Doktorantide toetus küll tõuseb, kuid doktorant pole ikka väärtustatud

 (85)

Jaanus Müür
Jaanus MüürFoto: Hendrik Osula

Aprillis avalikustas valitsus järgmise nelja aasta riigi eelarvestrateegia, milles oli välja toodud, et doktorantidele mõeldud toetuseks eraldatakse täiendavad 5 miljonit eurot aastas.

See tähendab umbes 1,5-kordset toetuse tõusu alates 2018. aastast. Võiks ju loota, et akadeemilise järelkasvu probleem ongi nüüd suures osas lahendatud. Reaalsus on aga see, et juba välja hõigatud lubadust ei suudeta täita, sest veel sügisel planeeris uus valitsus doktorantide toetuse jaoks täiendavad 9 miljonit eurot. Samuti ei kao ka doktoriõppe madal efektiivsus kuhugi.

Iseenesest kõlab täitsa toredalt, et senise 422 euro asemel hakkab doktorant kätte saama veidi üle 630 euro. Samas nüüd on see koht, kus tasub minna ajas tagasi. Doktorandi toetus kehtestati praegusel kujul 2004. aastal ja selle suuruseks oli 6000 krooni (383.47€). Tollal moodustas see umbes 80% Eesti keskmisest palgast ja idee seisnes selles, et taoline toetus võimaldab doktorandil õpingutele pühenduda. Kui 13 aasta jooksul on keskmine palk jõudsalt kasvanud ja tõusis 2016. aastal 1146 euroni, siis doktorantide toetus näitas oluliselt tagasihoidlikumat kasvu: esiteks stagneerus see 10 aastaks samale tasemele ja 1. jaanuaril 2015 tõusis see 422 euroni moodustades 36.8% keskmisest palgast. Toetuse 1,5-kordne kasv tähendaks, et uus toetus oleks 55% Eesti keskmisest palgast, mis on siiski kaugel sellest, et üks doktorant saaks pühenduda oma õpingutele.

Samal teemal:

Doktorantuur tähendab aga õpingutele pühendumist neljaks aastaks, mis hõlmab endas 40 tundi tööd nädalas. Lisaks õppeainete läbimisele ja doktoritöö kirjutamisele sisaldab see tihti loengute andmist bakalaureuse- ja magistriastme üliõpilastele. Paljud doktorandid töötavad ka nooremteadurina. 633 euroga hakkamasaamist on siinkohal palju eeldada, 422 eurost rääkimata.

Antud eas on aga tegemist inimestega, kes on ehitamas karjääri, loomas kodu ja peret. Paratamatult hakkab doktorant sellistel puhkudel vaatama täiendavaid sissetulekuallikaid. Siinkohal läheb paljudel meelest, et doktorandi näol on tegemist magistrikraadiga spetsialistiga. Võrdluseks võin öelda, et magistrikraadiga inimeste keskmine sissetulek on üle 1300 euro.

Eelnevat toetab ka teadus- ja innovatsioonipoliitika seire programmi (TIPS) raport 2.4, mille järgi 35% doktorantidest töötab lisaks õpingutele veel täiskoormusega, umbes kolmandik osakoormusega ja 14% rohkem kui täiskoormusega. Tulemuseks saame selle, et doktorandi õpingud jäävad venima, kuna tal pole aega õpinguteks. Doktoriõppe efektiivsus saab sellega oluliselt kannatada. Kui 2015./2016. õppeaastal võeti doktorantuuri vastu 370 üliõpilast, siis samal aastal lõpetas doktorantuuri 239 üliõpilast.

Doktoriõppe madal efektiivsus tähendab aga seda, et meil ei kasva piisavalt peale uusi teadlasi ja õppejõudusid. See toob kaasa olukorra, kus meil ei ole piisaval hulgal inimesi, kelle teadustöö aitaks kaasa majandusele uut väärtust luua ja Eesti kultuuri edasi arendada ning kes õpetaks kõrgkoolides välja uusi spetsialiste, insenere, kunstnikke ja õpetajaid.

TIPS-i raport 6.4 toob välja, et mida vanemana kaitseb doktorant oma doktoritöö, seda lühemaks jääb tema akadeemiline karjäär. Eesti kontekstis on siin näha selgeid ohutendentse. Kui me eeldame, et doktorant lõpetab kõik astmed nominaalajaga (arvestame ka juurde nt ajateenistuse ja võimaluse, et alustas rakenduskõrghariduse õppes), siis ideaalis peaks ta oma doktoritöö kaitsma umbes 30. eluaastaks. Kui me vaatame aga Eesti nooremteadurite keskmist vanust, siis väga paljudes instituutides vaatab vastu hoopis teine pilt. Näiteks TTÜ majandusteaduskonna majandusanalüüsi ja rahanduse instituudi nooremteadurite keskmine vanus on 41 eluaastat. Kui leiate, et majandusteadus polegi oluline, siis siin on järgmine näide: TTÜ infotehnoloogia teaduskonna tervisetehnoloogia instituudis on nooremteaduri keskmine vanus 35 eluaastat ja tarkvarateaduse instituudis 34 eluaastat. Oluline on siinkohal märkida ka seda, et valdav osa katkestajatest on just vanemas eas doktorandid. 2015./16. õppeaastal katkestas oma õpingud 355 doktoranti, kellest pooled olid vanuses 35 ja enam eluaastat.

Kindlasti mingi osa nendest alustaski oma doktorantuuri hiljem ja leidis, et see pole nende jaoks. Sama kindlasti võib öelda, et paljude puhul olid õpingud venima jäänud ja seda just sotsiaalmajanduslikel põhjustel. Siinkohal ongi nüüd valikukoht: kas toetame doktorante nende õpingute jooksul, väldime nende õpingute venimist ja tagame akadeemilise järelkasvu või jääme jälgima kuidas meie niigi väike akadeemiline kogukond vananeb ja kahaneb.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare