•• Kui palju inimese „minast” üldse otsustavad geenid ja kui palju ümbritsev keskkond?  

Richard Villems: Meditsiinis on tehtud standardteste, kui palju mingi näitaja juures määravad geenid, kui palju ümbrus. Tavaliselt hinnatakse, et 50 protsenti määravad geenid ja 50 protsenti keskkond, kaasa arvatud su head ja halvad harjumused. See ongi üllatavalt tasakaalus. Soomlased tegid üle Euroopa kümnete tuhandete ühe munaraku kaksikute uuringu, mis on nendest saanud. Eriti kui nad on viidud lahku varases nooruses. Selle vastus on, et isegi ühe munaraku kaksikutel tuleb geenidest võib-olla 75 protsenti, 25 protsenti määrab ümbrus.

•• Seega, geenid vastutusest ei vabasta – kui öelda, et ma olengi selline.

Villems: Ainult kui sul on väga hea advokaat.

•• Eesti geenivaramu läks omal ajal hooga käima, loodeti tublisti abi Eesti konkurentsivõimele. Kas nüüd on asi vaiksesse susinasse sumbunud või kuhu ta on jõudnud?

Villems: Geenivaramu on Tartu ülikooli instituut. Ta pole varjusurmas midagi, läheb päris hästi. Usun, et talle tuleks hinnanguid anda 10–15 aasta pärast.

Alar Karis: Ma käin üsna palju rektorina välismaal ringi ja geenivaramu on üks asi, mida üldjuhul Skype’i kõrval teatakse. See on hakanud elama olulist rahvusvahelist elu. Kuna ta on nii lähedane, siis me ei oskagi tema väärtust hinnata. Tänapäeval on 50 000 proovi peaaegu olemas, see on juba mõistlik arv, et olla osa rahvusvahelisest võrgustikust. Mulle tuleb pähe üks teine näide – võtame selle Helluse bakteri. See poleks iial tekkinud, kui poleks olnud panka, kus olid erinevad bakterid, mis tehti hulga varem.    

•• Tartu ülikooli teadusetegemise üks lipulaevadest, molekulaar- ja rakubioloogia instituut tähistab sel nädalal 20. aasta-päeva. Millised instituudi projektid on igapäevaelu seisukohalt kõige mõjusamad?

Toivo Maimets: See on trikiga küsimus, aga selliseid asju on muidugi. Genotüpiseerimine, haiguste seos geenivariantidega, haiguste geneetiliste eelduste võimalused – need on praktilised asjad, mis paistavad paremini silma. Aga meil on mindud väga homse kasusaamise peale välja. Väga paljud piisava läbitöötatusega asjad jooksevad kliinilisse või biotehnoloogilisse rakendusse. Kuid me põrkame kogu aeg kokku sellega, et tuleb palju ootamatut seetõttu, et fundamentaaluuringud on puudu. Jälle vana asi – pole midagi praktilisemat alusteadustest.

Karis: Kõik teadus on lõpuks rakendatav. 19. sajandi lõpus Briti kuninglikus teaduste akadeemias oli kord üks teadlane, keda peeti veidrikuks ja kõik suhtusid küllaltki skeptiliselt tema putukate uurimisse. Aga tuli Esimene maailmasõda ja selgus, et sõja-väelastel on kirbud. Siis otsiti see teadlane üles ja ta lahendas selle küsimuse, et sõjaväelaste võitlusvõime säiliks. Eesti probleem on aga see, et väga sageli ei ole teadusmahukat tööstust.

•• Üks asi on see, kuhu jõuab teadus, aga teine, milleks on valmis inimkond. Kuidas need dilemmad lahenevad?  

Karis: Vaatame kas või ajalugu. Kunstlik viljastamine põhjustas omal ajal väga suurt vastuseisu. Tänapäeval on see rutiin. Kui hakata väga piire seadma, nagu Saksamaal juhtus, jooksid paremad teadlased ära Ameerikasse. Ja siingi, kui mina tulin välismaalt tagasi, hakkasin tegelema hiire embrüonaalsete tüvirakkude uurimisega. Sellega veel väga vastuseisu ei olnud, aga Toivo Maimets tegeleb inimese em-brüonaalsete tüvirakkudega, seal tekivad kohe eetilised küsimused ja riigid reageerivad sellele väga erinevalt. Aga Eesti on olnud väga tolerantne teadus-uuringute eetiliste küsimuste lahendamisel.

Villems: Inglased näiteks on olnud väga tolerantsed ja targad. Ameerika, eriti eelmise presidendi ajal, oli kohati lausa hüsteeriline. Obama üks esimesi asju oli võtta mõned eriti lollid piirangud maha.

Karis: Tolerantsus annab meile teatud eelised. Muidugi, ka seal on teatud piirid, millest üle ei tohi astuda.   

Maimets: Eetikaga on nii, et sa pead kogu aeg kaaluma riske. Ühelt poolt on sul inimeste kannatused, mis vajavad leevendamist, aga teisalt eetilised barjäärid. Kas see võimalus tasub riskide võtmist? Tasakaalupunkt nõuab ühiskondlikku kokkulepet. Katoliiklikes maades on see tasakaalupunkt ühes kohas, Skandinaavia ja Inglismaa on teises servas. Eestis ja teistes

Euroopa Liidu riikides on inimese reproduktiivne kloonimine keelatud.    

•• On see mõistlik?

Maimets: Ma arvan, et see on täiesti mõistlik. Aga Iisraeli kolleegid seda ei arva. Iisraelis ei ole see keelatud, vaid seal on kehtestatud moratoorium, mis tähendab, et igal hetkel võib selle üle vaadata. Katoliiklaste arvates ei peaks mitte üksnes reproduktiivne kloonimine olema keelatud, vaid igasugune embrüouuring peaks olema keelatud.

Karis: Teadus ei saa vaadata, et kas ta on eetiline või mitteeetiline. Küsimus on ennekõike teaduse tulemuste rakendamises. Aatomi lõhustamisest oleme kõik kuulnud, väga huvitav teadus. Aga ühel hetkel leidis ta teise rakenduse.   

Maimets: Inimese reproduktiivse kloonimisega tekib see küsimus, et milleks seda teha. Ma ei näe ühtegi teaduslikku põhjendust, et seda tegema peaks. Ma toetan neid, kes ütlevad, et vanamoodsal viisil laste tegemine on esiteks odavam ja teiseks mõnusam. Aga on inimesi, kes näevad selle mõtet. Juutidel näiteks on liini puhtus alati väga tähtis olnud. Noored poisid-tüdrukud ikka eksivad kõrvale, aga kui tegutsed laboris, siis tead, et liin on puhas.

Karis: Üks tuntud ärimees, kelle nime ma ei saa öelda, tuli ka minu juurde ja küsis, kas tema ei saaks oma koera kloonida. Lihtsalt sellepärast, et koer oli nii armas ja kui ta ära suri, siis oleks seesama koer edasi. Läks tükk aega veenmaks teda, et ei saa sedasama koera, isegi kui sa kloonid. See ei ole ju see koer. Nii nagu ühe munaraku kaksikud ei ole üks ja seesama.

•• Analoogset koera saada siis pole võimalik?

Maimets: Tal on neli jalga ja kaks kõrva, aga see on kõik. See pole see koer.   

Villems: Ta on tõenäoliselt äärmiselt sarnane. Ka iseloom on tõenäoliselt üsna sarnane.

Maimets: Kui sa kloonid sada Einsteini, siis tõenäoliselt saad sa paar tükki, kes on väga head matemaatikud, paar, kes on täielikud lollpead, ja keskmise saad sa keskmiste matemaatikaoskustega.

Karis: Ja paar tükki neist saavad kurjategijaks.

•• Ja isegi need eeldused ei loe?

Maimets: DNA, mida sinna paigaldatakse, on ainult üks paljudest eeldustest. Aga kogu areng üheksa kuud ema sees ja hiljem on väga suure rolliga. Ka ühe munaraku kaksikud arenevad samal ajal, samas kohas, sama DNA-ga, aga ikkagi on erinevad.

Villems: Mina ei jaga muide seda arvamust. Ma olen veendunud, et kvantitatiivsed trendid on väga kõrge pärilikkuseastmega. Adaptiivne kohanemine läbi evolutsiooni näitab seda, kuidas suurtes populatsioonides positiivse valiku all olevad trendid laienevad ja laienevad.

Maimets: Erinevaid loomi on kloonitud – kassid, koerad, ahvid, hiired. Vaata kloonitud kasse. Karvkate on erineva mustriga, teistsuguste värvidega.

Villems: Teate, mis juhtus, kui keegi hakkas sigasid kloonima, et peekonit saada? Väga hea peekonisort oli. Libiido kukkus kloonitud sigadel alla ja ilmnes artriit. Peekoni kvaliteet oli aga väga hea. Kloonimise juures on probleem selles, kuidas enne kloonimist muuta DNA-d. Sportlaste juures on väga hästi teada mõ-ningad eelised. Austraalia olüm-piakoondise uurimisel jälgiti kiirus- ja jõualasid, samuti pikamaa-alasid. Selgitati välja, et tõe-poolest ei tasugi tipptasemel last treenima hakata, kui tal pole selleks geenidest väljaloetavaid eeldusi. Ega see ei tähenda, et ärge teie jookske. Kuid ärge hellitage end ideega, et teist saab olüm-piavõitja. Probleem oli selles, et sihilikult tugevdada vaimseid või füüsilisi võimeid. Sõjamehed on alati tundnud huvi selliste asjade vastu – kloonida rambosid.  

•• Kas meil seisab ees geenidopingu ajastu?

Maimets: See on meil juba käes.

Villems: Šeikide ratsakaamelid olevat üks kõige varjatumaid geenidopingu aretamise kohti. Mõned inglased olevat sellega väga rikkaks saanud. Ma ei taha öelda, et ma kardan midagi, aga tudengitele esimesel kursusel ütlen ikka, et küborgid võtavad maailma varsti üle. Päris tõsiselt.

•• Kas geenidopingut rakendatakse juba ka inimeste peal?

Maimets: Kui võtta üks adenoviirus, siis sellega on võimalik EPO-t organismi viia, nii et sul on lihaste hapniku omastamise võime palju kõrgem – see on kõik tehniliselt tehtav. Ma oleks sügavalt hämmastunud, kui seda ei rakendataks. Soomes oli suusa-sportlane, kes jäi vahele EPO kõr-ge tasemega. Aga siis vaadati, et tal oli selline geenivariant. Siis ei ole ju doping. Ta ongi selline!

•• Kas tema puhul oli siis geeni töödeldud?

Maimets: Aga see juhtum oli natuke palju aega tagasi, et toona oleks seda tehtud.

•• Kui võtame need küborgid, kuidas neid siis juhitakse?

Villems: Mitte kuidas, vaid kelle poolt. Probleem on selles, mis hetkel hakkavad nad end ise täielikult juhtima. Meie oma antropotsentristlikus nõmeduses arvame, et see on halb. Nagu me arvame, et lõvi on halb, et ta võib meid ära süüa, aga valge hiireke laboris on hea, sest ta ei tule meid segama.