EDGAR SAVISAAR: Kuidas peatada masskoondamised ja luua töökohti?
2008. aasta teisest poolest alates on masskoondamised võtnud enneolematu tempo. Inimestel on üha suurem hirm töökoha kaotuse ees. Iga päevaga väheneb ka juba töö kaotanud inimeste lootus endale tasuva ja stabiilse töökoha leidmiseks.
Tööandjate keskliidu juht Tarmo Kriis on ennustanud, et alanud aasta lõpus võib tööpuudus jõuda 15 protsendini. Midagi positiivset Eesti tööturu tuleviku kohta praegu enam ei kuule.
Eestis praktiseeritud lausliberaalne majandusmudel ei ole tööpuuduse probleeme lahendanud ja samal viisil jätkates lahenduseni ka ilmselt ei jõuta. Isegi peaminister Andrus Ansip on lõpuks tunnistanud, et tööpuudus hakkab meil alles tekkima.
Ohtlik minnalaskmine
Paljud riigid astuvad oma tööjõuprobleemide lahendamiseks väga konkreetseid samme. Soome peaminister Matti Vanhanen kirjutas oma jõulukommentaaris, et Soome riiklike abimeetmete kavandamisel tuleb esikohale seada Soome töökohad ja hõive toetamine. Taani poliitikud arutavad maksusüsteemi muutmist selliseks, et inimesed oleksid motiveeritud rohkem töötama, mis suurendaks nende üldist aktiivsust tööjõuturul ja pühendumust majandusraskustega võidelda.
USA tulevane president Barack Obama kavatseb majanduse abipaketi raames luua või säilitada kahe aasta jooksul riigi majanduses kolm miljonit töökohta. Töökohtade teket plaanib ta muu hulgas teedeehituses, riigihoonete renoveerimises ja infotehnoloogia paigaldamises meditsiiniasutustesse.
Mida teeb aga Eesti? Valitsusel ei tundu midagi sisulist plaanis olevat. Ka uus töölepinguseadus pigem halvendab kui parandab töötajate olukorda.
Eesti inimesed ei saa loota ka enam välismaale tööleminekule. Ka teistel riikidel on praegu raske. Juba töökoha kaotanud või igapäevases töökohakaotuse hirmus elavad inimesed ootavad lahendusi riigilt. Millised need sammud olla võiksid?
Esiteks on oluline suurel määral ellu viia riiklikke infrastruktuuriprojekte, kuhu saaks rakendada tööta jäävaid ehitajaid ja muid jahtuva kinnisvarasektoriga otseses või kaudses seoses olevaid inimesi. Jah, Riigi Kinnisvara kavatseb tänavu investeerida ehitusobjektidesse ligi 840 miljonit krooni. Kuid see on liiga väike summa, et tagada tööturule riigi poolt vajalikku toetust.
Teiseks peaks riik avaliku sektori koondamiste asemel leidma võimalusi töökohtade loomiseks ja inimeste rakendamiseks. Hea näide on Tallinna linn, mis on suutnud ka raskel ajal majandada ja näeb võimalusi inimeste palkamiseks. Lausliberalistlik koolkond aga koondab erasektoriga võidu, valades õli tulle.
Otsest rahalist toetust vajab see osa erasektorist, kes loob praegu töökohti. Kui näiteks premeerida eraettevõtjat iga majanduskriisi tingimustes loodud töökoha kohta 10 000 krooniga, siis 100 000 töökoha loomise korral peaks riik kulutama miljard krooni. Kui Reformierakonna ebapädev majandamine on tõuganud 2009. aasta riigieelarve hinnanguliselt kümne miljardi krooniga defitsiiti, siis ühe miljardi investeerimine olukorra parandamisesse oleks kindlasti õige valik.
Kaaluda tuleb maksupuhkust ettevõtetele, mis loovad või vaatamata raskustele säilitavad töökohti. Näiteks võiks uue töökoha loonud ettevõtja vabastada mõneks kuuks uute töökohtade pealt sotsiaalmaksu tasumisest või anda teatud ajaks teatud ulatuses käibemaksusoodustust. Sellisel viisil ei tunne ettevõtjad ennast selles küsimuses üksi jäetuna.
Oluline on jagada riigi käsutuses olevat ressurssi rohkem ümber kohalike omavalitsuste kasuks eesmärgiga motiveerida investeeringuid linnades ja valdades. Kohalikud omavalitsused oskavad kõige paremini hinnata, millised investeeringud sealses piirkonnas kõige rohkem töökohti tekitavad.
Ostutšekid Eesti kaupadele
Võiks kaaluda pikemat aega tööta olnud inimestele teatud maksevahendite – näiteks kaartide või tšekkide – jagamist, mille eest saaks osta teatud liiki kaupu, näiteks Eestis toodetud esmatarbe- ja toidukaupu. Selliste maksevahendite rahastamise tagab riik. Selline finantslahendus aitaks soodustada sisenõudlust nende kaubagruppide osas, mille arendamist soovime.
Tarvis on aktiivsemalt kaasata töötuid lihtsamate abitööde tegemisele. Abitöödele rakenduvad tavaliselt lihtsamat tööd teinud ja oskavad inimesed, kelle varanduslik seis on ka nõrgem. Sellised inimesed viivad teenitud raha kohe otse tarbimisse ja seega nendele makstavad tasud kajastuvad majandusaktiivsuse tõusus kõige otsesemalt. Muu hulgas võiks abitööde tegijaid rakendada põllumajanduses – oma riigis kasvatatavad toiduained on üks peamisi julgeolekugarantiisid, eriti majanduslanguse tingimustes.
Katsetada võiks pilootprojekti, kus teatud hulk ümberõppe läbinud töötuid hakkaks interneti vahendusel suhtlema ja pidevalt Eestis toodetud toodangule välisturgu otsima. Saadud kontakte võib pakkuda eraettevõtetele. Riigi poolt sellisele pilootprojektile kulutatavad vahendid on tõenäoliselt meie majandusarengu seisukohalt ühed kõige tulusamalt paigutatud summad.
Aktiveerida tuleb kodanikualgatuslikke lahendusi töökohtade loomiseks ja teabevahetuseks vabade töökohtade osas. Süsteem oleks sarnane praegu toimiva naabrivalve korraldusega, kus kodanikualgatuse korras võetakse üle toimingud, mis aitavad areneda ühiskonnal tervikuna. Töö kaotanud inimesi tuleb motiveerida ja julgustada, et nad taas ühiskonnas aktiivsemaks muutuksid ja tööturule tagasi tuleksid.
Jah, loetletud kava ei ole kaugeltki lõplik. Riik ei tohi jääda peatuma meetmetele, mis praegu olemas on. Eestis elavad inimesed ootavad õigustatult, et riik seisaks nende töökohtade eest ja võtaks ette kõik võimaliku, et töökohti juurde tekiks. Riik peab seda kuulda võtma.
