EDGAR SAVISAAR: siseriiklik sotsiaalne lõhe tekitab tõelise julgeolekuohu
Üle viie aasta koguneb Keskerakonna kõrgeim kogu – KONGRESS – taas Tallinnasse ning esimest korda siia – ESTONIASSE. Üks tsükkel poliitikas – seitse aastat järjestikuseid valimisi igal tasandil – on möödas. Nüüd on ees üks aasta arupidamist, enese kogumist ja kosumist ning kohe seejärel algab 2009. aastal järgmine tsükkel – kahtede järjestikuste valimistega.
Sümboolne on see, et kogunesime pealinna, sest siin on läbi aegade ikka olnud meie kõige kõvem kants. Veel suurema sümboli tähendusega on aga see, et oleme koos siin Estonias, kus 1919. aastal toimus Eesti Asutav Kogu ja pandi nurgakivi meie riiklusele. Siin kuulutati välja ka meie maareform, mis tegi Eesti riigist tõelise oma riigi.
1. Keskerakond faktides 2002-2007
Tänases olukorras vajame täpset ülevaadet, mida kujutab endast Keskerakond Eesti poliitikas, milline on meie roll ja – last, but not least – milline on meie tulevik parteina.
• Eestis on registreeritud 15 erakonda, millest 6 on esindatud parlamendis.
• Keskerakond oma 10 253 liikmega on täna nendest jälle suurim.
• Kahel viimasel aastal, 2005-2007 on meiega liitunud 2000 inimest.
Seda pole vähe. Me oleme suuremad kui kunagi varem.
Arenenud on meie organisatsioon.
• Meil on linnades ja valdades kokku 147 osakonda.
• Kahe aastaga on juurde moodustatud 16 uut osakonda.
Seda pole vähe. Me oleme organiseerunumad kui kunagi varem.
• 16 taasiseseisvumisjärgse aasta jooksul oleme teostanud riigivõimu neljal korral,
• kokku üle nelja aasta,
• peaaegu kuus aastat, kui arvestada ka Rahvarinde valitsust.
• Tänavustel Riigikogu valimistel sai Keskerakond oma ajaloo kõige suurema toetuse:
• Ligi 20 000 häält juurde, 29 mandaati parlamendis.
Seda pole vähe. Me oleme valitsusküpsemad kui kunagi varem.
• Viimastel kohalikel valimistel 2005 tuli Keskerakond oma nimekirjaga välja 168 vallas ja linnas.
• Meie nimekirjades kandideeris 2485 inimest.
• Meie poolt hääletas iga neljas valimas käinud inimene.
• 510 keskerakondlast esindavad täna meie vaateid volikogudes.
• Eesti 17-st suuremast linnast 14-s osaleb Keskerakond koalitsioonis.
• Tallinnas, Narvas, Paides, Põlvas ja Pärnus saime endale linnapea kohad.
• 18 linnas ja vallas võtsime ainuvastutuse.
Seda pole vähe, kui võrdleme end teiste parteidega.
Kasvanud on Keskerakonna toetuspind Eestis.
• Keskerakonnaga liitus meie eelmisel kongressil Eesti Pensionäride Erakond.
• Oleme sõlminud koostöölepingu Murtud Rukkilille Ühinguga, kellega koos andsime välja erilehe juuniküüditamisest ja korraldame ajalooseminare.
• Presidendivalimiste käigus kujunes meil sisuline koostöö Rahvaliiduga, ja kui Rahvaliit soovib oma positsioone Eesti poliitikas taastada, siis kindlasti sirutame neile oma sõbrakäe.
Seda pole vähe. Me oleme koostööaltimad kui kunagi varem.
Tugevnenud on Keskerakonna rahvusvaheline positsioon.
• Koostöö Soome Keskustaga on laienenud partnerluseks ka meie noorteorganisatsioonide ja Naiskogude vahel.
• Kuulume Euroopa Liberaalide katusorganisatsiooni.
• Oleme Siiri Oviiriga hästi esindatud Euroopa Parlamendi liberaalide fraktsioonis.
Seda pole vähe. Me oleme tegusamad kui kunagi varem.
2. Keskerakonna sisepoliitilised aktsiad
Keskerakonna reiting on meie kongresside vahelisel ajal erinevatel põhjustel kõikunud korduvalt.
• 2004. aastal püsisime tervelt 11 kuud alla 20-protsenilises toetuses.
• Sellest madalseisust tulime suure hooga välja kohalikel valimistel ja saime iga neljanda valimas käinud inimese hääle.
• 2005. aastal, vahetult enne Rakvere kongressi langes ootamatult meie toetus EMORI uuringu andmeil viie protsendi võrra.
• Kuu ajaga peale seda tõusis Keskerakonna toetus taas endisele tasemele.
• 2006. aasta juulis edestas Reformierakond esimest korda toetuselt Keskerakonda.
• Aga see Reformierakonna tõusukuu oli sama kuu, kui arvamusuuringus pandi ühte patta Isamaaliit ja Res Publica. Reformierakonna tugevuseks sai tema ideeliste partnerite nõrkus, õieti kogu paremtiiva nõrkus.
• Tänavu, 2007. aasta aprillis toetas keskparteid 24% ja mais 22% valijatest.
• Juunis langes erakonna toetajate hulk 18 protsendile.
• Juulis hakkas see taas tõusma ja ulatub nüüd jälle 20 protsendini.
Eks ole nii Reformierakonnal kui ka Keskerakonnal välja kujunenud oma kindel toetajaskond. Kuid Reformierakonna toetus tõusis pärast Pronksiööd pigem nende arvelt, kes varem pole poliitika vastu huvi tundnud ega ole kaasa tulnud pikaks ajaks. Nende kaasajooksikute entusiasmi on keeruline ülal hoida. Palju siis pronkssõdureid ikka olla saab, mida annab veel paigast nihutada?
See jäägu Reformierakonna mureks. Meie põhiküsimus iseendale on praegu: kas seekordne Keskerakonna populaarsuse ning usaldusväärsuse langus on iseenesest mööduv nähtus; takistus, mille me saame ületada seni kogutud poliitilise kapitali jõul, mõra, mis ise ootamatult paraneb? Või on see millegi püsivama sümptom? Ehk on meil Eesti poliitikas tegu mingi püsivama uue tegelikkusega, mis algas XXI sajandi esimesel kümnendil? Vastuse peab andma Pronksiöö sündmuste analüüs.
3. Keskerakond ja Pronksiöö
Keskerakond on tugev senikaua, kuni temas elab ühise tuleviku vaim, millest ta sündis, Rahvarinde vaim. Just tänu sellele oleme valimistel võitnud aina rohkem hääli. Kui Keskerakonnal kaob alt see geneetiline vundament, siis kaotame oma näo, minetame identsuse, muutume amorfseks politikaanide klubiks.
Pronksiööl läksid meie poliitilised vastased just nimelt meie vaimu kallale. Nad soovisid meilt Rahvarinde vaimu üle lüüa, väites, et Eesti rahvas on koondunud juba hoopiski uude ühisrindesse. Ja koondunud kui mitte Keskerakonna vastu, siis Keskerakonna kiuste.
Meie konkurendid tahavad tõestada, et Eesti poliitikas võib saada hakkama ka ilma Keskerakonnata. Just sellepärast läks reformistide valitsus Pronksiööl teadlikult mööda sündmuste põhitandri, Tallinna, kohalikust võimust.
Pilt, mis peale pronksööd rahvale maaliti, on taandatav primitiivseks süllogismiks:
• esiteks – Reformierakonna ja valitsuse tegevus oli Eestile hea;
• teiseks – Keskerakond ei toetanud valitsust,
• järelikult – Keskerakond ei soovi Eestile head.
Nende väidete tõestuseks pole tuua mitte ühtegi meie sammu, mitte ühtegi lauset meie toonastest avaldustest. Tegu on propagandistliku mulliga. Aga ülimalt emotsionaalses olukorras jäi paljudele inimestele meie suhtes okas hinge. Meile tähendab see vajadust hakata peale muu reaalsuse arvestama ka sotsiaalpsühholoogilise reaalsusega.
Meie vastased, nagu näeme, on sellega arvestanud üsna edukalt lühikeses perspektiivis. Meie asi on arvestada sellega pikas perspektiivis. Ainult selles saab seisneda Keskerakonna positsioonide taastumine juhtiva poliitilise jõuna kõigi Eesti inimeste silmis.
Meie viga on olnud selles, et lasime Reformierakonnal peale pronksiööd näidata Keskerakonda justkui rahvavaenlasena ning ei suutnud nende alatut rünnakut tõrjuda. Neil oli vaja süüdlast ja nad asusid otserünnakule. Meie ei suutnud seda vältida. Selles seisneb meie ainus süü ning meie kaotus praeguses laimukampaanias.
Kõige olulisem aga pole mitte see, mis juhtus, vaid see, mis järgneb. Tuleb vaadata tulevikku ja tulevik ei paku lihtsaid küsimusi ega lihtsaid vastuseid.
Uue olukorra selgitamiseks kutsusime Tallinnas kokku Kodurahu Foorumi. Meie algatust püüti muuta marginaalseks, nimetades seda põlglikult “ühe erakonna kohtumiseks oma valijatega”.
Meil oli aprillirahutuste ajal vaid üks eesmärk – taastada rahu pealinnas. Me ei soovinud valitsuse kukkumist, valitsuse vahetus tol hetkel oleks tähendanud ainult suuremat ebakindlust. Aga me julgesime välja ütelda, et valitsus, kelle ajal toimuvad Eesti esimesed massirahutused, pole ilmselt kõige arukam. Kas meil polnud selleks õigust? On ju teada, et jõud võetakse kasutusele siis, kui mõistust jääb napiks – ning seda reformistide valitsus just tegigi.
Võrdleme omavahel kahte sündmust: seda mis toimus Tõnismäel ja seda mis leidis kolm aastat varem aset Lihulas.
Lihula samba intsidendi ajal peksid märulipolitseinikud laiali väikese hulga Eesti inimesi, kohalikke elanikke, kellele polnud toimuvat piisavalt seletatud. Ja kõik said aru, et isegi kui samba ära viimine Lihulast oli õigustatud ja õiguspärane, siis moodus, kuidas seda tehti, ei olnud õige. Jõuga ja vägivallaga ei saa lahendada ühiskonnale tundlikke probleeme.
Peaminister lubas Lihula sündmusi arvestades, et kui Tõnismäe monument teisaldatakse, siis igatahes mitte öösel, mitte salaja ja mitte punase kraanaga. Aga ära viidi just nõnda – öösel, salaja, kraanaga. Rahvale midagi seletamata.
Nõnda siis kerkivad uuesti küsimused.
Mida võideti Tõnismäe monumendi ümbertõstmisest? Kas see on võit, kui monument paigutati ümber kaks kilomeetrit Tartule lähemale? Kui mõne päeva jooksul käib nüüd üheksandat maid selle monumendi juures tähistamas rohkem inimesi, kui varem viieteistkümne aasta jooksul kokku? Kui Eesti vabariigi peaminister esimest korda läheb isiklikult ja valitsuse nimel selle monumendi juurde pärga viima ja kummardab pronkssõduri ees.
Me ei võitnud sellest mitte kui midagi!
Millist Eestit me ikkagi tahame? Kas ühtset ja ühtehoidvat, kes suudab ühel meelel oma riigi eest seista või lõhestunud ja kahemeelset, milles teinepool meie endi survel võib tõepoolest muutuda „viiendaks kolonniks”, sest ta ei usalda enam seda meie oma Eestit?
Meie tahame ühtset ja ühtehoidvat Eestit!
Pronkssõdurist oli tõesti saanud pingete allikas. Kuju äraviimisega Tõnismäelt hakkas nõusse jääma ka ühiskondlike organisatsioonide ümarlaud Tallinna Volikogu juures. Täna poleks monumenti Tõnismäel tõenäoliselt enam seisnud. Küll oleksid ära jäänud massilised rahutused ja ühiskonna lõhestumine.
Nüüd aga oleme kaotanud paljude nii eesti kui ka vene inimeste usu Eesti poliitikute mõistlikkusse. Üles on aetud marurahvuslased. Kinni tuleb maksta Pronksiöö majanduslik, sotsiaalne ja poliitiline kahjum.
4.1. Pronksiöö majanduslik kahjum
Riik kulutas Tõnismäe monumendi ümberpaigutamisele ja sellega kaasnenud rahutuste tagajärgede likvideerimisele ligikaudu sada miljonit krooni. Sündmuste kaudset majanduslikku kahju tuleb arvestada veelgi suuremates summades.
Pronksiöö sündmustega andis valitsus hävitava löögi Eesti ühe olulisema majandussektori, transiidi arengule. Tulemused on murettekitavad.
• Eesti Transiidiassotsiatsiooni ennustuse kohaselt langeb vedude maht 60-65% võrra ning kaotused ulatuvad kuni 6 miljardi kroonini (see on ligikaudu sama palju kui Tallinna linna ühe aasta eelarve).
• Transiidiettevõtted müüvad oma varasid ja otsivad võimalusi naaberriikidesse kolida.
• Välisinvestorid, kes nägid Eestis Venemaale mineku tugiala, on hakanud kõhklema ja loobuma rahapaigutustest.
• Töökoha kaotavad kuni 5 000 transiidivallas töötavat Eesti elanikku.
• Eesti Raudtee on juba alustanud töötajate koondamist.
Hoop on tabanud Eesti turismimajandust. Isegi meie lähinaabrid ei usalda enam Eestisse tulla.
• Tallinna sadamat läbis selle aasta mais 15% vähem reisijaid kui mullu.
• Soome statistikaameti uuringu kohaselt langes Eestit külastanud Soome laevaturistide arv lausa veerandi võrra.
• Sama uuring näitas sama suurt langust Rootsist saabujate hulgas.
Tuntavalt on kahanenud Eesti eksport.
• Eesti toidutööstus eksportis 23% oma toodangust Venemaale, nüüd on tõsiselt saanud kannatada juustu-, hapupiima- ning piimatööstus.
• Paljud suured toiduainete tootmise ettevõtted kärbivad seetõttu investeerimisplaane või lõpetavad oma tegevuse Eestis.
Sellest võidavad kolmandate riikide majandusstruktuurid, eelkõige Soome ja Läti, kellele nagu taevast kingiti ümbersuunatud Vene transiit ja võimalus hõivata Vene turul nišid, mis varem kuulusid Eesti ettevõtjatele. Pronksiöö avantüüriga on kingitud kolmandatele riikidele sadu miljoneid eurosid – omaenda riigi tuleviku arvelt.
4.2. Pronksiöö sotsiaalne kahjum
Veelgi suuremat kahju tegi Pronksiöö lahendus Eestile sotsiaalselt, rahvuspoliitiliselt.
Reformistide populaarsus kasvas aprillisündmuste tulemusel plahvatuslikult. Selline tulemus saavutati lõkkelepuhutud rahvusluse abil. Nende suurim konkurent IRL on selles ideoloogiasektoris plaanipäraselt tahaplaanile tõrjutud ega näegi praegu võimalust, kuidas taastada oma positsioon rahvusluse lipulaevana.
Kahjuks aga suurem osa valitsuse siseriiklikust ja välispoliitilisest jõust ei kulu täna mitte Eesti rahva huvide eest seismisele, vaid poliitilisele malepartiile Moskvaga. Kusjuures tulemuseks on Venemaa mõju oluline kasv meie poliitika ja poliitikute suunajana. President Toomas-Hendrik Ilves on mitmel korral hoiatanud, et praegu “Eesti ise jagab oma oponentidele padruneid meie enda pihta tulistamiseks”. Aga president räägib oma kunagiste toetajate kurtidele kõrvadele.
Mis siis tegelikult toimub?
• Ühiskond lõhestatakse mitte ainult rikasteks ja vaesteks majanduslikul pinnal, vaid ka “omadeks” ja “võõrasteks” rahvuslikul pinnal.
• Katkestatud on eesti- ja mitte-eestikeelse kogukonna dialoog.
Tsiteerigem siinkohal taas president Ilvest: “Julgeolek tähendab ka poliitikute vastutustundlikkust siduda ühiskonna erinevaid osi... Julgeolek... tähendab erinevate arvamuste sallimist, diskussioone ja arutelusid. Seda kõike ei pea pelgama, vaid soodustama.”
Siseriiklik sotsiaalne lõhe tekitab tõelise julgeolekuohu.
• Maarjamaal elavad mitte-eestlased, kellest ülekaalukaim osa on olnud Eesti Vabariigile selgelt lojaalne ja kasulik, püütakse vägisi suruda eestlastest eemale, Venemaa mõju alla.
• Sellega õhutatakse ning innustatakse “viienda kolonni” teket Eestis.
Tõepoolest sobib kahe naaberriigi vahel pingete ülevalhoidmine väga hästi mõlema maa poliitilistele äärmuslastele. Mõlemad kütavad igal pisimalgi võimalusel üles vastastikust vaenu, et sellest oma kodumaal järgmiste valimiste eel rahvuslikku profiiti lõigata. Ja mõlemad on teineteisega kahtlaselt rahul, sest kumbki valab vett teise veskile.
Eriti rahul on Venemaa, ja seda kahel põhjusel.
• Venemaa vajas oma valimiste eel väikest välisvaenlast ning sai selle.
• Venemaa vajas trumpi diskussioonis Euroliiduga ning nüüd on see tal käes.
Vene Riigiduuma saadikud, kes külastasid Tallinna peale aprillisündmusi, teadsid väga hästi, millist vastukaja tekitab nende nõudmine, et Eesti peaminister tagasi astuks. Nad nägid ette, et sellele järgneb protestina hoopis valitsusjuhi toetuse kasv – ja võivad tulemusega rahule jääda. Ansipi püsimine peaministrina on Venemaale vajalikum kui Eestile.
Venemaa teab, et raskustesse sattudes – näiteks siis, kui Eesti majandus langeb depressiooni – üritab Reformierakond niikuinii rahvusliku konflikti lavastust korrata. Järelikult tuleb Eesti majandus üha suuremasse depressiooni ajada, et tõugata reformiste rahvuslikele avantüüridele ning Eestit edaspidigi kompromiteerida. Ning siis, ühel päeval, paneb reformistide valitsus käe alla ja kiidab heaks ka Vene-Saksa gaasitoru projekti meie vetesse, õigustades oma sammu sellega, et niisugune olevat Tõnismäe monumendi ümberpaigutamise hind.
Nõnda on reformistid Pronksiöö tulemusel vastutustundetult suurendanud Venemaa mõju Eesti poliitikale. Keskerakond ei ole niisugust tulemust mitte kunagi taotlenud ega saavutanud, hoolimata oma legendaarsest, või õieti juba müütilisest Kremli-sõbralikkusest. Täna on põhjust olla veendunud, et just meie tasakaalukas suhe Venemaaga on see, mis tasandab Eesti valitsuse täiesti tasakaalutuid suhteid naaberriigiga.
Tegelikult paiskasid reformistid Eesti mõne aprilliööga poliitilises ja moraalses arengus rohkem kui 15 aastat tagasi. Eesti ühiskond mureneb. Mai algul nenditi Kodurahu Foorumil, et tulemuslikku suhtlust üle keelekogukondade läve ei toimu: ei ole praegu mitte ühtegi eestlast, keda täiesti usaldaks venekeelne kogukond, ega mitte ühtki venelast, kes saaks olla oma kogukonna eestkõnelejaks eestlaskonnas. Eestimeelsed venelasedki kurdavad valitsuse puudulikku suhtlust, kogukonnad tarbivad erinevaid meediakanaleid.
14-nda augusti New York Timesis on USA demokraatide ühe juhi, senaator John Kerry hää ütlemine Bushi lahkuva lähima abi poliitika kohta, mis sobiks hästi kanda üle Ansipile. Mugandatult kõlaks see nii: „ Ansipi ühiskonna lõhestamise poliitikaga võib võita (mõnedel) valimistel, kuid sellise poliitikaga ei saa valitseda Eestit”.
Juuli keskpaiku avaldatud üle-euroopalise uuringu tulemustel olevat Eesti rahvas kõige õnnetum Euroopas. Rahvast on hakanud valdama vaikne hirm tuleviku ees. Praegune suhteline majanduslik heaolu annab põhjuse karta olemasoleva kaotust. Seda inimeste veel küllalt abstraktset muret suurendab veelgi teadmine ennustatavast majanduslangusest ning arusaam, et kunagi jõuab kätte ohtrasti võetud laenude tasumise tund. Tasapisi ärkab inimeste hinges tunne, et on elatud ülejõu ja pole teada, mida toob homne. Tallinna Ülikoolis valminud doktoritöö laste hirmudest näitab halastamatu selgusega, mida lapsed kardavad: et nende vanematel pole enam raha üüri maksmiseks ega koolitarvete ostmiseks ning et emad-isad võivad kaotada töökoha.
Minu arvates valitseb Eesti rahva hulgas selgusetus, kuhu neid tahetakse juhtida. Euroopa Liitu astumine on meie ühtset tulevikupilti pigem killustanud kui konsolideerinud. Inimesed ei tea enam, mida oma valitsusest tahta, mida oma riigist oodata. Meie inimesed hakkavad pisitasa tundma, et nad elavad majanduslikult ja poliitiliselt illusoorses ühiskonnas. Ja see muudab nad ärevaks. Ühiskonnateadlased juba nendivad, et sotsiaalne ärevustunne aina kasvab inimeste hinges. Pronksiöö sündmused etendasid seejuures mitte viimase järgu rolli.
Keskerakond peab võtma endale ühiskonna sidustaja osa. Ainult ühiskonna sidustajana saab Keskerakond õigustada oma nime: olla Eesti poliitilise maastiku, Eesti poliitiliste äärmuste keskel, nende tasakaalustaja, Eesti rahva kokkuviija.
Selleks läheb tarvis kaht asja:
• esiteks – näidata, et Keskerakond ei ole kaotanud ega kaotamas oma poliitilist palet,
• ja teiseks – näidata, et Keskerakond pole üksi, et meil on tegelikult väga palju mõttekaaslasi, kes vajavad julgustust, et oma hääl jälle kuuldavaks teha – nii eestikeelse kui muukeelse elanikkonna hulgas. Et me pole isoleeritud ei oma rahvast ega rahvusvaheliselt. Et meil on riiklikud ideaalid, mille elluviimisest paljud inimesed on huvitatud.
4.3. Pronksiöö demokraatlik kahjum
Kõige märkamatum, kuid võib-olla kõige suurem kahju, mis Pronksiööst sündis, on kasvav oht demokraatiale Eestis. Andkem endale aru, et kui lööb kõikuma demokraatia, siis lööb kõikuma ka Eesti riik. Meenutagem ajalugu: 1924. aasta detsembrimässu järel hävitas Pätsi-Laidoneri rühmitis Eesti poliitika vasaku tiiva ja kümme aastat hiljem, 1934. aastal, ka parema tiiva. Nõnda saavutatud võimumonopol aga varises rasketel aegadel kiiresti kokku. Meie esimese omariiklusaja peamine õppetund on just see, et soovimatus ning oskamatus oma riiki demokraatlikult valitseda oli peamine põhjus, miks kaotati iseseisvus. Ning oskus ja soov demokraatlikult toimida oli peamine, mis tõi Eestile 1991. aasta 20. augustil vabaduse tagasi.
Reformierakondlik valitsus jätab mulje, nagu oleks Eesti riikluse idee pärast Pronksiööd tema monopol. Valitsus üksi teab, mis on õige ja mis vale, mis on hea ja mis on halb.
Inimesed on lasknud sellel sündida, endale õieti arugi andmata, mis täpselt toimub. Aga toimub ei rohkemat ega vähemat kui seadusandliku initsiatiivi järk-järguline loovutus täidesaatvale võimule.
Seda ohtu on aimanud ka vabariigi president, hoiatades, et Riigikogu ei tohi muutuda valitsuse ripatsiks. Et parlament vastutab ainult rahva ees ja peab jälgima valitsuse poliitika vastavust tegeliku elu vajadustele. Need sõnad lausus president Riigikogu praeguse koosseisu avaistungil peetud kõnes. Paraku ei ole tema soovitusi taas kuulda võetud.
Riigikogu on lasknud ennast naerualuseks teha, keskendudes riigi seisukohalt kõrvalistele teemadele, nagu kuluhüvitiste aruandlus, ja vältides samal ajal riiklikult olulisi küsimusi.
Keskerakond on käitunud opositsioonina ja püüdnud püstitada olulisi küsimusi.
Meie asi on avada tegelikule elule ka nende kolleegide silmad Riigikogus, kes täna veel toetavad selle valitsuse poliitika jätkumist. Me ootame huviga, kui kaua suudavad suud kinni hoida valitsuserakondade esindajad Riigikogus. Neil on rahvalt saadud võimas mandaat, parlamendi enamus, kuid tegelikult pole neil ametisse astumise hetkest olnud mingit võimalust Eesti riigi arengus kaasa rääkida. Miks neil suu vett täis on? Mitte ükski Riigikokku pääsenud reformierakondlane, isamaaliitlane-respublikaan ega sotsiaaldemokraat pole söandanud teha kasvõi ühe komakoha suurust sisulist muudatust ühessegi valitsuse saadetud eelnõusse. Mida nad kardavad? Küsisin Vilja Savisaarelt, kas tema on pannud tähele mingitki positiivset liikumist Reformierakonna fraktsioonis või selle käealuste hulgas. Vilja raputas pead ja tunnistas: nende suud on lukus! Tahaksin siit puldist öelda reformierakondlastele Toompea saalis: teie käitumine on poliitiliselt kanapime.
Enne kahe aasta pärast saabuvaid kohalikke valimisi on Keskerakonna ülesanne inimestele uuesti teadvustada, et meie riigi aadress ei ole “Stenbocki maja”. Meie riigi aadress on “Eesti Vabariik”. Meil tuleb inimesi sõna ja teoga veenda, et riik algab kohalikust omavalitsusest, et inimeste põhiseaduslik õigus on ise määrata oma riigi tulevikku, mitte tantsida parempoolsete pilli järgi.
5.1. Teise Kolmikliidu 100 päeva
Mäletatavasti võttis 1999. aasta valimiste tulemusel Kadriorust võimu Kolmikliit – Isamaaliidu, Reformierakonna ja tookordsete Mõõdukate koalitsioonivalitsus. Täna näeme sedasama kooslust pisut muudetud kujul – jälle kolmikliiduna. Tegijad on vanad, kuid praegu seisab opositsiooni vastas siiski märgatavalt tugevam koalitsioonivalitsus kui toona. Ütlesin juba kevadel, et selle valitsuse keeruline algus lubab ennustada talle pikka iga. Kui mingi kooslus moodustati läbi nii suurte vaevade, siis hoitakse tollest raskesti saavutatud valitsuskokkuleppest ka hambad ristis kinni.
Praegune valitsus on muudetud Reformierakonna kuulekaks tööriistaks. Sotsiaaldemokraadid olid seda juba eelmises Kolmikliidus, nemad peaksid olema niisuguse poliitilise rolliga juba harjunud. Ainult et tänases Kolmikliidus on nende positsioon veelgi nõrgem kui eelmises.
Sama põhjusega saab seletada, miks valimiste eel nii häälekalt esinenud isamaaliidu juhid tänast Eesti majandusseisu mitte kuidagi ei kommenteeri. IRL-i ministrid tiksuvad valitsuses vaikselt oma palka, neist kuuleb kaheksa korda vähem kui Reformierakonna võtmekujudest.
Üksmeel, mille Reformierakond on suutnud oma valitsuses luua, on peremehe ja tööriista üksmeel. Mida olekski isamaaliitlastel öelda olukorras, kus Reformierakond valimistel sõi eelkõige ära just nende ja ResPublica Liidu loodetud tõusupunktid – kolm-neli kohta, mis muidu läinuks IRL-le. Just nendesamade kohtade võrra möödusidki reformistid Riigikogus meist, Keskerakonnast.
Põhitrump, millega reformierakond lõi nii IRL-i kui ka Keskerakonda, oli valimisvõitluse finaalis mängu toodud hirmutamine Venemaaga ja Pronkssõduri-eelnõud. Seepärast tuleb anda õigus Ain Seppikule, kes ristis praeguse teise Kolmikliidu “Pronksiöö valitsuseks” – seda ta tõesti on.
Seni end liberaalse ideoloogia kandjana esitlenud Reformierakond ei kõhelnud seekord kasutamast äärmuslikke võtteid, mida varem pole valimistel peetud heaks tooniks, nagu
• vaenu õhutamine rahvuste vahel,
• välispoliitiliste teemade toomine kampaania pea-agendasse.
Pronksiöö ere episood pimestab kindlasti veel mõnda aega avalikkuse silmi, aga ükskord hakatakse taas terasemalt tähelepanu pöörama tegelikule elule, mõõtma valitsuse tegevust oma igapäevase elukvaliteedi tõusu või langusega. Sest juhin tähelepanu – valitsusliidu koalitsioonileping ei räägi Pronkssõdurist isegi mitte vihjamisi. Pronkssõduri varju on aga jäänud see, et Ansipi valitsuse päevakavast on kuhugi kadunud eurole üleminek, et märgatavalt on suurendatud kaudseid makse ning et valitsus on sirutanud käe eelarve ülejäägi järele.
5.2. Valitsuse majanduspoliitika
Eesti praegust üleminekumajandust võib võrrelda paadiga tormisel merel.
Kuhjuma on hakanud ohusignaalid, et riigi majandus tüürib karile.
• inflatsioon kogub hoogu,
• tööstustoodangu kasv on pidurdunud,
• ekspordi kasv on lakanud,
• väliskaubanduse defitsiit suureneb,
• kinnisvaraturgu ähvardab allakäik,
• inimeste ostujõud kahaneb,
• hinnad vohavad,
• inimeste laenukoormus kasvab,
• sisetarbimine väljub kontrolli alt,
• ebavõrdsus süveneb.
Sellises olukorras peaks valitsusjuht nagu kapten ühendama meeskonda ja leidma ohutuma sõiduvee. Kuid innustudes olukorrast, kus Eesti on NATO ning Euroopa Liidu liige ja kus majanduskasv ületas 11%, kaotasid reformierakondlased reaalsustaju. Neil tekkis piiramatu tegevusvabaduse, vastutustundetuse ja karistamatuse sündroom.
Need on riigi majanduspoliitika praegused sõlmküsimused. Riigil on viimane aeg valmistuda, et kriisi puhkedes inimestele vajalikku ja võimalikku tuge pakkuda. Aga valitsus käitub otse vastupidiselt. Seda nähes tahab Keskerakond selgesti ja kõigile kuuldavalt välja ütelda omaenda arusaama Eesti majanduse olevikust ja tulevikust.
6. Keskerakonna majandusvisioon
Tulude ebavõrdne jaotus Eesti ühiskonnas ja väiksemat sissetulekut teenivate inimeste probleemid täna ning homme on olnud Keskerakonna majandus- ja sotsiaalpoliitika põhimured läbi aegade.
6.1. Riik ja rahvas
Eesti riik on rahvaarvult nii Euroopas kui ka maailmas üks hõredamaid. 2006. aastal vähenes Eesti elanikkond 2500 inimese võrra. Suremus ületab endiselt sündivuse, inflatsioon ja majanduslangus aitavad kaasa rahvastiku kahanemisele. Samal ajal väheneb igal aastal tööjõuliste inimeste osakaal ja suureneb pensionäride ning eakate hulk rahvastikus.
See on majanduspoliitiline probleem, mida me pidasime silmas, kui algatasime varakevadel palgareformi. Palgareformiga soovisime vähendada inimeste väljarännet majanduslikel põhjustel ja tuua mujale siirdunud eestlased koju tagasi. Selge, et välismaale lähevad nooremad ja andekamad, lähevad just need, keda me täna oma kodus Eestimaal, tekkivas töökäte puuduses just kõige enam vajame. Statistikud ja majandusteadlased on andnud hinnanguid, et elujärje parandamise nimel on välismaale suundunud ligi sada tuhat tublit ja noort töökätt.
Neile pole midagi ette heita, kala otsib, kus sügavam, inimene, kus parem. Enamik noori Eestist minema ei lähekski ning suurem osa lahkunutest tuleks tagasi, kui riik ja valitsus suudaksid neile pakkuda kas või ligilähedase sissetuleku sama töö eest, mida nad teevad mujal. Sotsioloogid teavad, et kui inimene on töötanud muus keskkonnas, teises riigis juba üle viie aasta, siis on tõenäosus tema tagasipöördumiseks oma koduriiki väga väike. Ta on ennast võõrsil juba sisse seadnud, tal on tekkinud uus kodu ning uued sõbrad, inimene on sulandunud teise sotsiaalsesse keskkonda. Täna oleks veel võimalik lahkunud noored tagasi tuua, aga kas ka homme – kahtlen väga.
Kõik need aastad peale taasiseseisvumist oleme rääkinud eesti keelest ja selle kaitsest. Kelle tarbeks me aga oma emakeelt kaitseme ja kellele me ta pärandame, kui noored pigem lahkuvad kodumaalt ja sulanduvad mõnesse muusse keelelis-kultuurilisse ühiskonda?
Aga selle asemel, et oma inimestel palku tõsta, läks praegune valitsus hoopis küünilist teed. Erilise kärata on tööjõu sissetoomine tehtud lihtsamaks kui kunagi varem. See võimaldab omanikel ja tegevjuhtidel mitte siinseid töötasusid tõsta, vaid kutsuda väljast töökäsi, kellele isegi meie palgatase võib olla piisavalt ahvatlev. Pean silmas madala sisetulekuga inimesi väljastpoolt Euroopa Liitu. On naiivne arvata, et peale siin töötatud aega suundub suurem enamik neist oma koduriikidesse tagasi. Nende homsed sotsiaalsed kulud jäävad aga Eesti maksumaksja kanda.
6.2. Hindade tõus ja maksude kasv
Praegune valitsus tuli võimule lubadusega hakata ajama maksude langetamise poliitikat. Tõepoolest viidi parlamendist läbi tulumaksu alandamise ja tulumaksuvaba miinimumi tõstmise eelnõu. Aga nendesamade eelnõude tegelik eesmärk oli varjata valijate eest, et aktsiiside tõstmise tulemusel rahva toimetulek lõppkokkuvõttes hoopis halveneb. Maksude langetamise poliitika lubadus osutus valimiste-eelseks blufiks. Reaalne maksukoormus hoopis tõuseb, mitte ei lange.
Hinnad kerkivad: bensiinil, diislikütusel ja loodusgaasil. Elektrienergia hind tõuseb, soojusenergia käibemaks suureneb.
Sellega kaasneb automaatselt ka muude kaupade kallinemine.
Me peame küsima, miks tehti ettevõtluskeskkonnale kahjulikud aktsiiside tõusu ning elatustaset vähendava kiire hinnatõusu otsused just Pronksiöö varjus, kui rahva tähelepanu oli keskendunud mujale? Miks ei arutatud aktsiiside tõstmise teemat avalikult nendega, keda see kõige rohkem puudutab?
6.2.1. Laenukoormuse piir ja kodutuse oht
Valitsus on loosungiga “Kiiresti rikaste riikide sekka!” loonud inimestes ebaõige arusaama meie tänasest tegelikkusest ja õhutanud seeläbi laenubuumi. Eesti inimesed võtavad kõrge intressiga tarbimislaene – eks ikka selleks, et oma tarbimisega näida nii edukad, kui meie edu-müüt nõuab. Pangad prognoosivad halbade laenude osakaalu tõusu ning ähvardavad lisatagatise nõudega ohustada eluasemelaenu võtnud inimeste kodusid. Iga kolmas Eesti perekond on võtnud pangast laenu uue ja korralikuma eluaseme soetamiseks. Paljudes noortes perekondades, kus kasvab üks laps, on hakatud mõtlema Eestile nii vajaliku järelkasvu suurendamise peale. Selles olukorras aga vaatab inimestele vastu majanduskasvu langus ja palkade külmutamise oht. Suur üldine võlakoormus ja laenudega ostetud korterid võivad inimestele saatuslikuks saada, kui toimub oluline hinnalangus kinnisvarasektoris või vähenevad sissetulekud.
Keskerakond mõtleb riigist kui millestki, mis peab teenima rahvast. Sellepärast käisimegi juuli lõpus välja radikaalse idee, et majandusraskuste korral võiks riik appi tulla eluasemelaenuga kodu soetanud inimestele. Jätta eluaseme soetaja praeguse Eesti majanduse riskidega omapead on riigi seisukohalt vastutustundetu käitumine.
Riik peab valmis olema majanduslanguse leevendamiseks toetama eluasemelaenu võtjaid, aitama kompenseerida/pidurdada hinnatõusu, soodustama innovaatorlikku käitumist, tagama majanduskeskkonna atraktiivsuse paranemise ning hoolitsema kõrge tööhõive säilimise ja sissetulekute jätkuva kasvu eest.
Keskerakond tahab, et Eestis oleks igal inimesel suurem kindlustunne homse ees. Me oleme praegu Eesti poliitikas ainsad, kes saavad niisuguse programmiga välja tulla.
7. Lähim edu: kohalikud valimised
Kahe aasta pärast toimuvad Eestis kohalike omavalitsuste valimised. Fookus poliitikas nihkub seega võimupüramiidi mööda alla ja mitte üles.
Austatud omavalitsusjuhid, meie hea nimi ja maine sõltuvad kahe aasta pärast eelkõige teist. Kohaliku omavalitsuse tasandil on kokkupuude inimeste ja nende reaalsete probleemidega kõige vahetum. Hea, kui majanduslangus tuleb pehme, kuid valmis tuleb olla ka suuremateks tagasilöökideks. Rahvas hakkab kahe aasta pärast hindama just neid poliitikuid, kes ka keerulistel aegadel suudavad sisulisi lahendusi välja pakkuda ning ellu viia.
Kõikjal Eestis tuleb taastada inimeste ülevaade riigis toimuvast ning virgutada neid sekkuma ja kaasa otsustama. Keskerakonnal on selleks piisavalt arvukas liikmeskond üle Eesti, kes suudab hoida kohaliku rahva usaldust. Täna ametisse astuvat juhatust ootab ees ülesanne pühenduda Keskerakonna piirkondlike organisatsioonide edendamisele. Soovin, et meie uue juhatuse liikmed viiksid end niipea kui võimalik kurssi erakonna osakondade ja piirkondade tegevuse ja probleemidega, et olla abiks meie mõttekaaslastele üle riigi. Ainult siis, kui igas Eestimaa nurgas öeldakse: “Minu usaldusisik on üks keskerakondlane” – ainult siis on meil lootust võita järgmised kohalikud valimised sama suurelt või veelgi suuremalt kui eelmised.
Rohkem tuleb levitada teadmisi Keskerakonna tegusatest koalitsioonidest linnades, külades, valdades – näidata, et keskerakondlased on inimesed, kes tahavad teistele abiks olla.
Tallinnas on keskerakondlik võimumudel ennast õigustanud. Pealinna rahvas pooldab ja toetab Keskerakonda. Tallinna poliitikud on heal meelel nõus ja huvitatud oma kogemust jagama teiste omavalitsuste keskerakondlastega. Ka teiste piirkondade valijatel on õigus osa saada Tallinnas järeleproovitud edukatest algatustest (olgu näiteks toodud või alkoholimüügi piirang). Mida rohkem me suudame oma kaubamärki, oma positiivseid, elanikke toetavaid ideid viia erinevatesse piirkondadesse, seda rohkem õpivad sealsed inimesed ka hindama keskerakondlikku poliitikat.
See kehtib ka Tallinna-siseselt. Ainult siis, kui meie elu edendavad ettevõtmised jõuavad iga tallinlaseni kui just tema huvides ettevõetu – ainult siis saame loota inimeste tähelepanelikkusele. Tallinn on Eesti Vabariigi kõige suurem kodulinn, mistõttu just siin oli keskerakondlikul linnavalitsusel loogiline ja vajalik kokku kutsuda Kodurahu Foorum. Ja teiseks arvestagem, et just Tallinn on huvitatud rahvuslik-kultuurilise lõhestatuse ületamisest, sest meid ootab juba 40 kuu pärast, 2011. aastal, Euroopa kultuuripealinna roll. Selle rolli suudame välja kanda üksnes koostöös kõigi tallinlaste jõududega ja koostöös kõigi teiste Eesti linnade ja piirkondadega.
Me oleme ametis Tallinna juhtimisega. See on ülitähtis töölõik, sest Eesti Vabariigi pealinnas oleme ülekaalukalt võimul juba mitmendat korda. Seda edu tuleb hoida. Kuid veel enne, kui kätte jõuab järjekordne valimispäev, tahaksin ma teha Eestimaale ringi peale ja kohtuda teie kõigiga silmast silma. Ma plaanin külastada igat omavalitsust, kus Keskerakonnal on kohalikus volikogus kasvõi üks esindaja. Et teiega arutada, kuidas 2007. aastal saavutada veelgi parem tulemus kui eelmisel korral.
See, millest ma teiega räägin, on partei liikmeskonna üldmobilisatsioon tegudele, olgu või kõige väiksematele, kõige silmatorkamatumatele, kuid igapäevastele tegudele Eesti inimeste heaks. Ainult nõnda suudame kaasata kogu rahva Eesti riigi tulevikku otsustama.
Rahvas ennast ise mobiliseerida ei saa, sest on aina suuremas hädas oma igapäevamuredega. Võrrelgem, kuidas kakskümmend aastat tagasi osaleti fosforiidisõjas – ja millise ükskõiksusega suhtuvad paljud inimesed praegu põlevkivi kaevandamise laiendamisse. Praegune probleem on palju reaalsem kui toonane, aga juba liiga riiklik, liiga üldine, et üksikkodanik selle pärast muretsema hakkaks.
Kas Reformierakond suudab kohalike valimiste eel korraldada meile vastumobilisatsiooni rahvuslikul pinnal? Ei usu, sest nende kurss viib varandusliku ebavõrdsuse suurenemisele, mis on inimestele vastuvõetamatu. Erakordsed sündmused kutsuvad ikka esile järske meelemuutusi. Kuid see kõik taandub olematuks valimispäeval, kui inimesed mõtlevad eeskätt enda ning oma pere tulevikule. Ja siis on neil meeles, et lisaks sundüürnike probleemile (mille lahendamiseks Keskerakond Eestis ainsana on midagi reaalset ette võtnud) tekitas praeguse valitsuskoalitsiooni majanduspoliitika uue ja veelgi suurema – laenukodutute probleemi. Nii ränka poliitilist pattu praegused riigivõimukandjad endalt maha ei pese.
8. Keskerakond ja demokraatia areng
Me peame Reformierakonda arvestatavaks konkurendiks. Juba 1999. aastal rääkisin, et Eesti poliitikamaastik polariseerub kahe suure partei vastasseisuks. Mõned vaatlejad on arvanud, et Eesti on juba täna jõudnud kaheparteisüsteemi. Tõepoolest, jõult väiksemad tegijad ei suuda parlamendis sageli enam käituda, kui iseseisvad poliitilised subjektid.
Polarisatsioon vasak-parem teljel ei toimu üleöö, ka mitte üle Pronksiöö nagu püüab seda esile kutsuda Reformierakond, vaid kujutab endast kauaaegset, pikka meelt nõudvat protsessi. Võib-olla tuleks ka Keskerakonnal aktiivsemalt hakata kujundama endale tulevasi koalitsioonipartnereid. Mõelda, misasja nood hakkavad tegema siis, kui neil – või õigemini: nende valijatel – Reformierakonna diktaadist küllalt saab. Taktikaliselt oleks ehk õige käsitada näiteks Sotsiaaldemokraatliku Erakonna parempoolistuvat võimuladvikut ja selle erakonna vasakpoolset liikmeskonda erinevate partneritena, kelle suhtes tulebki ajada erinevat liini.
Keskerakonnal tuleb kiiremas korras välja töötada Eesti poliitilise lõimumise kava. Sellist ei ole mitte ühelgi teisel erakonnal ja meie võiksime siin olla esimesed. Keskerakond on tegelikult ainus, kes suudab parempoolsete piiratud rahvuspopulismile vastu seista ja seda neutraliseerida. Sest Keskerakond käsitab ennast Eestimaa rahva erakonnana. Ainult iga Eesti inimese heaolu tagab ka meie rahvuse kestmise omal maal, kindlustab Eesti riikluse, nii nagu me oleme selle heaks kiitnud praeguses põhiseaduses.
9. Kui homme oleksid valimised
Reformierakonna mõju all olevast meediast kuuleme järjest, kuidas Keskerakonna toetus on rängalt kannatada saanud ja kuidas Reformierakond on kogu Eesti rahva õnn ja armastus.
Seepärast tutvustan teile 14 – 17. augustil Tallinnas läbi viidud Faktum&Ariko arvamusuuringu tulemusi, mis on seni avalikustamata. Need näitavad, et Eesti pealinnas on pilt hoopis teine, kui EMOR seda on kirjeldanud.
Kui homme toimuksid kohalikud valimised, võidaks need Tallinnas ikka ja jälle Keskerakond.
Kui vaadata inimeste valimiseelistusi sissetulekute järgi, siis näeme, et kuni 8000 kroonise neto-sissetulekuga rahva valdav toetus kuulub endiselt Keskerakonnale. Ja isegi üle 8000 kroonise sissetulekuga inimeste seas on meie toetus Reformierakonnaga samas suurusjärgus.
Miks?
Vastus on selge: meie programm ning tegevus Toompeal ja Tallinna linna juhtimisel sobib keskmise ja sellest väiksema sissetulekuga inimestele kõige rohkem. Meile loodetakse, sest just meie oleme rääkinud ja jääme rääkima madalamate palkade tõstmisest, kuni need jõuavad Euroopa keskmisele tasemele. Kuna meie teemade kandepind inimeste seas on suurim, siis see ongi Keskerakonna toetuse vundament.
Kui homme oleks valimised võidaks KE Tallinnas pika puuga kõigis vanuserühmades. Eriti heameel on meie kõrge toetuse üle noorte (18-34a) valijate seas (KE 27, RE 19%).
Tõsi, alg- või põhiharidusega inimestest toetab enamus Reformierakonda. Samas oleme meie kindlad liidrid keskmise ja kõrgema haridusega valijate hulgas.
Kui homme oleks valimised, võidaks Keskerakond Tallinna 8st linnaosast vähemalt viies.
Kui vaatame toetust rahvuse järgi (mis Eesti Rahvusringhäälingu uudistes on juba nimetatud põhjusel alati esikohal), siis ka siin on Keskerakonnal ainsana arvestatav toetus kõikides rahvusrühmades. Keskerakonna toetus eestlaste seas on endiselt kõrge (14%), Reformierakond on kaotanud aga kõik venelaste hääled (isegi Mart Laari juhitaval IRLil on Tallinnas muust rahvusest toetajaid rohkem kui Reformierakonnal, vastavalt 4% ja2%).
Täna ma ei tea, kas ja kui palju õnnestus Reformierakonnal eestlaste usaldust meie vastu mujal Eestis tegelikult õõnestada – EMORi Postimehe tellimusel tehtud küsitlused satuvad Faktum&Ariko uuringu valguses tõsise kahtluse alla. Tallinnas pole see ajupesu igatahes vilja kandnud. Miks?
Esiteks seepärast, et tallinlased on ühelt poolt maailmale päris hästi avatud – siin käib suurem osa Eestit külastavaid turiste, tallinlased on ka ise hästi lugevad ja liikuvad inimesed, kes teavad, kuidas elatakse mujal. Eesti Meedia kontserni tele- ja raadiojaamade ning lehemassi ja Rahvusringhäälingu koordineeritud ajupesu siin niisama kergesti peale ei lähe.
Teiselt poolt tunnevad pealinlased oma igapäevases elus rahvustemaatikat märksa lähemalt kui näiteks seda tuntakse Emajõe kaldapealseil või saartel. Tallinna eestlased tunnevad ühiskonna lõhestamisega kaasnenud mitte enam riske, vaid otseseid kahjusid otsesemalt. Kuigi on täitsa selge, et aprillivalitsuse tegevuse läbi kannatas terve Eesti julgeolek ja majandus ning seda arvet ei tasu üksi Reformierakond vaid meie kõik. Üheskoos.
Tallinlased tunnevad et Keskerakond on jõud, mis suudab ühiskonda sotsiaalselt, vanuseliselt, hariduslikult ja ka rahvuslikult liita ning tallinlased oskavad seda poliitikat hinnata.
Kokkuvõttes: praeguse linnavalitsuse tegevusega on rahul 53 % tallinlastest, sealhulgas eestlastest 42 %. Linnapea toimetulekut tööga hindab positiivselt 52 % küsitletutest. Kui homme toimuksid kohalike omavalitsuste valimised hääletaks 33 % valimisõiguslikest tallinlastest Keskerakonna poolt, 16 % Reformierakonna poolt ja 8 % IRL-i poolt.
Mulle näib, et me ise oleme olnud liiga kergeusklikud, kui võtsime kogu selle suve jooksul tõsiselt ainult ühe uuringufirma poolt ja ainult ühe ajalehe tellimusel korraldatud küsitlusi, kusjuures nii see uuringufirma kui ka see ajaleht on traditsiooniliselt reformistidele lähedased.
Me võime tänaselt kongressilt minna koju hoopis kindlama meelega. Keskerakonna toetus püsib palju paremini, kui see meie konkurentidele meeldib.
Lõpetuseks
Austatud Keskerakonna XI kongressi saadikud!
Me ei tulnud siia tühja juttu ajama! Me tulime siia deklareerima, et kavatseme Eesti poliitikas jätkata oma missiooni, uuendades oma tegevuse konkreetset sisu vastavalt sellele, kuidas muutub meid ümbritsev maailm. Enamgi veel – me kavatseme hakata seda tegelikkust ise muutma põhimõtete järgi, mille õigsust meile senini on kinnitanud meie valijaskond.
Olen seda usku, et veel selle parlamendikoosseisu ajal on Keskerakond taas valitsuses, nagu seda on juhtunud mitmel eelnevalgi korral. Kuid ärge mõelge, et see pakub meile ainult rõõmu. Liiga palju on vahepeal porri tallatud, liiga palju lõhutud, ning kõige selle parandamine on pikk ja vaevaline töö. Ometigi me teame, et meie missioon on see töö ette võtta ja ära teha.
Tegusa poliitilise jõuna tulevikku suundumaks peame siin kongressil läbi arutama mitmed päevateemad ja formuleerima oma seisukoha nendes küsimustes. Kuid kõik meie seisukohad peaksid lähtuma kahest arusaamast.
• Esiteks – Keskerakond on Rahvarindest sündinud rahvapartei ja peab jääma selleks poliitiliseks jõuks Eestis, tänu kelle olemasolule rahvas tunneb end riigiasjades osalisena. Me oleme üks.
• Ja teiseks – Keskerakonna poliitilisel ideestikul on piisavalt võimas toetajaskond. Me ei ole nõrgad, sest me pole üksi.
Me oleme ainus erakond, kellel on sotsiaalne sõnum, mis vastab ühiskondlikule nõudlusele. Meie usaldusväärsus põhineb meie 16-aastasel ajalool. Meie ei ole ühe-hooaja-partei, ühe-projekti-partei ega ühe-öö-partei. Meie toetajad hindavad stabiilset majandus- ja sotsiaalprogrammi ning lubadustest kinnipidamist. See on meie poliitiline kapital.
Me teame kinnisilmi, et Keskerakonna programm sotsiaalpoliitikas on tugevam kui Reformierakonna oma.
Meil pole vähimatki kahtlust, et me oleme autoriteetsemad hariduses, tervishoius, perepoliitikas, eakatele inimestele inimväärse elu pakkujatena.
Me oleme igas mõttes lähemal rahvale kui paremerakonnad.
See on meie võidu eeldus ja tingimus.
Meile pole vaja õpetada, mida me peame tegema, me teame seda ise, sest me tunneme oma valijaid ja me tunneme Eesti inimesi.
Sellepärast, et meil on süda õiges kohas ja me ei pelga ausat tööd.
August on lõppemas, sügis peagi käes. Kiire tööaeg ootab ees.
Käärime käised üles ja asume tööle!
Ühte hoides ja kõiki teisi enesega kaasa kutsudes!
Tänan teid julguse eest!
