Krista Kerge: Meil on väga rikas keel. Kõrvuti on teadus oma täpsusega ja veebikeel oma vabadustega. Keskne küsimus on, kus me oleme vabad. Kui noor inimene räägib vabalt omasugusega või ajakirjanduses või jututoas, siis see mind ei sega. Kui ta aga töösuhtluses ei tea, kes mina olen – kui vana või milliste hoiakutega –, aga sinatab ja kirjutab slängis – kirjutab mulle aadressidega Jyrx või kana&tibu ning tekst on kamandav, siis see teeb kurvaks.

Sel osal noorest põlvkonnast, kes ei loe ja suhtleb väga suurel määral ainult omavahel, ei ole neid sadat sorti olukordi ja tekste, mis on olnud eelmistel põlvkondadel. Kui nad tulevad tööellu, siis veebi poolametlik suhtlus on neil oma slängis, sinatades ja kohati teemapiirideta, teisalt käib ülejäänud, täisametlik töö aga jubedas kantseleilikus keeles. Nad õpivad sealt kiiresti ja kokku on nende keel väga vaene, ainult kahe registriga.

Tarand: Olen viimasel ajal muutunud keeleasjades optimistlikumaks. Möödas on iseseisvuse taastamise järgne halaperiood, kus kõike muud oli väga palju teha ja mõnele inimesele tundus, et keelega ei tegelda nii palju kui vajalik. Aga nagu Reet Kasik on osutanud, eesti keelele on kaks vaateviisi. Üks, et oh, see haige, vaene eesti keel. Teisalt ülistus meie keele rikkusele, elujõulisusele, võimele kõiki funktsioone täita. Uus mure põhjus on noored, kes pöörduvad keelest ära (viitan siin Martin Ehala uuringutele). Mis selle vastu teha?

Kerge: Rahva väiksus tingib loomuliku konservatiivsuse, et kesksed asjad oleksid selged. Igal pool peab olema vaheaste, tõlgendaja. Näiteks õpetaja peab suutma vahendada teaduslikku teadmist edasi kanda, ajakirjandus peab suutma vahendada avaliku võimu erilisi tekste selges ja igaühele arusaadavas keeles jne. Kõigeks selleks on meil inimesi vähe. Aga asjalikus suhtluses peab olema arusaadavus esiplaanil ja stiil tagaplaanil.

Normatiivse keele eksimused antakse huvi mõjul ka andeks. Lingvistikas defineeritakse kirjakeelt kui avalikku koodi selle kaudu, et see on grupierinevuste minimeerimise vahend, arusaadavuse tagamine, keele kooshoidmine. Avaliku võimu vähese arusaadavuse põhjus on selles, et võim tahabki erineda. Ja paraku, nagu näitab Reet Kasik, oleme me vähemasti ajakirjanduses ületanud piiri, andes liiga sageli nii suuliselt kui kirjalikult otse sõna neile erineda soovijatele, võimule ja ametnikele.

Tarand: Arusaadavus pole ainult ametniku probleem. Meile tuli paar päeva tagasi Eesti Raadiosse koolituspakkumine, milles lubati õpetada “kultuurielamuse pakkuja metafoori inimese (kliendi) ja pakkuva organisatsiooni jaoks”. Keegi ei saanud aru, mis see on. Tekkis küsimus: kuidas ja millises keeles see psühholoog meid koolitab, kui ta ei ole suutnud oma teematki arusaadavalt sõnastada?

Ma ei ole enda ega tervikuna ajakirjanduse ülesandeks pidanud riigiametnikke või muid avalikke keelekasutajaid kuidagi häbisse panna, kuigi mul on kurb meel ja kahju, et nad inimese moodi rääkida ei oska. Eriti kahju, et rahvas on himukas ka parastama ja tugitoolis istudes rääkima, kui halvasti ja valesti kõik kõike teevad.

Kerge: Suulise keele kasutamine avalikkuse ees on keelekasutusolukordade seas hästi perifeerne ala, mida ei ole võimalik normida. Kirjalikult töötavad inimesed vajavad samas sageli tuge, et nende keel oleks mõistetav ja neutraalne. Ka nende silmis, kellele kirjakeele normid koolis lihtsalt pähe õpetati. Eestlased soovivad, et nende keele kohta ei saaks halvasti öelda. Rõõmustavalt suur huvi on eri liiki koolituse vastu, seda tellitakse rohkem kui filoloogid jõuavad pakkuda.

Tarand: Vabatahtlike enesepiirangute kõrval kitsendab keelekasutust ka õigusriigi juriidiline loogika, milles kõige kõrgemal seisab keeleseadus, mis oma üldsõnalisusega pakub ammendamatuid võimalusi juristidele kirjutada alamaid õigusakte, millega mingit keeleala reguleeritakse. Minnakse peensustesse, millega piiratakse sõnade, näiteks murdesõnade avalikku kasutust.

Kerge: Õigusliku regulatsiooni mõjusid keelele kardan väga. Ülereguleerimise fenomen, õigusaktide mõju keelele on hoopis suurem kui me oskame karta. Igal elualal on ju õiguslik külg olemas. Keele enda reguleerimine, vähemasti heade soovituste andmine muutub kohati võimatuks. Selleks, et muuta “rahvatervis” tagasi “tervishoiuks“, tuleks praegu muuta seadust ja kümmet alama astme õigusakti. Me armastame neid akte igal tasandil koostada, aga mõju on kohutav, sest trafarett on asjaajamises kohustuslikuks muudetud. Halval kujul legaliseeritud termin on taak, mida tuleb kaua kanda, aga rahvusvahelisi standardeid legaliseerides ei mõtle keegi, kuidas sealsed väljendid teksti sobituvad.

Infoajastu ja väikese rahvaarvu paratamatusena õpime samal ajal pidevalt võõrastest keeltest ning tekib olukord, kus inimene võtab inglise keele konstruktsiooni, teisalt seaduse umbisikulisuse ja hakkabki igapäevas rääkima “minu poolt teostatakse saia ostmine”.

Tarand: Siin tekib huvitav seos murdelisusega. Õiguslik reguleerimine ahendab ka murdesõnade kasutamist ja keelemurrete arengut. Vastupidiselt arvamusele, et kui murdeid seadusega kaitsta, muutuvad nad elujõulisemaks.

Olen vaimustatud murrete taassünnist ja lõunaeestlasena suurest huvist murrete vastu. Samas olen aeg-ajalt kokku puutunud teatud kitsarinnalisusega murdeasjas, stiilis: teie, põhjaeestlased, olete meid alla surunud ja meilt keele võtnud, muidu oleksime meiegi suur ja uhke rahvas. Mina nii ei tunne ja kuna olen endale teadvustanud, et meie kirjakeele loomise ajal juhtusid seda tegema need teadmamehed, kes meid riigiks ja rahvuseks aidanud keele lõid põhjaeesti keskmurde najal, ei arva ma ka, et võru keel peaks teine riigikeel olema. Ei arva ma ka, et kohustuslikult peaks iga Võrumaa laps, kui tema vanemad on sinna näiteks Kohtla-Järvelt kolinud, võru keelt õppima.

Kerge: Praeguse inimeste hulga juures ühe asemel kaht keelt koos hoida ei ole võimalik. Polüfunktsionaalsena on alla-miljoni keel maailmas haruldus. Kui me selle juures osa jõudu suuname samu tekste ja teavet murdesse tõlkima, olgu teadust, välis- või oma kirjanikke, siis see kõik on meeletu jõukaotus. Ma ei saa sellega juriidilisest küljest kuidagi nõustuda, kuigi olen suur murrete austaja just seetõttu, et olen ise viiendat põlve tallinlasena n-ö murdeta või vaeselt keelealalt pärit. Soomlased ei räägi ühiskeelt, vaid ainult murdeid, kuid saavad suurepäraselt hakkama ühise kirjakeelega.

Kui tahame ühiskeelt säilitada selle surve all, mis on Euroopa Liidu sees (kus porgand muutub puuviljaks jne), siis meil ei ole jõudu kahe kirjakeele jaoks. Mulle meeldib nende inimeste hoiak, kes ütlevad, et lõunaeesti kirjakeel on nende ehtsa murde omal moel ära võtnud. Murdel pole teatud teemasid ja et lõunaeesti keeleruum toimiks, peaks seal olema sama hulk kirjandust, tekste, mis on kirjakeelsena olemas. Ja see on võimatu ülesanne. Aga murdevaramu keele rikastajana on ammendamatu.

Tarand: Tasub tähele panna, et keelemurrete osas ei ole ju midagi keelatud. Palju on lihtsalt unustusse vajunud ning selle uuesti avastamine, üleval hoidmine on kirjanike, ajakirjanike asi.