Digiraamat ei vaja raamatukogu
Tegelikult on paberil raamat läbi sajandite muutunud. Suures kaustas heal paberil kirjatöö oli sajandi alguses ka kunstiteos. 1960. aastatest peale sai raamatust taskus kantav masskaup. See, et eesti raamat seda keerist kaasa ei teinud, on tingitud kahest lihtsast tegurist: algul nõukogude võimust ja hiljem pisikesest turust.
Raamatupood elas nõukogude ajal hästi, sest hea raamat oli defitsiit. Siis tuli turumajandus ja Eesti raamatupoode tabas kaks saatust. Suur osa neist pandi lihtsalt kinni ja ammu enne e-raamatut, sest raamat muutus liiga kalliks. Samas suurt osa raamatupoode pidasid needsamad müüjad, kes seal nõukogude ajal töötasid. Tegelikult oli see ummiktee. Suure raamatupoeketi osana oleks neil olnud palju enam lootust. Teiselt poolt valmisid suurtes linnades aegamisi raamatupaleed, milles ka kohvikud, lugemiskohad jms.
Üldse proovimata jäi aga (vist) väikelinna raamatupoe ja raamatukogu ühendamine. Ma olen kindel, et mõnigi laenama tulnu läheks ostuleti juurde ja ostaks raamatu, mille lugemisjärjekord on kolm kuud.
Üks on selge: raamat läheb e-lugerisse järjest suurema hooga. Nii nagu iPod ja selle lauluostmise võimalus lammutas plaadipoed, nii on luger lammutamas raamatupoode. Kas pood üldse jääb? Kuni jääb raamat, seni on vaja ka poodi. Aga kas just raamatupoodi või piisab kaubahalli nurgast? Ma ei tea, kui paljud inimesed ostavad oma kauba sealt. Aga ma tean, et sealsed raamatunurgad on vägagi rikkaliku valikuga. Kujutan, et üks n-ö tavaline lugeja saab sealt kõik ennast huvitava kätte.
Mu arust on poodide tuleviku olulisim mõjur see, et eri raamatuliikidel on erinev saatus.
Ilmselt on ka tuleviku tavaline odav luger mustvalge, taskuraamatu mõõtu ekraaniga seade. Mis liiki kirjandus sinna sobib? Romaan, novellid, mälestused, elulood, milles keskne või ainus osa on tekst. Aga ka teaduskirjandus, õpikud ja teatmeteosed, mille puhul pole mõtet isegi üles lugeda eeliseid, mida luger annab. Ma ei vaja näiteks kokaraamatut, palju parem on hoida retsepte lugeris ja osta ükshaaval juurde.
Aga lugeris olev reisijuht on vaatamata kõigele halvem kui taskus olev pisike raamat, mida saab sirvida kiiremini, vaadata korraga kahte lehekülge jne. Pole just mõttekas ehitada kunstialbumi formaadis lugerit. Või kas ikka panna suurte piltidega lasteraamat lugerisse? Eriti mõeldes, et see riist tuleb siis anda kolmeaastase kätte. Keeruline on ka luulekoguga, mis on vähemalt kaks sajandit olnud raamatukujunduse aadel. Kokkuvõttes võib arvata, et paberile jääb kõige kauemaks raamat, mis vajab suurt formaati ja värvilist pilti.
Teiselt poolt võib küsida, kui kaua antakse samast raamatust välja kõvakaaneline, pehmekaaneline ja e-raamat? Meil ei tähenda pehmed kaaned midagi, mujal tähendavad need palju odavamat väljaannet masstiraažis. See aga tähendab, et luger võistleb just pehmekaanelise raamatuga. Luksuslikum kõvakaaneline jääb kauemaks.
Kui nüüd mõelda poodidele, siis paistab silma üks paradoks. Nimelt jäävad paberile kõige kauemaks just sellised raamatud, mida selvehalli poed eriti ei müü. Vaid lasteraamat on erand, aga see on juba praegu läinud lasteosakondadesse mänguasjade juurde. See aga tähendab, et alles jäävad kõvade kaantega raamatud, mis kuuluvad raamatupoodi, millest saab üha enam kindlate huvidega inimeste eksklusiivne klubi. Selvepoe raamatunurkadel pole enam pikka iga. Neid lihtsalt pole lugeriajastul vaja.
Kindel on, et lugeriraamat müüb laiemalt kui paberraamat. Võtame lihtsa näite. Teil tuleb õhtul mõte, et loeks kirjanik X-i uut romaani. Võib-olla lähete poodi, kui see on piisavalt lähedal. Poes on parajasti otsas, aga tuleval nädalal tuleb, öeldakse teile lahkelt. Kihutate raamatukokku, kus teid naerdakse viisakalt välja: järjekord on kaks kuud. Lugeri jaoks pole olemas järjekordi või uut trükki. Veel enam, te ei pea kodust välja minemagi. Te lihtsalt saadate kirja ja minuti pärast on raamat teie ees. See on väga ahvatlev olukord, tean omast käest.
Aga siin on üks paradoks. Nimelt lugerisse tikkuvate jutukate lugejad on tihti vanemad inimesed, kes ei taha sellest riistapuust midagi teada. Mis juhtub? Loogilisi võimalusi on kaks. Üks on see, et kirjastus jätab raamatu sinna, kus on lugejad. Aga see on üsna kahtlane. Pigem võib arvata, et osa tiraažist läheb ikka lugerisse. Aga see vähendab paberraamatu tiraaži ja tõstab sellega hinda. See omakorda vähendab ostjate hulka. Ja kogu keeris viib ühel hetkel selleni, et lugeja enam ei osta liiga kalliks muutunud paberraamatut. Nii jääb üle vaid üks: minna taas raamatukogusse. Aga laenuraamat ja laastutuli ei kesta kaua. Kogud ei jaksa enam kalliks muutunud jutukaid piisavalt osta. Järjekorrad pikenevad, mis tõukab inimese e-raamatu rüppe…
See aga hakkab mõjutama kiiresti ja otsustavalt raamatukogude saatust, sest sealt laenatakse ikka eeskätt uuemat kirjandust. Lisaks muidugi kooliklassikat õpilastele, mis kindlasti läheb kõige enne lugeritesse. Kas paberile jäävad albumid, lasteraamatud ja ammu ilmunud teosed on piisavad selleks, et raamatukogu ülal pidada? Kahtlen. Ja see, et raamatukogu on lisaks ka sotsiaalse suhtlemise koht, pole sel juhul enam üldse oluline.
Digiraamat ei vaja põhimõtteliselt raamatukogu. Ja kui digilaenutuskogu panna samuti riigi ja omavalitsuste ülalpidamisele, siis on see kümneid kordi odavam. Siin on kindlasti hulk tehnilisi ja juriidilisi probleeme. Aga olulisim on mu arust see, et riik peaks hakkama sellega juba praegu tõsiselt tegelema. See on teema, mitte see, kui palju Barbarat või kokaraamatuid härra Lang lubab riigi raha eest osta. Digikogus pole see üldse oluline.
PS. Ma jätan siin pooleli ega hakka arutlema selle üle, miks kujutab minister Lang ette nagu keegi Louis, et riik, see ongi tema.
