EDGAR SAVISAAR: Notšnoi Dozor riigikokku?
Tema ise ei varastanud, kuid ta tundis poliitilist vastutust.
Poliitilise vastutuse ema Signe Kivi teab omast käest, kui professionaalselt tema parteikaaslased riigitüüri hoiavad. Nende teisaldatud Tõnismäe monumendiga käima lükatud sündmused päädisid kultuurirahva sˇokiga, kunstiülikooli akende sissepeksmisega Tallinna kesklinnas otse kunstikriitik Harry Liivranna silme all!
Küsin õige tagasihoidlikult – kuhu jääb nüüd poliitiline vastutus? Kõik juhtus ju sel ajal, kui Reformierakonna käes oli peaministri tool.
Kui Tallinn langes rünnaku alla, siis pahandasin ma linnapeana enda meelest õigustatult valitsuse ja peaministriga, kes lasid asjadel nii kaugele areneda.
Nemad oma kuulikindlates BMW-des ei pea muidugi midagi kartma, kuid mina vaatasin linnapea kabineti aknast Vabaduse väljakul, kuidas Eesti Vabariigi pealinna sõna otseses mõttes tükkideks kistakse. Jää sa sellises olukorras rahulikuks…
Erakorralised valimised
Reformierakond ja Urmas Paet süüdistavad mind parteipoliitilises mõttelaadis. Mina aga usun, et Eesti rahvas teab niigi, kes organiseeris pronksmehe eemaldamise Tõnismäelt sellisel moel, et selle killud kunsti-
akadeemia keraamikatoa akendesse välja lendasid. Reformi-
erakond neab mind niisiis selle väljaütlemise eest, mida kõik niigi teavad. Samas ma mõistan, miks tõde ei sobi neile. Reformierakonna unistus poliitilistest järeldustest on hoopis teistsugune.
Üks Reformierakonna juhte avaldas erajutuajamises paar päeva tagasi arvamust, et küll oleks tore nüüd erakorralised valimised korraldada. Rahva toetus pidi olema nii suur, et pärast uusi valimisi saaks Reformierakond ilma mingite partneriteta ja koalitsioonita Eestit valitseda. Ainus mure pidi olema, et inimesi ei jätku kõigisse ameteisse, aga neid loodetakse väikestest ja hääbuvatest erakondadest juurde saada. Ma soovitan neid mõtteavaldusi tõsiselt võtta, reformistidel on tõepoolest jalad maast lahti.
Eesti poliitiline maastik formeerub praegu ümber, valijaskond radikaliseerub ning pole sugugi välistatud, et selles olukorras tuleb mõnel vanal parteil tõepoolest paari aasta pärast pillid kotti panna.
Kujutage järgmist parlamendikoosseisu, kus keskpositsioonil ja valitsuses laiutavad reformistid, äärtes ja opositsioonis aga on kohad sisse võtnud ühelt poolt Eesti Rahvuslik Liikumine ja teiselt poolt Notšnoi Dozor, kelle esindajate saamises riigikogusse pole mul nüüd küll enam erilist kahtlust. Ärge pigistage silmi kinni, see on hoopis teistsugune parlament kui meie praegune loid ja rahumeelne riigikogu.
Kaua püsib rahvuslik laine?
Uue paradigma tingimustes kaotavad esimestena positsioonid kaks vana tegijat – Isamaa ja Res Publica Liit ning Keskerakond, siis aga jõuab aeg ka sotside ja Rahvaliidu kätte, rohelistest rääkimata.
Radikaliseerumise lainega püütakse isegi kaasa minna, aga positsioonid on juba võetud. Vanad parteid ei mõju enam usutavalt ja eks nad näe ka juba väsinud välja. Muide, sotsiaaldemokraadid eksivad, kui nad ütlevad, et pidid Ansipi ees käed üles tõstma ning Tõnismäe monumendi öise ja salajase teisaldamisega nõustuma, sest muidu oleks valitsuskoalitsioon lõhki läinud. Kui sotsid oleksid jäänud enesele kindlaks, siis oleks pigem Reformierakond taganenud, sest kedagi teist ei olnud neil küll praegu valitsusse kaasata. Kes veel oleks läinud Ansipiga!
Üks mure reformierakondlastel siiski on. Miski ei kesta igavesti. Kui kaua õnnestub rahvuslikku lainet ülal hoida? Aga ka sellele murele on leitud lahendus. Pange tähele Kristiina Ojulandi ja mõnede tema mõttekaaslaste viimaste päevade avaldusi.
Küll ähvardatakse venelased välja saata, küll lubatakse vene koolid sügisest kiires korras eesti keelele üle viia. Ka neid avaldusi tasub tõsiselt võtta. Ühtesid inimesi õhutades ja teisi hirmutades suudab rahvuslikku hüsteeriat küll järgmiste valimisteni ülal hoida ning rohkem pole reformistidele oma arvates vajagi.
Ma ei tea, kuivõrd omab ülalkirjeldatud stsenaarium võimalusi saada tegelikkuseks. Ma ei taha olla Cassandra, kes õnnetuid ennustusi toob. Tean vaid seda, et mõned võidujoovastuses poliitikud mõtlevad tõsiselt selles suunas ning nad pole üldsegi mitte rumalad inimesed. Võib-olla aga hindavad nad oma šansse üle?
Kas panite tähele arvamusavaldusi ETV saates “Foorum” eelmisel nädalal? Hilisõhtusel ajal helistati väga intensiivselt (55 000 kõnet) ning helistajad pidid olema põhiliselt eestlased. Neist neljandik jagas seisukohta, et valitsus tegi pronkssõduri teisaldamisega vea, s.t nad toetasid Keskerakonna seisukohta. Praeguses meediasurve tingimustes on seda väga palju. Näib nii, et vähemalt Keskerakonna toetajaskond on esialgu alles. Seda keerulisemas seisukorras on siis mõned teised parteid.
Reformi edu ei püsi igavesti
Reformierakond ei jäta ilmselt minu “kottimist” selle eest, et ma olen julgenud mitte olla üks neist, kes praegu kõiges Ansipile kaasa elavad. Nende noored fanaatikud ei saa minust aru. Palun neilt selle eest vabandust, et ma nende sügavaid tundeid riivan. Kuid ma ei kavatse taganeda. Ega tulla avalikkuse ette avaldusega, et Ansip on tegelikult ikkagi tore poiss, just nii – öösel, salaja ja kunstiakadeemia akende hinnaga – tuligi Tõnismäel plats puhtaks lüüa. Mul on lihtsalt Eesti inimestesse rohkem usku kui neil.
Reformierakond on tugevuse tipul, järgmised avaliku arvamuse uuringud näitavad kindlasti nende meetritepikkust edumaad kõigi teiste ees. Mulle aga meenub sellele mõeldes üsna vahetult enne Tõnismäe action’it tehtud arvamusuuring, kus Eesti rahvalt küsiti, millega peaks valitsus tegelema. Tulemused: noored pered, lapsed, noored, vanemapalk ja iive 21%, pensionid 17%, haridus, palkade tõstmine 15%, tervishoid, arstiabi 11%.
Pronkssõdur lõpetas selle nimekirja viimasena ühel tasemel sotsiaalprobleemide ja teede-
ehitusega 8% juures. Kusjuures tõeliselt korda läks see vaid 5% eestlastest. Need uuringutulemused on internetis kõigile vaadata: www.emor.ee/arhiiv.html?id =1755. Eks need näita ühtviisi ka seda, kuivõrd see võim rahvast hoolib.
