Läti presidendiks valiti hiljuti avalikkusele vähetuntud arst Valdis Zatlers. Kuid isegi Zatlersi suurimad toetajad ei usu, et ta kannaks kunagi välja võrdluse oma eelkäija Vaira Vike-Freibergaga, kes aitas riigil saada Euroopa Liidu ja NATO liikmeks.

Postkommunistlike riikide liidrid olid kunagi mõjukad ja rahvusvaheliselt tuntud. Poola liider Lech Walesa ja Tšehhi liider Vaclav Havel on tänini maailmas kuulsad. Teist poolakat, Aleksander Kwasniewskit imetleti laialdaselt tema diplomaatiliste oskuste pärast. Reformistidest poliitikud, nagu Mart Laar, Jegor Gaidar ja Mikulas Dzurinda lõid laineid madalate maksude ja vabaturumajanduse alal.

Aga nüüd on asjad muutunud. Ainult kaks riigipead kannavad võrdluse eelkäijatega välja. Nendeks on Venemaa ja Eesti presidendid. Venemaa President Vladimir Putinil on küll palju kriitikuid, aga kui ta räägib, siis inimesed kuulavad. Eesti presidendist Toomas Hendrik Ilvesest, kes sündis Rootsis ja sai hariduse Ameerika Ühendriikides, on aga saanud kõigi kunagiste Kremli satelliitide eestkõneleja.

Suurte vaimsete võimetega Ilves on ainus staažikas poliitik regioonis, kel on olemas reaalne Brüsseli (Eesti president oli Euroopa Parlamendi väliskomisjoni aseesimees) ja Washingtoni kogemus (pole palju väikeriikide presidente, keda USA president kuulda võtab). Ilvesel ja Bushil on ka nii mõndagi ühist, ehkki erinevates mastaapides, on mõlemad talupidajad ja mõlemale meeldivad sama marki Stihli võsalõikurid.

Aga Ilves ja Putin on erandid ning Kesk- ja Ida-Euroopa riike valitsevad täna vähetuntud ja väheambitsioonikad poliitikud. Ajal, mil Lääne-Euroopa riike juhtisid sellised läbipõlenud poliitikud kui Jacques Chirac, Silvio Berlusconi ja Gerhard Schröder, ei torganud see vahe silma. Ent Angela Merkeli tulek Saksamaal, Nicolas Sarkozy tulek Prantsusmaal ning Gordon Browni tulek Inglismaal võimendab seda erinevust. On aeg, et Kesk- ja Ida-Euroopas astuksid areenile muljetavaldavad poliitikud.