Mitte ainult Prantsusmaal, vaid kogu maailmal tuleb mõista, kuidas üksainus üksildane mees suutis sisuliselt kogu maa peaaegu nädalaks pantvangi võtta. Tundub, et ainus võimalus, kuidas Merah suutis leida oma elus mingit tähendust, oli tappa sõdureid ja juudi lapsi. Tappa — ja seda kõige külmaverelisemal viisil, mida võib ette kujutada — tähendas olla olemas.

Paljud prantslased lootsid algul salamisi, et Toulouse’is ja selle ümber toimuv osutub 2011. aastal Oslos ja selle ümber toimunu korduseks — et terroristid osutuvad parem-äärmusluse esindajaks. Merah väitis, et ta tegutseb fundamentalistliku sekti nimel. Tegelikult oli ta verise ja hälbinud sekti toode. Kuidas saab pisikurjategija, Prantsuse rahva kadunud laps, langeda üldse mingi terroristliku vihkamise saagiks?

Identiteedikriisis noored

Edela-Prantsusmaal toimunud mõrvad kajastavad kolme faktorit. Esimene neist on Lähis-Ida lahinguväli, mille juurde kuuluvad ka Afganistan ja Pakistan. Need probleemid polnud rünnakute otsene põhjus, kuid ka mitte pelk ettekääne. Selle ööpimedusega löödud piirkonna hädad on Prantsusmaa võõrandunud muslimi noorte jaoks ohtlik indikaator.
Teiseks on võõrandumine paljude Prantsusmaa muslimite jaoks reaalsus, mille teeb veelgi rängemaks majanduskriis, mis on viinud väga suure noorte tööpuuduseni — ja noori muslimi mehi on see tabanud eriti valusalt, takistades nende sulandumist Prantsuse riiki.

Lõpuks võtab ka identiteedi hajumine Prantsusmaal tõsisemaid mõõtmeid. Kas see on ikka puhtalt kokkusattumus, et Alžeeria päritolu Merah otsustas tegutseda täpselt siis, kui Prantsusmaa ja Alžeeria tähistasid Alžeeria iseseisvuse 50. aastapäeva?

Merah ei tundnud end tõenäoliselt ei prantslase ega alžeerlasena. Ta valis muslimi identiteedist selle, mis talle sobis. Kuid see oli väärdunud, äärmuslik, sektantlik versioon islamist. Isiklikud asjaolud — isa ja sidusa perekonna puudumine — süvendasid ilmselt veelgi tema identiteedikaotust. Ta otsis mudelit, mis kehtestaks tema elus teatud reeglid, ega suutnud neid leida — kuni leidis terrorismi.

Seistes silmitsi Merah’ tegudega, on Prantsuse rahvas ilmutanud ühtsust. Valides oma sihtmärkideks muslimitest ja kristlastest sõdureid ning juudi lapsi, on Merah tugevdanud selle riigi ühtsust, mida ta üritas lõhestada. Kuid see ühtsus on ebakindel. Prantsuse vabariik peab tagasi võitma kõige tähtsamad kaotatud territooriumid: immigranditaustaga võõrandunud ja haprad noored.

Sarkozy eelised

See tragöödia kahtlemata hõlbustab aprillis toimuvate presidendivalimiste eel Sarkozy tagasivalimiskampaaniat. Ta oli tüüri juures ning tegutses otsustavalt ja vastutustundlikult. Poliitiline päevakord on vähemasti praegu libisenud julgeolekuteemadele, kus Sarkozyl on oma sotsialistist võistleja François Hollande’i ees põhimõtteline eelis. Kuid nagu on kord öelnud endine Briti peaminister Harold Wilson: „Poliitikas on nädal pikk aeg.”

Kuid enne valimiste esimest ringi võib veel paljugi muutuda. Mis teeb Prantsuse valijatele valimishetkel kõige rohkem muret? Kas majanduslik hirm võidab julgeolekuteemad? Või valitsevad isiklikud faktorid: ühelt poolt ükskõik-kes-peale-Sarkozy-refleks ja teisalt vähene usk karismata — ja võimalik, et ettevalmistuseta — Hollande’isse.

Merah’ metsikud rünnakud tuletavad meile valusalt meelde, et terrorism kummitab endist viisi paljusid ühiskondi. Julgeolekumeetmeid tuleb tugevdada, kuid ühtlasi terrorismi põhjustega tegeleda. Ja peagi saame me teada, kas see terrorisähvatus oli lihtsalt traagiline vahejuhtum või pöördepunkt. 1

Tõlkinud Priit Simson
Copyright: Project Syndicate, 2012