Eakate suurim mure – tervis
Hea tervis on rohkem väärt kui palju raha. Otseselt nii ei seadnud Eesti Gerontoloogia ja Geriaatria Assotsiatsioon küsimust, kuid kaudselt andsid eakad sellise vastuse. Käesoleva aasta märtsis-aprillis läbi viidud eakate toimetuleku- ja terviseuuringus vastasid üle 65-aastased inimesed kõige sagedamini, et nende peamiseks probleemiks on halb tervis.
Rahaprobleemi kui kõige olulisemat, märkis kolmandiku võrra vähem vanemaealisi. Uurimusest selgus veel, et Eesti eakate inimeste haigused on ligilähedaselt samad, mis Lääne-Euroopa riikide eakaaslastel, kuid esinevad sagedamini. Erilist tähelepanu väärivad just need häired ja haigused, mis mõjutavad eakate toimetulekut oma eluga – südame-veresoonkonnahaigused, liigesehaigused, depressioon ja tunnetuse häired.
Kui noores eas on terviseedendus suunatud eelkõige haiguste vältimisele, siis vanemaealistel tuleb selle kõrval esiplaanile toimetulekuvõime säilitamine. Normaalse vananemise korral tuleb inimene oma eluga iseseisvalt toime vähemalt 85-90 eluaastani. Eesti üle 65-aastastest elanikest vajab sagedast abi (mitu korda nädalas või sagedamini) umbes iga viies.
KELLE PROBLEEM ON VANAINIMESE TERVIS? See on eaka inimese probleem – halb tervis on Eesti Gerontoloogia ja Geriaatria Assotsiatsiooni uurimuse andmetel peamine takistus eakate osalemiseks kultuuri-, seltsi-, kiriku- ja ühiskonnaelus. Kõrvalejäämine ühiskonnast viib üksilduse, isolatsiooni ja depressioonini. Üksi olles muutub hing haigeks ja valu tugevamaks. Perearst on see pidepunkt, kust abi otsida. Peaaegu pooled Eesti perearstidest väitsid, et eakad pöörduvad nende poole tihti üksilduse ja sotsiaalsete probleemide tõttu. Tekkinud on nõiaring – tervise tõttu ei saa olla täisväärtuslik ühiskonnaliige, selle tõttu tundub tervis veelgi halvem olevat.
See on ka eaka inimese pereliikmete probleem – Eesti vabariigi perekonnaseadus sätestab, et abivajavate perekonnaliikmete ülalpidamine on perekonna kohustus. Samas seaduses ei pakuta mingit abi eakat hooldavale perekonnale. Potentsiaalselt võib ühel keskealisel abielupaaril olla hooldada neli eakat inimest ja hulk alaealisi lapsi.
See on Eesti Vabariigi probleem – eakate tervishoiu- ja hoolekandekulutused ületavad maailmapraktika kohaselt kaks-kolm korda eakate osakaalu ühiskonnas. Mida haigemad ja toimetulematumad on vanad inimesed, seda rohkem kulub nende raviks ja hooldamiseks raha. Eestis pole vanemaealiste tervishoiu- ja hoolekandekulutusi siiani veel uuritud.
RAHVASTIK VANANEB, KULUTUSED SUURENEVAD. Eesti rahavastik vananeb kiiresti. Osaliselt on see põhjustatud sündivuse vähenemisest, osaliselt noorte inimeste väljarändest, osaliselt sellest, et rohkem inimesi elab vanemaks kui varem (laste surevus väheneb, arstiabi areneb, eel-oodatav eluiga pikeneb). Haigestumuse struktuuri muutused ei ole kiired, paremal juhul võib loota haigestumuse sagenemise peatumist. Prognooside kohaselt on aastal 2030 Eesti elanikest ligikaudu 27% vanemad kui 60 aastat ning 20% vanemad kui 65 aastat. Seega, eakate osakaal rahvastikus suureneb 5-7 % võrra. Juhul, kui eesmärgiks on säilitada eakatele vähemalt praegune meditsiini- ja hoolekandeteenuste kättesaadavus, suureneksid kulutused nendele valdkondadele 15-20 %.
MIDA TEHA TERVISE PARANDAMISEKS? Tõenäoliselt ei ole võimalik lähema aastakümne jooksul oluliselt vähendada eakate haigestumust. Suhteliselt kiiresti oleks võimalik parandada eakatele pakutavat tervishoiu- ja hoolekandeteenuste süsteemi, mis tooks kaasa vanemaealiste toimetuleku paranemise. Praegu töötavad perearstid, pereõed ja sotsiaaltöötajad on saanud teadmisi eakate inimeste haiguste iseärasustest (geriaatriast) valdavalt iseõppimise teel või pole seda üldse saanud. Geriaatriline spetsialiseeritud abi (geriaater kui eakate eriarst, geriaatriaõde, geriaatrilise ettevalmistusega sotsiaaltöötaja) Eestis puudub. Selline olukord on Euroopas üsna unikaalne.
Geriaatriline abi tähendab eelkõige seda, et toimetulekuhäiretega eaka inimesega tegelevad eriettevalmistuse saanud spetsialistid üheskoos, nii et ravitavad haigused saavad ravitud, parandatavad funktsioonid taastatud ja toimetulekupuuded abistatud. Kolmekümneaastane kogemus Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika riikides näitab, et selline süsteem aitab säilitada inimestele võimalikult kauaks elamise oma kodus ning vähendada haigla- ja hooldusasutuse kulutusi, mis tegelikult moodustavadki suurema osa kulutustest eakate tervishoiule ja hoolekandele. Eesti riigil on see võimalus veel varuks.
