Mina ei näe täna teist võimalust kui panna mõlemad küsimused rahvahääletusele. Pagulaste vastuvõtmise ja kooseluseaduse pooldajatele referendumi mõte üldse ei meeldi, sest kardetakse, et mõlemas punktis jääb ei-pool peale. Võib minna nii, võib minna teisiti, käige oma argumendid välja ja vaatame. Mis puudutab pagulasküsimust, siis paratamatult on ikkagi kogu rahva otsustada, keda oma õuele lubatakse, ja keda mitte. Kooseluseaduse praegune variant on aga lihtsalt õiguslik praak, mis ei kaitse kellegi õigusi. Paarid, kes oma kooselu selle seaduse alusel registreerivad, ei saa tegelikult olla kindlad mitte milleski. Sellisel kujul pole kooseluseadusel ka mingit mõtet. Reformierakonna ja sotside susserdamine selles küsimuses on kui kooseluseadusest huvitatud inimeste mõnitamine.

Muidugi, mõni ütleb, et riigimehelik on teha õiget asja ka vastu rahva tahtmist. See oli ju Laari lemmik-mantra, et tuleb teha ebapopulaarseid asju ja kannatada. Nii õigustati erastamist, eakate inimeste säästude korstnasse kirjutamist, oma semudele äriasjade ette ajamist, niigi rikastele täiendavate maksusoodustuste tegemist, Rootsi pankade pilpa peal hoidmist ja kõike muud, mida Isamaa 1990ndatel aastatel korda saatis. Versioon 2.0 võiks küll tulemata jääda. Kahtlemata on küsimusi, kus poliitikud peavad vedama ja rahvast veenma, kuid veenmiseks on küllalt aega olnud. Kui selle ajaga pole suudetud asja inimestele selgeks teha, siis võib-olla ongi vaja tunnistada kaotust ka Rõivasel ja tema seltskonnal, ja taganeda?

Kui valitsuse ja riigikogu tasemel ei ole seni lahendust leitud, siis paraku pole võtta ka enam võtta ühtki muud otsustamise tasandit kui rahvas, kõrgema võimu kandja. Pealegi, miks arvatakse, et rahvahääletuse vastus on ette ära otsustatud? Ei pruugi olla. Ka Euroopa Liidu vastu hääletas lõpuks märksa vähem inimesi, kui oleks võinud prognoosida. Avalikus ja üleriigilises debatis saavad mõlemad pooled oma argumendid välja tuua. Kõik kuulatakse ära.

Lõpetuseks üks ajalooline nüanss. Palju on räägitud sellest, et pagulasküsimuses võib meil endil abi vaja minna, kui näiteks Venemaal peaks olukord muutuma nii ebastabiilseks, et inimesed hakkavad sealt massiliselt põgenema. Selline asi kord juba oli, nimelt 1991. aasta sügisel peale augustiputši, mil piirid olid lahti, ja taheti ära läände. Tegime toona suuri jõupingutusi, et kontroll oma piiride üle tagasi saada ning saatsime tagasi üle piiri lipsanud inimesi. Esiteks sellepärast, et nende sekka oli imbunud ka erinevat kuritegelikku elementi. Teiseks sellepärast, et noore ja vaevu toime tuleva riigina oli meil enda muresid niigi kaelani – küttematerjali puudusest toidukaupade puuduseni. Tulime aga siis toime, ja tuleme ka nüüd.

Mina usun, et Eesti rahvas on palju sitkem, kui arvatakse ning meil pole vaja pidevalt Brüsseli ja Washingtoni ees väriseda kartes kaitsest ja toetusest ilmajäämist, ning seepärast tehes kõike nii, nagu ette kirjutatakse. See pole muud kui õpitud abitus. Eesti rahvas elas eelmisel sajandil üle kaks maailmasõda, Nõukogude okupatsiooni, 1990ndate aastate alguse ja lõpu majanduskriisid — ja ikka oleme siin töötades iga päev oma perede ja riigi parema tuleviku nimel. Kõige kiuste. Nii pagulaste kui ka kooseluseaduse küsimuses usaldaksin mina küll Eesti rahva tarkust rohkem kui keigarist peaministrit ja tema kaaskonna ebaõnnestunud poliitikat.