Diplomaatide pimedus
Kas diplomaatide geenides on midagi, mis paneb neid nii väga eelistama status quo’d, et kiired muutused tabavad neid enamasti jahmatavalt? Nad pole muutusi ette näinud ega tea ka, kuidas neile võiks vastata, kui need algavad.
Praegu araabia maailmas toimuvad sündmused võivad Lähis-Idale kujuneda samaväärseks sellega, mis Suur Prantsuse revolutsioon oli 1789. aastal Euroopale: sügav ja põhjalik muutus, mis pöörab pea peale varem valitsenud olukorra. Mitu Bastille’d lõppkokkuvõttes Lähis-Ida piirkonnas langeb ja millises tempos, ei oska keegi öelda. Ainus hiljutine analoogne juhtum on Nõukogude bloki kokkuvarisemine ja Nõukogude Liidu häving aastail 1989–1991.
Kes nägi järske ja kiireid muutusi ette? Sellal kui Saksa Demokraatlik Vabariik oli kadumas, raporteerisid mõned Prantsuse tippdiplomaadid endiselt Pariisile, et Nõukogude Liit ei oleks kunagi nõus Ida- ja Lääne-Saksamaa taasühinemisega ja seega polevat muret: elu minevat edasi enam-vähem endistviisi.
Me nägime sama konservatiivseid instinkte, kui valla pääsesid sündmused Tuneesias ja siis Egiptuses. „President Ben Ali kontrollib olukorda,” ütlesid mõned. „President Mubarakil on meie täielik usaldus.”
Ameerika Ühendriikidel õnnestus pöörata õigesse suunda, kuigi aegamööda, ent paljud Euroopa riigid jäid status quo poolele palju pikemaks ajaks, keeldudes nägemast, et olukord regioonis võib hakata arenema vastupidi sellele, mida nad pidasid oma strateegiliseks huviks. Ajalooline ja geograafiline lähedus, lisaks energiasõltuvus ja hirm massilise sisserände ees halvasid Euroopa diplomaadid.
Konservatiivsuse üledoos
Kuid diplomaatidele omasel mõtteviisil on sügavam põhjus. Väga tihti tõlgendavad nad olukorda väga õigesti – näiteks USA diplomaatilised memod, mida Wikileaks lekitas, sisaldavad meisterlikku ja läbinägelikku analüüsi. Kuid otsekui konservatiivsuse üledoosi tõttu ei suuda nad omaenese argumentidele tuginedes jõuda loogiliste lõpp-järeldusteni.
Revolutsioon lööb segi diplomaatide harjumuspärase elu nii isiklike kontaktide kui ka – ja see on veel tähtsam – mõtlemise osas. Kiire sööst tundmatusse võib elevust tekitada, aga see on ka sügavalt ehmatav. „Realismi” nimel on diplomaadid ja välispoliitikastrateegid loomupäraselt konservatiivsed.
Tõepoolest, see ei ole juhus, et Henry Kissingeri meistriteos „A World Restored” on pühendatud maailmakorra taasloomisele Viini kongressil pärast Suurt Prantsuse revolutsiooni ja sellele järgnenud napoleonlikke seiklusi. Raskem on ette näha suuri muutusi ja kohaneda nendega kui kaitsta käesolevat korda, tuginedes motole: „Kurat, keda sa tunned, on alati parem kui kurat, keda sa ei tea!”
Diplomaatide konservatiivsusel on vaimsete harjumuste kõrval ka struktuurseid põhjusi. Seades rõhuasetuse suhetele riikide ja valitsuste vahel, mitte kontaktidele opositsiooni või kodanikuühiskonnaga, määrab traditsiooniline diplomaatia ennast mahajäämusse, millest on raske vabaneda.
Nõudes oma diplomaatidelt „alternatiivsete” allikate hulga piiramist, et mitte minna vastuollu despootlike režiimidega, piiravad valitsused parandamatult ka diplomaatide võimet näha muutusi ette.
Kui režiimid kaotavad legitiimsuse oma kodanike silmis, siis ei ole mõistlik hankida oma informatsiooni peamistelt selle režiimi teenritelt ja tallalakkujatelt. Sellisel juhul on diplomaatide aruanded liiga sageli täidetud režiimilt saadud rahustavate, kuid kallutatud sõnumitega.
Selle asemel tuleks diplomaate hinnata nende võime järgi astuda dialoogi kõigi sotsiaalsete rühmadega: muidugi valitsuse esindajate ja äriliidritega, kuid ka kodanikuühiskonna esindajatega (isegi kui see on olemas ainult algelisel kujul). Kui anda diplomaatidele vajalik koolitus ja luua neile asjakohased stiimulid, suudaksid nad muutusi paremini prognoosida.
Loomulikult ei ole kõigi lääneriikide välisministeeriumid ühesuguse suhtumisega, osa oskab luua suhteid inimestega väljaspool valitsust või sellega isegi opositsioonis olijatega. Üks asi on selge: mida traditsioonilisema lähenemisega on välisministeeriumid, seda raskem on neil ja nende diplomaatidel hoomata muutusi.
Ütlematagi on selge, et võime mõista muutusi on saanud asendamatuks ajal, kui maailmas toimuvad lausa tektoonilised geopoliitilised nihked. Uus Lähis-Ida, mis on meie silme ees tekkimas, kujuneb tõenäoliselt nii „postläänelikuks”, arvestades uute jõukeskuste esiletõusu, kui ka postislamistlikuks, sest mässe juhivad noored tehnoloogiateadlikud inimesed, kellel pole sidemeid poliitilise islamiga.
Jäädes muutuste tajumisega hiljaks, riskivad lääne diplomaadid kaotusega mõlemal tasandil – nii režiimi kui ka rahva omal. Diplomaatidelt nõuab oma ülesannete täitmine avatust ja kujutlusvõimet.
© Project Syndicate, 2010
Tõlkinud Villu Zirnask
