Otsustavaks saavad just praegu muutused Prantsusmaal ja Ühendkuningriigis. Saab näha, kuidas britid püüavad parandada kahju, mida nad Brexiti kõnelustega iseendale teevad. Samuti pole selge, kas prantslased suudavad uue presidendi Emmanuel Macroni toodud positiivset energiat kasutada hädavajalike reformide elluviimiseks.

Aga isegi enne nende sündmuste lõplikku kulgu on muutused märgatavad. Minevikus oli Pariisi või Londonisse reisides nende linnade vahel selge erinevus. Dünaamiline London nimetas ennast uhkusega multikultuursuse pealinnaks. Pariis oli küll kahtlemata ilusam, kuid üksnes oma endise hiilguse vang. Parimal juhul koht, mida külastada, mitte koht, kus pikemalt peatuda.

Macroni võit ja May sisuline kaotus valimistel tähendab, et Prantsusmaa mõjutab nüüd Euroopa kulgu palju rohkem kui Suurbritannia.

Täna on terrorism, sotsiaalsed ja poliitilised muutused ning teadmatus riigi tuleviku pärast brittide enesehinnagu hävitanud. Arvamusküsitlused näitavad, et need, kes Brexiti vastu hääletasid, on oma arvamusele kindlaks jäänud, kuid pooldajate arvamus on kõikuma löönud. Soov Euroopa Liidust lahkuda on vähenenud. Hääletajad maadlevad küsimusega: kuidas Euroopa Liidust lahkumine saaks muuta Suurbritannia turvalisemaks? Kuidas kaitstakse kõige vaesemate ja haavatavamate inimeste õigusi?

Prantsusmaal seevastu tuntakse värsket positiivset energiat. Lootus paremasse tulevikku on taastunud. Seda näitab näiteks avalikkuse ülevoolav poolehoid ettepanekule korraldada 2024. aasta suveolümpia Pariisis.

Intelligentne optimism

Andekas juhtimine ja jätkuv vedamine tähendab, et esimest korda mitme kümnendi jooksul võib Prantsusmaal säärane mõistlik optimism õigustatud olla. Itaalia poliitteoreetikut Antonio Gramscit parafraseerides võib öelda, et Prantsusmaal saab rääkida „intelligentsest optimismist”.

Macroni võit ja Briti peaministri Theresa May sisuline kaotus valimistel tähendab, et Prantsusmaa mõjutab nüüd Euroopa kulgu palju rohkem kui Suurbritannia. EL-i „suurest kolmest” on stabiilseks jäänud üksnes Saksamaa. Seda Angela Merkeli tagasivalimise ootuses.

Suurbritannia ei tunne ennast enam Prantsusmaast võimekamana ja Prantsusmaa ei pea end enam Saksamaa alamaks.

Itaalia asendaks võimukolmikus Ühendkuningriiki muidugi hea meelega, kuid peaks selleks esmalt oma mured lahendama. Taaskord üritab Itaalias võimule saada endine peaminister Matteo Renzi, kuid tema pole Itaalia Macron. Energiat ja andekust võib Renzil jaguda, kuid puudu jääb tõsidusest ja võimest mõista valijaskonda.

Samal ajal annab parem tasakaal Prantsusmaa ja Saksamaa vahel märku sellest, et Euroopa tasakaalustamises liigutakse jõudsalt edasi.

Vastupidiselt paljude kriitikute sõnadele ei ole Euroopa probleem liiga palju Saksamaad, vaid hoopis liiga vähe Prantsusmaad. „Prantslaste hetk” võib seega tähendada ka „Euroopa hetke”, juhul kui luuakse toimiv Saksa-Prantsuse allianss.

(c) Project Syndicate 2017