Edgar Savisaar: Eesti väärib paremaid juhte kui Tsahkna ja Rõivas

Viimasel ajal on kaks praeguse valitsuskoalitsiooni osapoolt kolmest läbi oma esimehe suu esitanud, mida nende erakonnal on Eesti rahvale ja riigile välja pakkuda. Pean silmas Rõivase programmilist artiklit Postimehes ning Margus Tsahkna kõnet oma erakonna visioonikokkutulekul.

Raske on üles leida midagi, mis neid tekste tegelikult eristaks – mõlemad on paljasõnalised jutud sellest, kuidas tuleks “teha paremini”, “palju paremini” ja “veel paremini”. Aga mida täpselt ja kuidas, jääb vastuseta. Sama hästi oleks Tsahkna kõne võinud pidada Rõivas ja Rõivase artiklile alla kirjutada Tsahkna. See paneb mõtlema laiema konteksti ja pikema ajaperspektiivi peale.

Olen hoiatanud 1990ndatest aastatest peale, et kui erakonnad jäävad nõrgaks ja poliitikategemise maine kehvaks, siis varsti ei taha arukad inimesed enam riigiasjadest midagi kuulda. Ja nii ongi läinud.

Suur osa ärksamatest noortest on karjäärialase perspektiivituse ja – ütleme otse – üldise valitseva nõmeduse tõttu siit lahkunud. Eriti puudutab see noori naisi. Miks nad peaksid palgalõhega leppima või istuma ühe laua taha Jürgen Ligi ja teiste temasugustega. Paljud eestimaalased sõidavad töökohariigi ja koduriigi vahel ja neil muidugi ei jätku enam aega ega jõudu mõelda muust kui eluks esmavajalikust. Ettevõtjad peavad võimuga kaevikusõda, väljendades oma kogunemistel rahulolematust. Kuid valimiste eel maksavad ikka ja jälle kinni sama muusika. Mõistan ka neid.
Kardetakse, et vastasel juhul keeravad võimuloleva erakonna funktsionäärid neil kraanid viimseni kinni.

Ametnikkond tunneb end kõige mugavamalt siis, kui midagi ei muutu ja Eestis ei muutu juba ammu midagi. Ametnikud teevad oma nähtamatut tööd, et see nii jääkski. Nad on leidnud unistuste peaministri ja valitsuse koosseisu, keda annab lennutada Brüsseli vahet ja kes muust suurt ei huvitu kui sellest, et saaks vahel "Aktuaalses kaameras" tähtsa näoga selgitada, mida Brüssel meilt ootab. Kõik Eesti inimesed on selle seisaku pantvangid. Paraku ei ole see ainult Eesti ja isegi mitte ainult Euroopa probleem. Lääs on sügavas kriisis – materiaalses ja ideelises.

Meil on võimul täitsa poisikesed. Kuid ega mujalgi kiita pole. François Hollande on võrreldes Jacques Chiraciga kahvatu kuju. Barack Obama oli, on ja jääb esimeseks mustanahaliseks presidendiks ja läheb sellisena ajalukku, aga mida ta ära tegi oma kaheksa aastaga maailma võimsaima riigi eesotsas? Kodus ja võõrsil? Merkel on tugev, kuid on sunnitud käima kikivarvul. Saksamaa hoiab oma heaolu, kuid enamaks ei ole ka neil jõudu. Inglismaad juhivad viksid eliitkoolipoisid, kuid isegi Tony Blair paistis omal ajal silma tarmuka reformijana, erinevalt David Cameronist.

Pole midagi imestada, et Euroopa Liit ei suuda kuidagi sõnastada ühist poliitikat seoses pagulaskriisiga. Pole juhte, kes asju suudavad kokku leppida ja ära teha. Lääs on selgelt surutud kaitsemängu, mis puudutab rahvusvahelist terrorismi. Majanduslikult hoiame hinge kinni vaadates,
mis toimub Hiinaga – mingit erilist varu uue üleilmse kriisilaine üle elamiseks ei ole. Keskpärasus, visiooni puudumine ja nõrgad juhid on kõik kasvulava populismile.

Ometi ei pea see kõik nii olema. Vähemalt meil mitte. Eesti saatus on seni meie kätes kuni meil on Eesti. On puhtalt meie valik, kuidas me edasi elame. Need inimesed, kes võiksid Eestit otsustavalt muuta, on siin kõik olemas või siis lennukisõidu kaugusel. Ja valmis kaasa lööma.

Aga väga paljud neist tegelevad muuga ja ei topi oma nina riigiasjadesse. Kõik näevad vajadust muutusteks, aga vähesed näevad võimalust muutusteks. See võimalus tuleb luua. Ja see on eeskätt Riigikogu opositsiooni ülesanne. On erakordselt oluline, et reformistliku seisaku vastukaal – demokraatlik opositsioon — peaks vastu ja teeks koostööd. Mis siis, et tee võimule on pikk ja käänuline. Mis sellest, et mängureeglid seatud ebaõiglaseks ning võimulolev klikk kasutab kõiki nende käsutuses olevaid vahendeid, et võimust kinni hoida – kaasa arvatud õiguskaitseorganeid, mis peaksid olema sõltumatud ning peavoolumeedia kiidab selle vaikides heaks või juubeldab kaasa.

Kuid mina usun Eestisse ja usun sellesse, et hoides oma joont, jäädes endale kindlaks ja nõudes muutusi, tekib üks kord ka võimalus neid ellu viia. Ja ennustan, et see aeg on lähemal, kui paljudele valitsevast klikist meeldiks.

See, et poliitika on pankrotis, oli vist ilmselge enne Tsahkna ja Rõiva sõnavõtte, millest puudus nii visioon ja riigimehelikkus. Kui ikka ametisolev peaminister ületab uudisekünnise peamiselt kollases ajakirjanduses ja enamasti seoses oma tobeda riietumismaneeriga, siis on selge, et Eesti väärib enamat.