•• Ameerika presidendivalimised on jõudmas lõppmänguni. Mis muutub maailmas, kui võidab Barack Obama? Või siis John McCain? On seal üldse mingit erinevust?

Välispoliitiliselt nende kahe kandidaadi vahel mingit määratut erinevust pole. Sest nende mõlema manööverdusruum on ikkagi piiratud.

Kuid sümboolselt ja emotsionaalselt on nende erinevus väga suur. Praegu paistab väga tõe-näoline, et presidendiks saab Obama. Ja see tähendab, et eurooplased peavad endalt hakkama taas küsima: mis on Euroopa identiteet? Kui Bushi ajal sai Euroopa oma enesemääratluse osana kasutada vastandumist Ameerikale, siis juhul, kui järgmine president on Obama, seda enam teha ei saa. Bushi ajal on valitsenud suhtumine: meie, eurooplased, peame osutama Ühendriikidele vastupanu.

Teiseks sümboliseeriks Obama presidendiks saamine seda, et Ameerika suudab ületada rassilise eraldusjoone – see edastaks sõnumi nii minu kodumaal Prantsusmaal kui ka Itaalias, Suurbritannias ja teistes riikides, kus on suur Aafrikast või teistest piirkondadest pärit vähemus. Kui McCain saab presidendiks, siis – ka juhul, kui ta ei jätka Bushi poliitikat – jääb majanduses ja poliitikas valitsema teatud jätkumeeleolu.

•• Obamat on võrreldud John F. Kennedyga, aga Kennedy pidi välispoliitikas võitlema pehmevõitu mehe imagoga. Ka Obama räägib rohkem pehmemast, diplomaatilisest lähenemisest…

Ma näen seda teistmoodi, sest Dwight Eisenhoweri järgne Ameerika oli hoopis teine. Tollal ei kritiseeritud Ameerikat eetilistel põhjustel. Praegu on USA esmane prioriteet moraalse autoriteedi taastamine, eetilise legitiimsuse tagasivõitmine.  

•• Euroopa elab „obamamaa-nias”, aga kuidas on ülejäänud maailmaga?

Aafrikas on toetus Obamale väga suur, sest ta on mustanahaline. Euroopas on toetus talle väga kõrge, sest ta pole Bush. Ka Aasias on üldine toetus Obama poolel. Samuti on Jaapanis avalik arvamus pigem Obama poolel.

Aga Aasia eliidi seas on ülekaalus need, kes on mures Hiina tõusu pärast ja kes eelistaksid tugevamat –  McCaini joont. Ka Lähis-Idas on eliidi hulgas neid, kes on tugevates sidemetes USA-ga ja eelistaksid ilmselt pigem McCaini. See, kes tunneb sügavat muret maailma julge-oleku pärast – näiteks samamoodi, nagu jaapanlased kardavad Hiinat, muretsevad idaeurooplased Venemaa pärast –, võib kalduda toetama pigem USA „kõva jõudu” ja mitte nii palju „pehmet jõudu”.

•• Mil määral on üldse lootust, et järgmine president suudab lappida ja lepitada palju räägitud lõhet Euroopa ja Ameerika vahel?

Maailm on dramaatiliselt muutunud. Alanud on suur finants-kriis. Alanud on Aasia tõus ja Venemaa tagasitulek. Nende presidendivalimiste keskne küsimus on: kas Ameerika suudab praeguses segases maailmas taas edastada lääne universaalset sõnumit? Obama Valgesse Majja jõudmise puhul oleks see sõnum väga tugev. See saadab sõnumi: „Vaadake, mida maailma võimsaim riik tegi.”

•• Väga hea, et jõudsime finantskriisini. Igas kriisis võib olla võitjaid ja majanduslikele nihetele võivad järgneda poliitilised. Kas see võib juhtuda ka praegu?

Praegune finantskriis lihtsalt kiirendab arenguid, mis praegu juba niigi toimuvad. Väheneb Ameerika ja Euroopa Liidu osa, suureneb aga Aasia, sealhulgas Hiina roll.

Jah, kriis puudutab ka Aasia riike, kuid võrreldes teiste piirkondadega nad tugevnevad. Kaotajate hulgas on Venemaa, kus on liiga palju esinenud rahanduslikku avantürismi ja liiga palju sõltuvust naftast ja gaasist. Kaotajate hulgas on ka Kesk-ja Ida-Euroopa, nagu me Ungari põhjal juba oleme näinud.

Võib juhtuda, et mitmedki Kesk- ja Ida-Euroopa riigid võivad end peagi leida samas olukorras nagu Ungari praegu. Nende majandus on hapram. Jah, raske on täpselt ennustada, milline saab olema nende muutuste ajaskaala. Aga ma arvan, et McCaini valimine kiirendaks Ameerika suhtelist langust.

•• Mitmed analüütikud räägivad juba, et maailm on jõudmas Ameerika-järgsesse ajastusse...

Me elame veidras maailmas! Maailma jaoks mängib USA sümboolselt keskset rolli. Kõigi pilgud on suunatud Ühendriikide presidendivalimistele. Ja mis on reaalselt juhtunud? Me oleme liikunud unipolaarsest maa-ilmast multipolaarseni.

•• Kas me saame ikka rääkida Ameerika lõplikust langusest? Ameeriklastel on ju varemgi kriise olnud, 1970. aastatel…

1970. aastaid on praeguse olukorraga raske kõrvutada. Nende kahe ajastu vahel on väga olulised erinevused. Tollal valitses ideoloogiline vastasseis. Kuid praegu näeme, kuidas Hiina akumuleerib jõukust. Midagi sellesarnast tollal polnud.

•• Lääneriikide nõrgenemise taustal on sageli räägitud vajadusest lääne poliitilise ühtsuse järele. Mida te arvate niinimetatud demokraatlike riikide liiga ideest, mida nende valimiste käigus on korduvalt jutuks võetud?

Ma ei arva, et see oleks hea mõte. Kui demokraatlikud riigid moodustavad liiga, tähendaks see, et Hiinast ja Venemaast saaksid tugevamad liitlased. Nad jääksid ju sel juhul mõlemad autsaideriks!

Tegelikult ei vaja me riikide jaotamist demokraatlikeks ja mittedemokraatlikeks, vaid hoopis status quo riikide – mille hulka võib kuuluda ka Hiina – eristamist revisionistlikest riikidest nagu Venemaa.

•• Kas nende eristamine võiks olla uus Venemaa pidurdamise poliitika?

Minu arust me vajame Venemaa suunal poliitikat, mis oleks ühtaegu nii kindlameelsem kui ka realistlikum. Me peaksime teda pidurdama, kus see on vajalik, ja kaasama, kus see on võimalik. Praegu pole kuigi hästi läinud ei kaasamise ega pidurdamise alal.

Me ei saa lubada sellist brutaalsust Venemaa poolt, nagu me nägime Kaukaasias. Nad peavad austama rahvusvahelist õigust. Kui nafta hind kõigub juba 60 dollari juures barreli eest, siis me peaksime Vene kaardiga hakkama mängima. Aga ma arvan, et me peaksime ka tunnistama seda, mida Venemaa enam ei ole. Nõukogude Liit ei tule enam tagasi!

•• Aga mida see kaasamine ja realistlik lähenemine tähendama peaks? Rohkem tegevusvabadust lähivälismaal?

See ei tähenda venelastele vabade käte andmist. Kuid Ukraina kaasamine NATO-sse destabiliseeriks esmalt Ukrainat ja seeläbi ka NATO-t. Küll aga võiks pikas perspektiivis kaaluda demokraatliku ja selleks valmis oleva Ukraina kaasamist Euroopa Liitu, kus ta toimiks Euroopa Liidu ja Venemaa lähendajana.  

•• Teine riik, kelle NATO liikmesusest räägitakse, on Gruusia. Kui realistlik praegu enam tema liitumine NATO-ga oleks?

Ma arvan, et Gruusia on oma režiimi ja vastutustundetu presidendi poolt reedetud. Muidugi kasutas Venemaa olukorda oma huvides ära ja eskaleeris olukorda. Ma ei tea, kas teda julgustas keegi tegema vastutustundetuid provokatsioone. Kui oled väiksem ja nõrgem, siis pole vaja provotseerida!

•• Kas teie arvates oli Saakašvilil teisi valikuid?

Jah, muidugi. Ja ma loodan, et Gruusia rahvas karistab teda poliitiliselt.

•• Eestis tundub paljudele, et Euroopa Liidu riigid püüavad Venemaa suunal ajada rahustamispoliitikat, mis on äärmiselt pehme…

Jah, see on ikka nafta ja gaasi pärast ja mõned riigid püüavad igal juhul Venemaaga hästi läbi saada. Aga me peaksime Euroopa Liidus leidma ühised prioriteedid ja jõudma ühiste reaktsioonideni. Venemaa on jõud, mis paljastab tõsiasja: Euroopas puudub ühtsus!

Kui me seisame vastakuti vahetu ohuga, siis me näitame ju ühtsust, kui me tajume, et seis on ärev. Võtame kas või 11. septembri rünnakute järgse käitumise, mil parandati oluliselt eriteenistustevahelist koostööd.

•• Kuid mida tähendab Euroopa riikide rahustamispoliitika Venemaa suunal NATO usaldusväärsusele? Paljukest seda usaldusväärsust üldse proovile on pandud?

See on ka tõeline probleem. Afganistanis seisab NATO silmitsi tõelise usaldusväärsuse prooviga ja kahjuks tuleb öelda, et ta pole olnud kuigi edukas. Katse minna uutesse tegevuspiirkondadesse on seni toonud rohkem ebaedu kui edu. Ja see on suur probleem.

•• Ja artiklit 5 alles tuleb veel katsetada?

Täpselt nii.

•• Mis pilguga me peaksime siis vaatama NATO ühiskaitset käsitlevat artiklit 5?

Ma arvan, et mõnede ameeriklaste antud lubadused grusiinidele on siin hoiatuseks, sest grusiine Ameerika ei päästnud ja nad jäeti oma vastutustundetuse tagajärgedega üksi.

•• Kas see õppetund võib potentsiaalselt kehtida ka mõne uue NATO liikme jaoks?

Jah, võib.

Dominique Moisi

•• Dominique Moisi (sünd 1946) on Euroopa üks tunnustatumaid poliitikaanalüütikuid, Prantsusmaa välispoliitika instituudi

(IFRI) asutaja, kvartalikirja Politique Etrangere peatoimetaja ja Financial Timesi kolumnist. Ta on ühtlasi Euroopa välissuhete nõukogu (ECFR) liige, nõukogu tuleb Tallinnas kokku 6. ja 7. novembril.


Intervjuu vahendas Avatud Eesti Fond.