Edgar Savisaar selgitab kuut kahtlustust: linnarahvas sai Hiiu staadioni plakatist kasu, Kofkini heateod maksin sularahas tagasi, mida Tuulberg väljavõetud rahaga tegi, ei tea
Tallinna linnapea ametist kõrvaldatud Keskerakonna esimees Edgar Savisaar pakub selgitusi kuriteoepisoodidele, milles teda kahtlustatakse.
Kaks nädalat tagasi möödus aasta sellest päevast, kui mind riigi Tallinna linnapea ametikohalt kõrvaldati. Möödus kolm aastat teavituskampaaniatest, mida Riigiprokuratuur nüüd järsku omastamiseks peab. Šveitsi fondi uurimises tiksub kuues aasta. Kogu selle aja on Eesti rahvast hullutatud erinevate kahtlustustega ning pandud mind olukorda, kus ma pean ennast kaitsma ilma, et oleks ühtegi süüdistust kohtusse esitatud.
Mul on raske nendest asjadest detailselt rääkida, sest advokaatide sõnul ei oleks see võimaliku kohtuasja arvestades mõttekas. Aga elu ei saa prokuratuuri käsul seisma jääda. Minu toetajad ja valijad, Eestis rahvas, ootab selgitusi. Ma mõistan seda ja seetõttu räägin ma nüüd teile nendest asjades nii palju kui ma hetkel saan.
Hiiu staadioni kolme poliitikuga plakat ja teised teavituskampaaniad
Alustame tagant ettepoole, õiguseksperimendiks kujunenud teavituskampaaniate loost, millega tuldi välja just siis kui kõik olid valmis korruptsiooniloo kohtus selgeks vaidlema.
Alustuseks tahan rõhutada, et Erakondade rahastamise järelevalve komisjon, Tallinna Halduskohus ja Tallinna Ringkonnakohus on juba leidnud, et teavitusvajadus seoses kõnealuste üritustega oli olemas ja seega oli olemas ka õiguslik alus teavituste läbiviimiseks. Ehk siis teavitustegevus ise oli täiesti seaduslik. Üks asi ei saa olla samaaegselt seaduslik ja ebaseaduslik.
Edasi, mitte ükski paragrahv Eesti õiguses ei keelanud 2013. aastal linnaametnikel osaleda linna teavitustöös, kui teavitus oli vajalik. Selle kohta on Riigikogu korruptsioonivastasele komisjonile andnud õigusarvamuse ka Tartu Ülikooli õigusteaduskonna dekaan Jaan Ginter ning professorid Raul Narits ja Kalle Merusk. Üritused ise, millest linnarahvast teavitati, olid olulised ja linnarahva jaoks tähtsad. Hiiu staadioni avamine tähendas Nõmme piirkonnas ühe olulisema spordiväljaku korrastamist ja viimist uuele tasemele. Tallinna maraton tõi kokku rekordarv osalejaid, tegemist oli suursündmusega kogu Baltikumi mõistes. Enne maratoni toimusid linna eestvedamisel mitmed treeningud ning mõistagi oli vaja inimesi sinna kutsuda. On ka selge, et teavitused täitsid oma eesmärgi. Hiiu staadion avati suursuguselt paljude osalejatega. Tallinna maraton, nagu juba mainitud, tõi 2013. aastal kokku rekordarvu osalejaid ning enne seda toimunud ühised treeningud olid üle ootuste populaarsed. Linnarahvas sai sellest kõigest kasu ning see kinnitab, et teavitamine oli vajalik ja läks asja ette.
Prokurör Evestus on öelnud, et kriteeriumid, mis muudavad need teavitused tema hinnangul ebaseaduslikuks, tulenevad mingist ekspertiisist, mida keegi näinud ei ole. Pange tähele, mitte seadusest, vaid mingist ekspertiisist! Isegi hobijurist teab, et käsud ja keelud peavad õigusriigis tulenema seadustest, mitte mingi välisriigi ühe inimese arvamusest. Prokurör Evestus ei ole Eestis seadusandja ja tema tellitud eksperiis ei asenda meie parlamentaarset protsessi seaduste vastuvõtmisel.
Aga meil on ka omapoolsed eksperdid, kes kinnitavad, et ilma seadusesse raiutud kriteeriumiteta ei ole võimalik teavitustegevust ja poliitreklaami eristada. On ju selge, et igasugune pildis olemine on poliitikule kasulik. Samamoodi nagu on peaministrile kasulik anda maksumaksja poolt rahastatavale ERRile intervjuu. Täpselt sama olukord aga kohtu alla satuvad ainult valitud.
Kofkin ja reis Siret Kotkaga Mallorcale
Minu kauaaegsele sõbrale Alexander Kofkinile heidetakse ette, et ta tasus minu reisikulud, kui külastasin teda 2014. aasta sügisel Hispaanias ja mulle seda, et ma lasin seda teha. Selles väites on parimal juhul veerand tõde aga ei midagi kriminaalset.
Lennupiletid Hispaaniasse ja tagasi tellis Priit Kutser ning nende eest tasus pangaülekandega Siret Kotka. Siret Kotka kirjeldas mulle uurija suuri silmi ja punast nägu, kui juba Hundisilma läbiotsimisele järgneval päeval ülekuulamisele kutsutuna pani ta lauale paberid, mis seda kõike kinnitasid. Piletid olid ostetud Soomes tegutsevalt ettevõttelt, mistõttu pidas uurija vajalikuks seda Soomest kontrollida. Ta sai sama vastuse.
Jah, Kofkin tasus faktiliselt osa kulusid, mis reisiga seoses tekkisid. Näiteks tasus ta hotelli eest ja organiseeris tagalennuks piletid, kui selgus, et pean puhkuselt ootamatult Tallinnasse tagasi pöörduma. Miks Kofkin seda tegi, küsite. Sellepärast, et Kofkin tundis Hispaania elu paremini ja nii oli mugavam. Lennupiletid tagasi Tallinna palus Kofkin organiseerida oma töötajatel, kuna kiirkorras tagasilennu leidmine ei olnud lihtne ülesanne. Vana sõbra aitamiseks ei olnud see Kofkini jaoks palju. Aga kõik need üksikud kulutused, mis Kofkin minu eest tegi, hüvitasin ma talle sularahas.
Huvitav on siin veel üks asjaolu. Analüüsides minu tulusid ja kulusid viimase viie aasta jooksul tõdesid uurijad, et olen sadu (võibolla lausa tuhandeid) kordi hüvitanud lähedastele inimestele sularahas kulutusi, mis nad minu eest on teinud. Avalikkuse eest on sellega seoses käinud läbi Kotka ja Moonika Batrakova nimed. Nüüd järsku, kui asjasse puutub vana sõber Kofkin, on selline variant süüdistajate jaoks välistanud. Kas ei oleks siis mõistlik seda eeldada ka Kofkini puhul? Liiatigi olukorras, kus on täiesti selge, et osa reisiga seotud kulusid (Kotka poolt pangaülekandega ostetud lennupiletid) ei ole võimalik kuidagi lugeda Kofkini poolt kantuks? Tegelikkus on aga see, et asjaolusid tõlgendatakse nii nagu süüdistuse esitamiseks vaja on.
Kui mind Harju Maakohtu poolt aasta tagasi ametist kõrvaldati, tõdes eeluurimiskohtunik oma määruses juba tollal, et Kofkini episoodis puudub isegi kahtlus kuriteo toimepanemise kohta, rääkimata millestki tõsikindlast. „Seega ei ole kuriteokahtlus selles episoodis käesoleval hetkel piisavalt põhjendatud“, kui kasutada kohtuniku sõnu. Alates sellest hetkest on uurijad ja prokurörid meeleheitlikult otsinud Kofkiniga seoses midagi uut, millest kinni hakata. Eks ikka sellepärast, et tõde pole oluline ja nende jaoks on asja lõpetamine välistatud. Nii pidin märtsis „täiendatud kahtlustusest“ lugema, et Kofkin ikkagi andis mulle hüvesid, kui tõi mulle 2014. aasta jõulueelsel ajal kalli maali ninasarvikust. Ainus probleem sellega oli see, et maal kingiti mulle kuuekümnendaks juubeliks ehk juba 4 aastat varem. Ja muidugi ka see, et kilekotis, mida kapokad Hundisilma kohal tiirelnud drooniga tehtud piltidelt pidasid maaliks, oli tegelikult jõuluhani ja diabeetikute tort. Seda on muide Kofkin külalisena iga aasta Hundisilmale kaasa toonud.
Kui need asjaolud välja tulid, leidsid uurijad uue „hüve“. Võeti ette laenuleping, mille ma olin Kofkiniga sõlminud ja mida ma olen järjepidevalt aastaid majanduslike huvide deklaratsioonis ka kajastanud. Nüüd järsku leiti, et altkäemaksuks oli hoopis laenupikendus, mille leppisime kokku 2015. aasta detsembris. See tähendab ajal, mil kriminaalmenetlus oli juba avalik, mina olin ametist kõrvaldatud ega olnud isegi mitte enam ametiisik. Muide, suvel Kofkinile esitatud kahtlustuse tekstis ei olnud kevadel veel teemaks olnud maali kuskil mainitud. Kofkini episoodi kahtlustus ongi nagu Eesti suveilm – hommikul üles tõustes ei tea kunagi milliseks ta kujuneb. Piinlik lugu aga näitab asjaajamise isikustatud sihikut – küll me midagi leiame! Ootan huviga, millise teooriateni menetlusagarus edasi viib. Oma sõprussuhteid Kofkiniga ma sellest igal juhul häirida ei lase.
Kohtumine Tuulbergiga ja pangast võetud sularaha
Tuulbergi kogu „viga“ on seisnes selles, et ta juhtis minu kui linnapea tähelepanu asjaolule, et ühes Kultuurikatlaga seotud hankes kuulutati võitjaks pakkuja, kes ei oleks pidanud isegi mitte kvalifitseeruma. Tuulberg arvas, et äkki saab niimoodi ebaseaduslikule olukorrale kiiremini lahenduse kui kohtuvaidlusi pidades. Asjaolu, et see pakkuja oli esitanud võitmiseks valeandmeid, leidis hiljem ka Kultuurikatla kui tellija poolt kinnitamist ning see võit tühistati. Rikkumine oli tegelikult nii selge, et algsed hanke võitnud ja siis kõrvaldatud ettevõtjad isegi ei protesteerinud. Mina ei teinud selle kõige jaoks midagi, isegi ei suhelnud kellegagi Kultuurikatlast ning seda pole uurijad ka väitnud.
Sellest intsidendist hakkasid uurijad kinni sellepärast, et ühel teisel päeval, kui Tuulberg minuga 2014. aasta detsembris linnapea kabinetis kohtus, oli ta võtnud pangast välja sularaha. Süüdistajate väide on, et kui ettevõtja kohtus linnapeaga, siis anti kindlasti ka üle sularaha. Vastupidine polevat süüdistajate sõnul tõendatud ja mis nad seal ikka muud tegid. Vot sellistel oletustel ja uskumustel põhineb kogu see lugu!
Aga õigusemõistmine ei ole uskumine, vaid tõendite hindamine, on tabavalt öelnud vandeadvokaat Indrek Sirk. Olin juba pikemat aega lausjälgimise all, mistõttu on Tuulbergi ja minu kohtumine tol päeval ka linti võetud. Seal ei olnud sõnagi juttu sularahast ega hankest. Mitte ühtegi sõna! Me rääkisime tol päeval hoopis saunamajast ja basseinist, mida ma soovisin Tuulbergilt Hundisilmale tellida ning mis sobiks mulle taastusraviks. Tuulberg tõi mulle esialgsed joonised, millega ma ka tutvusin.
Mis sai sellest rahast, mis Tuulberg tol päeval pangast välja võttis, mina ei tea. Mina selle kulutamise juures ei olnud. Ma olen tagant järgi kuulnud, et see raha kulus purjetamisele, kus Tuulberg on maailmaklassist tegija. Seda kinnitavad dokumendid ja tõendid on Tuulbergil õnneks alles ning need jõuavad ühes vastavate tunnistajatega kindlasti ka kohtu ette hindamiseks. Siis ei olen enam küsimus lihtsalt usus.
Teder ja Pettailt võetud laen
Tederile heidetakse ette, et 2015. aasta alguses Paavo Pettaile antud laen summas 275 000 eurot oli tegelikult antud hoopis Keskerakonnale. See olevat kuritegelik nii seetõttu, et laenu võtmine teistelt isikutelt peale panga on erakonnale keelatud ning ka seetõttu, et Teder olevat selle eest tahtnud vastu saada kinnistute vahetust Kadriorus.
Erakond ei ole mõistagi mingit laenu saanud ning mingeid laenusuhteid Tederiga erakonnal ei ole. Erakond tellis Pettailt valimiskampaania ning selle eest esitas Pettai arveid, mida erakond ka tasus.
Laenu võttis Pettai ja nii palju kui mina tean siis sellepärast, et tal oli seda vaja enda majandustegevuse läbiviimiseks. Nii nagu võtab ehitusettevõtja laenu selleks, et ehitada kortermaja, korterid maha müüa ja teenitud tulust laen tagasi maksta, nii käitus ka Pettai. Selleks, et Pettai saaks osutada reklaamiteenust, peab ta ka ise teenuseid sisse ostma ning nende eest maksma. Selle jaoks oli Pettail vaja raha, mida tal sel hetkel ei olnud. Kusjuures, minu jaoks on nüüd selle protsessi käigus selgunud, et nii on Pettai teinud ka varem ja selle osas ei ole süüdistajatel ühtegi etteheidet.
Pettai ei olnud erakonna raamatupidaja või lihtsalt postkast, kes hoidis erakonna raha või kuhu saadeti erakonna arveid. Pettail on enda võlausaldajatega ja tarnijatega omad suhted ning erakonnal Pettaiga omad suhted. Oleme tellinud selle suhestiku hindamiseks ka ekspertiisi ning esitame selle kindlasti ka kohtule.
Kokkuvõtteks, Pettai ei olnud ettevõtjaks maskeeritud erakonna reklaamiosakond, vaid ikkagi täitsa iseseisvalt tegutsev eraisik. Seda näitab ka tänane garantiikirjade lugu, kus Pettai nõuab erakonnalt ca 800 000 eurot. Kui Pettail ja erakonnal oleks ühine rahakott, ei oleks selline lugu võimalik.
Reiljan ja Vello Kunmani majamure
Villu Reiljani lugu on kogu selle asja üks kurvemaid. See on süüdistajate poolt pandud ilmselt nii-öelda boonusena kaasa, et kui asi suudetaks ikkagi kuidagi kohtutes ära teha, siis saaks Reiljani vangimajja saata. Teadupärast on Reiljanil ju veel katseaeg seoses maadevahetuse kriminaalasjaga ning süüdimõistmine tähendaks automaatselt varasemalt täitmata jäänud karistuste reaalset täitmist. See on kahjuks see, mis süüdistajaid ilmselt motiveerib, mitte selle loo tegelikud asjaolud.
Kuulates pealt minu kabinetis toimunud vestlusi jäi kapokatel kõrva ka 2014. aasta jõulueelsel ajal toimunud vestlus Reiljani ja minu vahel. Reiljan on alati käinud minu juures enne jõule, oleme vanade tuttavatena arutanud poliitikat ja muidu elu. Nii ka sel korral. Aga ma pean tunnistama, et enne kui ma lugesin jälitusprotokolli selle kohtumise kohta, ma ei mäletanudki seda. Lisaks jõulueelsele ajale oli ka valimiste eelne aeg. Inimesi ja teemasid minu ümber oli nii palju, et üks selline vestlus kaob kõigi nende sekka ära. Liiatigi ei olnud see midagi tähtsat või erilist.
Sellest vestlusest nähtub, et Reiljan räägib mulle muuhulgas ka n-ö Nõmme majaga seotud probleemist ja uurib kas sellega seoses on võimalik miskit teha. Ma ei osanud muud öelda, kui et tuleb uurida, ma ei teadnudki ju millega tegemist on. Küll aga nähtub jälitusprotokollist, et vestluse lõpuks olen ma selge sõnaga öelnud, et kui ma seda asja uurin, siis mind ei ole vaja kuidagi tänada. Kuigi ma mäletan seda vestlust ähmaselt, siis ennast tundes ütlesin seda ilmselt seetõttu, et minu vastas istus tundud kapokate sihtmärk. Ilmselt ei tahtnud ma kahetimõistetavust ning selle eest olen ma täna endale tänulik. Kuigi süüdistajatele ei tähenda see midagi, on võimalik kohtutel sellele oma hinnang anda.
Aga mis on sellest eelnevast veel olulisem. Kiiremini veel kui see vestlus toimus, see ka ununes. Ma ei suhelnud sel teemal kellegagi. Ma ei palunud kellelgi midagi teha. Ma ei tundunud selle vastu huvi. Vastupidiselt jätkas linn tavapärases rütmis tegutsemist ning võttis selgelt suuna õigusvastaselt püstitatud hoone lammutamisele. Kui ma oleksin tahtnud ajada Reiljan (või õigemini Vello Kunmani) asja, siis oleks ma seda ka teinud.
Linnapea keeldus igasugusest tänust ja linn ei astunud ühtegi sammu Kunmani huvides. Kui nüüd maja ka veel lammutatuks, siis kus on kuritegu?
Šveitsi fondid ja raamaturaha
Šveitsi lugu on kõige vanem ja selle kohta olen ma juba omajagu selgitusi andnud. Fond sai loodud juba üheksakümnendatel ning algselt eesmärgiga osta trükikoda. Lisaks ärilisele kasule oleks see olnud hea koht tsentristliku maailmavaadet toetavate tekstide trükkimiseks. Need asjad ei õnnestunud, aga fond jäi alles.
Edasine on paljuski avalikkuse eest läbi käinud. Minu tulu sellest fondist on seotud tasuga, mille sain raamatute sarja „Tõde Eestist“ kirjutamise eest. Raamatust on tänaseks ilmunud kolm köidet kahes keeles, ilmumisel on veel kaks köidet.
Sellest hoolimata jätkavad süüdistajad mantrat, et Kofkin kandis fondi ca 200 000 eurot selle eest, et saaks Tallinnasse püstitada mõned vorstiputkad. See väide on juba iseenesest täiesti uskumatu. Need vorstiputkad poleks aastakümnetega ka sellist summat tagasi teeninud. Mitte keegi ei käiks vorstiputkade püstitamise õiguse eest sellist summat välja. Ei seaduslikult ega ebaseaduslikult, sest see ei oleks äriliselt mõttekas.
Aga siin on süüdistajad jäänud oma enda valede lõksu. On ju tänaseks teada, et prokurör Evestus keeldus 2011. aastal Šveitsi fondi lugu uurimast, kuna ta ei näinud seal mingitki kuriteokahtlust. See ei sobinud aga Kapo asejuhile Eerik Heldnale, kes kirjutas seepeale otse tollasele riigi peaprokurörile Norman Aasale. Heldna mõtles kahe nädalaga välja lood vorstiputkadest ning presenteeris neid Norman Aasale. Mõistagi otsustas Norman Aas kriminaalmenetluse alustada, kuigi Eerik Heldna „kuriteoteatele“ ei olnud lisatud ühtegi tõendit või dokumenti. Eerik Heldna sõnadest piisas. Nüüd on saanud nendest sõnadest süüdistajate vaenlased ning neid tuleb täna kaitsta isegi Evestusel, kes selles loos mingit perspektiivi ei näinud.
Aga ma loodan, et selle küsimusega ei pea meie kohtud üldse tegelema. Rohkem kui viis ja pool aastat on ükskõik millise asja uurimiseks ebamõistlikult pikk aeg. Kuue aasta jooksul on saadetud teele mõned õigusabipalved Šveitsi, Austriasse ja Liechtensteini , tehtud paarkümmend siseriiklikku päringut ning kuulatud üle paarkümmend tunnistajat. Kogutud materjal mahub üheksasse köitesse, sealhulgas mahukad tõlked välisriikidest saadud dokumentidele, mis mahu mõttes lihtsalt dubleerivad originaalne. Paari aasta töö maksimaalselt. Võrdluseks tuletan meelde, et maadevahetuse asjas koguti 193 köidet materjali ning seda paari aastaga.
Keegi ei pea taluma sellist marineerimist ning maa ja taeva vahel hõljumist. Ma olen veendunud, et prokuratuur on seda asja menetlenud teadlikult aeglaselt, otsides võimalusi see kalastusretkest alguse saanud asi vaikselt lõpetada. See võimalus kadus, kui tegin selle piinlikuks kiskuva loo ise 2012. aasta suvel avalikuks. Nüüd, kui plaanitakse minu vastu kohtuskäiku, on hea võimalus see teiste asjade seas kohtusse saata.
Kui see asi kohtusse jõuab, palun ma kohtul selle arutamiseks mitte aega kulutada, vaid lõpetada see lugu mõistliku menetlusaja möödumise tõttu. Mitte sellepärast, et ma asja sisu pelgaks. Teen seda sellepärast, et säästa sellest kõigest kohtusüsteemi, kaassüüdistatavaid ning mis seal salata, ka iseennast.
