E-riik on jäänud loorbereile puhkama
Innovatsioon startis võimsalt 1995. aastal Tiigrihüppe programmiga, mis täitis koolid arvutitega, parandas inimeste arvutioskust ja viis meid mõne aastaga Euroopa juhtivate internetiriikide hulka. Sajandivahetusel kasutas meil internetti juba 28% elanikkonnast, mis oli üks paremaid näitajaid maailmas.
Hoog ei vaibunud, eelmise sajandi lõpul kinnitatud riiklik IT-sektori arenduskava sünnitas e-riigi kontseptsiooni uued projektid: e-maksuamet, e-kool, ID-kaart, e-valimised. Innovatsiooni paraadmarss jätkus. Eesti e-riigi arendust aastal 2000 võis võrrelda külatalgutega. Inimeste entusiasm oli suur, töötati üllaste eesmärkide nimel, tehti koostööd, ei kardetud katsetada ega eksida. Inimestel oli ambitsioonikas visioon sellest, kuhu jõuda. Lühidalt öeldes – maailma taheti paremaks muuta.
Käest lastud edu
Liidripositsiooni säilitamine osutus aga päris keeruliseks. Aastal 2007 teatas riigikontroll oma aruandes, et ehkki üksikud lahendused on päris edukad, ei saa Eesti e-riiki tervikuna toimivaks pidada. Viimase viie aasta jooksul ongi Eesti reiting mitmesugustes edetabelites olnud languses – teised riigid on oma lahendustega ette jõudnud.
See pole ka ime, kuna 1998. aastal vastu võetud esimene Eesti info- ja kommunikatsioo-nitehnoloogia (IKT) arenduskava jäi paraku ka viimaseks. 12 aastat on IKT jaoks väga pikk aeg – need, kes mäletavad, milline oli internet aastal 1998, kindlasti nõustuvad minuga. Algatusi uue strateegia loomiseks tehti küll, viimaseks jäi soovituste pakett, mille Arengufond saatis riigile möödunud suvel. Paraku jäi see soovituste tasemele.
Kas peamegi tunnistama, et meeldivaid uudiseid jääb järjest vähemaks ja e-riigi eduloost on saanud lihtsalt lugu? Antiikajal löödi halbu sõnumeid toonud saadik pikema jututa maha, kuid reaalsusega leppimine on valuline läbielamine tänapäevalgi.
Eesti teeb tänuväärset ideoloogilist tööd – e-riigi akadeemia õpetab meie kogemuste põhjal külalisi välismaalt. Seal figureerivad selliste riikide esindajad nagu Roheneemesaared ja Tadžikistan. Välisministeerium toetab e-riigi akadeemia projekte Afganistanis ja Haitil. Probleem on aga selles, et tervikpildil Eestit näha pole.
Aasta tagasi osalesin e-riigi-teemalises arutelus Web 2.0 konverentsil San Franciscos – Barack Obama oli ametis olnud alles paar kuud, aga e-riik oli saanud juba üheks USA prioriteediks. Ameeriklased uurisid innuga Prantsusmaa ja Inglismaa kogemusi, kuid Eestist polnud kuulnud keegi. Väga kahju – kui Eesti suudaks mõnele suurriigile oma kogemuse/lahenduse müüa, oleks kasu mainele suurem kui kümmekond „Welcome to Estonia” laadset kampaaniat kokku.
Ameeriklastele võib andestada, et nad Eesti saavutustega kursis pole. Aga tihtipeale ei tea me ise, mis mujal toimub. Kujutleme, et kui meil on e-maksu-amet ja m-parkimine, elavad teised riigid digitaalses kiviajas. Teated tegelikkusest räägivad paraku muud.
ÜRO värskes „e-riikide edetabelis” sai Eesti 20. koha 191. riigi seas. Veebiteenuste järgi (see, mida inimesed tavaliselt e-riigiks peavad) on Eesti 28. kohal. Kahe aastaga oleme kaotanud kaheksa kohta. Veel oleme naabritest ees: Leedu on üldarvestus 28. ja Läti 38., kuid erinevalt Eestist pole nad viimaste aastatega langenud. Võimalik, et järgmisel aastal jõuab Leedu ette.
Paljudes maades on e-riigi projektid suurepäraselt juhitud ja tulemused on ka väärilised. Veetsin kevadel paar kuud Inglismaal ja avastasin, et maksumaksja- ja ettevõtjaportaalid ei ole seal meie omadest kehvemad, pigem vastupidi. M-parkimine on samuti olemas, ka väikelinnades (ja sellel turul on maailmas mitu tegijat – tegemist pole kaugeltki Eesti monopoliga).
Teine näide: USA alustas e-riigi loomist siis, kui Eestis toimusid juba esimesed e-valimised. Areng on olnud kiire. Tugevat muljet avaldav projekt on näiteks USAspending.gov, mille abil saab jälgida kõikide omavalitsuste kulusid. Seda võib mingil määral võrrelda Eesti riigihangete registriga, kuid selle funktsionaalsus ja kasutamismugavus on meie analoogist oluliselt kõrgemal tasemel.
Ameerika katsetab ka uusi ja põnevaid asju, nagu näiteks GovLoop – sotsiaalne võrgustik riigiametnike jaoks, kes saavad seal omavahel teadmisi jagada ja probleeme arutada. Või Apps For Democracy – keskkond, kus igaüks saab riigi andmete põhjal oma rakenduse kirjutada. Projekt läks maksma 50 000 dollarit (riik pidi avama juurdepääsu arhiividele ja statistikale), kuid rakenduste koguväärtust võib lugeda miljonitega. Inimesed on ise kirjutanud programme, mis näitavad jalgrattateede kaarte, senaatorite palgataset, politsei-väljakutsete statistikat eri piirkondades (abiks elukoha valimisel) ja palju muud.
Oluline e-riigi arenduse siht on otsedemokraatia. Uus-Meremaa on loonud internetilahendused, mille raames saavad kodanikud osaleda seaduseelnõu-de koostamises. Samasugune lahendus on ka Eestil – Osale.ee võimaldab samuti kõigil esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid, koguda allkirju oma idee toetuseks, avaldada arvamust töös olevate eelnõude kohta või otsida õigusakte ja strateegiadokumente. Kuid nii nagu osutus ebapopulaarseks ja lõpetati projekt „Täna otsustan mina”, ei ole ka Osale.ee-d suur edu saatnud. Võib-olla on meil aeg õpetamise asemel taas õppima hakata?
E-riik prioriteediks
Suurriigid on meist ette jõudnud investeerimisvõime ja kuluefektiivsuse tõttu – internetiteenuse loomine 100 miljoni kasutaja jaoks on vaid paar-kolm korda kallim kui 1,3 miljonile eestlasele mõeldud teenus. Seda me niipea parandada ei saa, kuid äkki on meil muid võimalusi?
Eesti edu taastamise võtmed peaksid olema samad, mis on väikese internetifirma eelised suurkorporatsiooni ees – kiirus, paindlikkus ja motivatsioon. Internetis saab väike tegija konkureerida siis, kui tänu efektiivsele juhtimisele liigutakse otseteed eesmärgi poole ja reageeritakse ümberringi toimuvale kohe. Ning mis peamine – kui kõik lülid on motiveeritud ja teavad, mille jaoks nad midagi teevad.
Edu saame saavutada alles siis, kui e-riik muutub taas riiklikuks prioriteediks. Kui moodustatakse läbipaistev, sõltumatu ja jätkusuutlik institutsioon, mille vastutus on selgelt määratletud ja mis alustab uue, täna-päevase arenduskava loomisest ning tegeleb ka selle täitmisega. Ma usun, et just usk meie rahvusvahelise edu võimalusse ja tahe maailma paremaks muuta on see, mida riik praegu vajab.
