E-resident küll, aga Eestisse ei tulnud: miks jättis Jaapani peaminister väisamata euroliidu eesistujamaa?
Loobumise põhjus näis igati arusaadav – maavärisemine ja tsunamid muutsid olukorra Fukuokas katastroofiliseks ja peaministril, kelle positsioon just enne Euroopa reisi oli saanud tõsise tagasilöögi, oli vaja oma kohalolekuga alamatele näidata, et kedagi pole nende hädas unustatud. Ent antud loodusetsükkel startis veel 5. juulil ja Shinzo Abe täitis oma Hamburgi-järgse programmi kogu muu osa – kohtus Rootsi, Soome ja Taani liidritega nende pealinnades ning jättis ära vaid peatuse Tallinnas. Ehk teisisõnu – jäeti ära väisang Euroopa Liidu eesistujamaa pealinna, mida Stockholm, Helsinki ja Kopenhagen täna teps mitte pole ning kus Jaapani peaministrid on varem korduvalt käinud.
Eesistumine ei anna eelist
Mõistagi tuli Jaapani valitsusel teha valik – kust aega kokku võtta - ja kuidas Eesti vastavad instantsid ka ei püüaks meie väljajätmise tähtsust pisendada, on see heaks kinnituseks, et konkreetses suure poliitika situatsioonis ei anna isegi ELi eesistujastaatus Eestile mingeid eeliseid Soome-Rootsi-Taaniga võrreldes.
Ehkki nagu võinuks mõnede probleemide tõttu anda. Kasvõi asjaolu, et Venemaal puudub tänaseni piirileping Eestiga ja käib jätkuv vaidlus selle üle Jaapaniga. Loogiline oleks, et Eesti ja Jaapan oleksid selles küsimuses pidevalt kontaktis. Mullu kutsus Jaapani peaminister Abe Venemaa presidendi koguni oma kodukanti, et tervislikus soojaveevannis arutada Kuriilide saarte kuuluvuse lahendust. Ühissukeldumine ja -sulistamine jäi siiski ära ja järjekordselt hiljaks jäänud Putini kinnitusel prooviti vaid saket.
Järgnev on siiski näidanud, et kui keegi on jätkuvalt n.ö. pinnal, on selleks Putin, sest Jaapani valitsus on lubatud edu asemel teinud Venemaale ühe järeleandmise teise järel (alanud on saarte majanduslik kooskasutamine, Venemaa paigutab neile jätkuvalt relvastust jmt.). Eks selle oma sõnade söömisega seletu osaliselt ka Jaapani valitsuse kandidaatide põrumine viimastel valimistel (et mitte öelda – 2. juulil lõi Tokios toimunud valimistel läbi Brexitist ja USA valimistest tuttav globaalne ametlike parteide vastane tendents).
Ükski Jaapani peaminister pole Eestis käinud
Jaapanit peaksid mõistagi huvitama kõik Eesti e-lahendused ja tasub meenutada kohe kindlasti meie majandusministeeriumi asekantsler Taavi Kotka kotkalendu, kui ta Tokios toimunud Eesti e-näitusel andis seda külastanud Jaapani peaministrile üle Eesti e-residendi tunnistuse. Tõsi, see toimus Eesti seadusi rikkudes (Abe ei esitanud mingit taotlust jne.), ent eks eesmärk pühenda abinõu. Peaminister Taavi Rõivas, kelle valitsuse ajal see seik toimus, sai järgmisel aastal Tokios küll kokku Abega, nagu seda tegi ka Andrus Ansip 2010. aastal, ent fakt on see, et ükski Jaapani tegevjuht pole veel jalga Eestis maha saanud. Erinevalt keisrist, kes käis siin meeldejääva visiidiga (mäletate keisrinna kleidivärve!) 2007.a. ja kelle auks korraldati isegi väike laulupidu.
Jaapanis on käinud ka kõik kolm senist Eesti presidenti, kellede väisangutest on kuulsaim Lennart Meri tagasijõudmisel tehtud ajakirjanike ühiskülastus Tallinna lennuvälja ühte olulisse ruumikesse (märtsis 1997).
Helsingi, aga mitte Tallinn
Väikeriigile on suureks saamises ka niisugused lennartmerilikud detailid olulised, ent kui pöörata jutt suurele poliitikale, siis tuleb kohe ette, et Helsingis käis ju äsja ka Hiina president Xi Jinping ja seda enne Donald Trumpi näo ette astumist. Kui nüüd vaadata teadet, et Soome president Niinistö arutas ka Abega suhtlemist Venemaaga ja Arktika kasutamisel tekkinud olukorda ning meenutada, et Hiina tippliidreid pole ammu Tallinnas nähtud (kus nad olid kõik ridamisi Arnold Rüütli
presidendiks oleku päevil), siis – suurriikide liidrid selgelt leiavad, et neil on põhjust jutuajamiseks Helsingis ja mitte sellest 80 km lõunasse jäävas Tallinnas. Isegi kui too on parasjagu Euroopa Liidu pealinn.
Visiidi ärajäämises positiivset nähes saab muidugi öelda, et 2-3-tunnise peatuse asemel on nüüd põhjust loota Jaapani peaministri põhjalikumale visiidile tulevikus, ent suure poliitikaga on nagu on – viimasel hetkel võib kõik muutuda.
