Donald Trump - paranähtus Ameerikas
Lohutatakse end lootusega, et ega ta siis päris elus nii pöörane saa olla kui valimiskampaania ajal, küllap oli see kõik ainult osav teesklus ja mäng. Või siis kinnitatakse, et küllap õnnestub Trumpi kontrolli all hoida, isegi president ei saa Ameerika Ühendriikides teha kõike, mis talle pähe tuleb. Võimas bürokraatiamasin saab temast varem või hiljem ikka jagu.
Eks lootus ongi ainus, mis inimesele kriitilises olukorras alles jääb, aga Trumpi puhul tundub mulle kahjuks küll, et ta ongi just täpselt selline, nagu välja paistab. Paranemismärke ju ei ole, iga päev toob kaasa mõne uue nõmeduse, ehkki karikas on niigi ammu täis. Aga kohutav oleks ju enesele tunnistada, et nüüd hakkabki nii olema, et see ongi uus normaalsus. Möönda, et mitte alati ei ole sedasi, et kui jumal annab ametikoha, siis annab ta ka mõistuse. Vahel ikka ei anna kah!
Selle asemel on meeldivam silmad kinni pigistada ja enesele sisendada, et küll kõik saab korda. Las Trump hakkab päriselt tööle, siis me näeme, mis temas tegelikult peitub. Just-just, võib-olla saab temast veel koguni hea president! Miks mitte? Pakase käes lõdisedes on ju nii tore ette kujutada, et tegelikult oled soojas toas ja kamin praksub meeldivalt. Võib juhtuda, et sellest fantaasiapildist hakkabki pisut soojem.
Üks on kindel: me elame ajaloolisel ajal. Trumpi Valgesse Majja asumine on sündmus, millest tulevikus kirjutatakse raamatuid ja tehakse filme. Kas draamasid või komöödiaid, seda näitab aeg.
Kui minevikust Trumpi juhtumile paralleele otsida, siis – pole midagi parata – esimesena meenub see, mis juhtus 1933. aastal Saksamaal. Ka siis sai riigi etteotsa mees, kelle kohta arvati, et ta on küll veider ja ajab sõgedat juttu, aga küll ta reaalset tööd tehes maha rahuneb. Igal juhul on võimalik teda kontrolli all hoida. Miski polnud ekslikum.
Õnneks peab siiski ütlema, et erinevused Trumpi ja Hitleri, praeguse ja tollase maailma vahel on palju suuremad kui kokkulangevused. Pigem võiks tuua võrdluse Eestist: Trumpi USA presidendiks saamine mõjub sama absurdse paranähtusena, nagu oli Kaur Kenderi Sirbi peatoimetajaks nimetamine. Aga paranähtused ei kesta enamasti kaua, korraks vilksatab taevas lendav taldrik ja juba ta kadunud ongi. Sirbi uue peatoimetajaga nii läkski ja ma ei suuda millegipärast uskuda, et Trumpki oma ametiaja lõpuni vastu peab. Ma ei tea, mis võiks juhtuda ja kas see on hea või halb. Aga ma usun, et midagi juhtub küll.
Ent võib muidugi minna ka nii, et Trump istubki neli aastat Valges Majas ja hiljem meenutatakse teda pelga kurioosumina nagu kunagist presidenti Hardingut, kellel oli kombeks külaliste juuresolekul Valge Maja kaminasse urineerida, või president Coolidge’it, kes alustas tööpäeva sellega, et tõstis jalad lauale ja loendas siis õhtuni aknast mööda sõitvaid autosid. Ameerikal on tõesti olnud igasuguseid presidente.
