieldamatud saavutused antiigil. Seda eriti Rooma riigil, mille ametlik varajane ajalugu on suures osas puhtakujuline väljamõeldis ehk jumalikku väljavalitust ja erilisust toonitav võltsing. Alates Venemaa ajalookirjutamise algusest – esimestest kroonikatest – on seda traditsiooni jätkanud meie suur idanaaber (olemata seejuures mingi erand). Neis ülestähendustes on paralleelselt reaalsete sündmustega kujundatud minevikku, kus olid tegevad nii apostel Andreas kui ka Bütsantsi keisrilt ristiusu vastu võtnud vürstinna Olga, ja konstrueeritud sidemed Rjurikovitšite dünastia rajajate ja Rooma esimese keisri Augustuse vahel, mille tõttu oligi Moskvale kui Konstantinoopoli otsesele järglasele määratud saada uueks maailmavalitsejaks, kolmandaks Roomaks (täpsustades seejuures, et neljandat ei tule kunagi).
Kuid sellised muinasjutulised lood said kirja pandud ammu, valdavalt siis, kui Moskva suurvürstidel Ivan III-l, Vassili III-l ja Ivan IV-l oli vaja leida argumente oma võimupositsiooni erilisuse toonitamiseks. Ehk ajajärgul, mida vähemalt omal ajal oli tavaks nimetada pimedaks ja harimatuks keskajaks. Siis, kui ajalugu polnud veel kaugeltki teadus ja olnu jäädvustamine toimus valitsejate suva järgi.
Suunised ülalt
Kahekümne esimesel sajandil, kui alkeemiast on juba ammu saanud teadus nimega keemia ning päikesevarjutuses pole enam sajandeid nähtud vaid mõne inimliku või looduskatastroofi hoiatavat märki, pole lood ajaloo valdkonnas eriti muutunud. Keemiast ja astronoomiast on saanud vaieldamatult teadused, kus pädev sõnaõigus kuulub vaid professionaalidest asjatundjatele, ajaloo vallas aga möllavad endiselt riigivalitsejatest tellijad, andes sarnaselt kunagise ajaga sisuliselt tehnilisteks töötajateks tagandatud ajaloo üleskirjutajatele oma „väärtuslikke” suuniseid mineviku jäädvustamiseks. Ainus muutus on vaid see, et lisaks valitseja suu läbi kuulutatud tõele on nüüd kombeks möödaminnes mainida vajadust luua mingi „ajalookomisjon” lõpliku tõe (mis on tavaliselt niigi selge) tuvastamiseks. Ja kuna nüüd on maailm tsiviliseeritud, siis ei ähvarda „tõe” moonutajatest ketsereid mitte otseteed tuleriidale saatmine, vaid nende „eksimuse” sügavust ja karistuse määra hakkab viimse instantsina „õiguse nimel” kaaluma kohus.
Iseenesest pole ju selles, et riigijuhid kipuvad ajaloost sageli rääkima, midagi halba. On ju iga riigi minevikus hulgaliselt sündmusi, mille tähendus ulatub olevikku, ja võimu hierarhia tipust neile tähelepanu juhtimine on igati aktsepteeritav. Vaevalt leidub näiteks ühtegi sõjajärgse Prantsusmaa presidenti (Saksamaa kantslerist rääkimata), kes ei oleks oma presidentuuri jooksul kordagi pöördunud sõnavõttudes ajaloo poole. Kuid midagi pole parata – Venemaa kipub ka selles vallas ja just viimasel ajal olema juba traditsiooniliselt teistest erinev ja eriline. Sealse võimu kahepealisest tipust ei kosta mitte niivõrd olemuslikud mõtisklused mineviku üle kui valdavalt õigustused stiilis „teie tegite ka” ja ähvardused ajaloovõltsijate aadressil.
Minevik olevikust tähtsam
Minevik ja olevik on Venemaa juhtide interpretatsioonis nagu mingisuguses teistsuguses seoses, meenutades paljuski täiskasvanut, kes pole suutnud ületada teismelise pahareti mõttemaailma piire. Miks see nii on, seda pole lühikeses ajaleheloos põhjalikumalt analüüsida võimalik. Kuid pole mingit kahtlust, et selline ajalookäsitlus ulatub oma juurtega Nõukogude ajajärku ja selle aja sünnitatud mõtlemisse. Ehk kümnenditesse, kus argireaalsusel polnud midagi ühist võimu poolt inimestele sisendatavaga.
Nii nagu plakatitel laia suuga naerataval ja tervisest pakataval naistraktoristil polnud vähimatki seost kolhoosipõllul tegelikult kündva tüüpilise alkoholiprobleemidest vaevatud meessoost töötegijaga. Nii on see olnud algusest, 1917. aastast peale, vahe on vaid detailides. Kord on osutunud olevikust tähtsamaks helge kommunistlik tulevik, siis maistest probleemidest kosmose vallutamine ja nüüd omakorda heroiline minevik (kuigi oli aeg, kui kogu minevik oli määratud minema „ajaloo prügikasti”).
Mis puudutab ajaloo valdkonda, siis Venemaa riigijuhtidest ja palehigis nende tellimusi täitvatest ajaloolastest on isegi kuidagi kahju. Tegelikult teevad nad mõttetut tööd, kuna Venemaa ajalugu, nagu ka mis tahes teise riigi ajalugu, ei vaja kaitsmist ega õigustamist. Ning veelgi vähem kaitsmist teiste eest. Kõigepealt on ajalugu vaja iseenesele. Et selle mõistmise kaudu saada täiskasvanuks.
Varem samal teemal:
Aleksander Etkind „Putini ajalootunnid” EPL 17.9
