Puhtast emotsioonist lähtuvat viha, arusaamatut soovmõtlemist, mille lugemine kisub külmavärina üle selja. Näiteks: et Hitleri suur etnilise puhastuse plaan oleks pidanud lõpuni õnnestuma. Et etnilist puhastust on tarvis tänagi, nüüd, siin ja kohe. Et ilma pikemata AHJU! Lihtlabasest sõimust rääkimata.

Juutide vastu toime pandud genotsiidi pole kunagi olnudki, ütleb osa EKRE-lugude kommentaatoritest pikemalt vaagimata.

Kui on must, siis tuleb näpud ukse vahele lüüa, ütlevad nad, tõenäoliselt uhkust tundes.

Nad lubavad Delfi kontori põlema panna, sest me võtsime seisukoha, ja see pole liialdus. Toimetus on selle ähvarduse ka politseile edastanud. Eile laekus kommentaar, mille sisus sellist tahet väljendati. Charlie Hebdo on juba ununenud?

Näib, et kommentaariumirindele on saabunud täiesti uus ja omalaadne vägi, kes kaitseb seisukohti, mis on arvamusruumis varem vaid uitkülalisteks olnud. Ja täpselt nagu Ukraina teema, kipub seegi inertsist oma juuri igale poole istutama. Seosed on kõikjal, need viivad ühe uudisloo arvamusruumist teise, sealt kolmandasse, isegi asjasse mittepuutuvasse. Nagu viirus. Meie, Delfi ja meie teiste keskkondade moderaatorid ja ajakirjanikud, ei soovi, et see epideemiaks muutuks.

Paneme kommenteerijale endiselt südamele, et püsitaks teemas.

Kogu rind kummis ühe ajast ja arust seisukoha kaitsele viskumine meenutab väga kremlimeelsete padukommenteerijate kõikeunustavat sihikindlust. Faktide eiramist, ärapanemist, vee sogaseksajamist.

Võib olla me ei peaks omalt poolt seda nähtust sarnaste sõnavõttudega võimendama. Aga samas on kirjeldatud suhtumine aktuaalne ja väga palju sellest jääb lugeja jaoks nähtamatusse sektorisse, kus asuvad meie eemaldatud kommentaarid. Sellised, mida üks keskmine lugeja arvab olevat oluliselt vähem, kui neid tegelikult on.

Rõhutan: ärge kuritarvitage kommentaariumit ja avalikku inforuumi! Vihakõne jalad jäävad tänapäeval lühikeseks.