Taavi Rõivas pidas eile Tartus maha kõne, millega ta ise ilmselt väga rahule jäi. Natuke sai räägitud välispoliitikast, natuke sellest, mis Brüsselis toimub, veidi ka sellest, et tegelikult on majandusega kõik korras. Mis aga peamine, sai korralikult inimesi Venemaaga hirmutatud ning Keskerakond riigivastaseks tembeldatud. Profülaktika mõttes sai EKRE-legi korralikult sisse sõidetud. Rõivase vihakõne sobinuks kahtlemata näiteks mõnele Reformierakonna üritusele, kus peab partei liikmete moraali Savisaare sõimamisega tõstma, kuid vabariigi aastapäeva tähistamisel on seesugune eneseväljendus tühipaljas kraaklemine.

Kraaklemise asemel ootavad Eesti inimesed peaministrilt hoopis nägemust, kuidas riigi majanduse konkurentsivõimet tõsta ning see kasvule suunata. Oodatakse vastuseid küsimustele, mis saab sadadest koondatud inimestest Harjumaal ja Ida-Virumaal. Sulaselge inimeste mõnitamine on lihtsalt öelda, et tegemist on verstapostiga, mis tähistab majanduse liikumist kõrgema lisandväärtuse suunas. Vabandust, härra peaminister, aga nendele töö kaotanud inimestele sellisest peenhäälestavast visioonist ei piisa. Neil inimestel on vaja riigi tuge nüüd ja kohe — kui raske on seda mõista?

Seesama rahva ja riigi killustumine, millele Rõivas sedavõrd emotsionaalselt keskendub, on Reformierakonna enda poliitika tulemus. Eestimaa inimeste lõhestamine rikasteks ja vaesteks, omadeks ja võõrasteks, pidev Vene kaardiga vehkimine ning hirmutamine — just see toob kaasa killustumise.

Kui Rõivase kraaklemine kõrvale jätta, siis tasub tähele panna, et tänane päev on veel ühel põhjusel huvitav. Mitte seetõttu, et Ieva Ilves presidendi vastuvõtul osalejaid tervitab, vaid seetõttu, et Toomas Hendrik Ilves peab oma viimase Vabariigi aastapäeva kõne Eesti riigipeana. Kas sellest viimasest kõnest võiks ehk oodata midagi ühiskonda raputavat ja poliitmaastikku ümber kujundavat? Oleks ju riigile tore sünnipäeva kingitus, kuid kahjuks on see võimalus pigem ebatõenäoline.

Esmaspäeval Eesti Päevalehes avaldatud pikas intervjuus Ilvesega ei suutnud intervjueerija ega ka intervjueeritav eriti millegagi üllatada. Igati ettearvatavalt veeretati jutulõnga pikalt välispoliitika valdkonnas, mis on Ilvesele teatavasti palju südamelähedasem ja meelepärasem kui see mis Eestis toimub. Tõsi, tagasihoidlik kriitika sai küll õhku visatud valitsuskoalitsiooni koostöövõime osas, kuid seegi siluti üle kinnitusega, et ega praeguses Riigikogus teistsuguse koalitsiooni võimalust pole. Just seetõttu ei kõlanud kuigi tõsiselt ka üleskutse maksureformi aruteluks.

Ilves on juba tükk aega tagasi teada andnud, et unistab puhkusest ning päikese alla sõitmisest — ja seda on näha ka tema käitumises. Kas ta ka oma viimases Vabariigi aastapäeva kõnes väsimust väljendab, saame näha. Küll aga oleks vähemalt Eesti sünnipäevalgi kena kui rahvas kuuleks vähem kraaklemist ja vihaõhutamist ning rohkem hetkeprobleemidega tegelevaid sõnumeid.

Eesti inimesed ei lase end aga kraaklevast peaministrist ning väsinud presidendist segada ning tähistavad täna Eesti 98. sünnipäeva. Kes kaitseväe paraadi vaadates, kes pingviinide paraadi vaadates — igaüks omamoodi, ja nii, nagu õigeks peab.

Jääb lootus, et 100. sünnipäeval on meil president, kes juhib riiki poskaliku tasakaalukusega. Mine tea, ehk on ka uus ja sõbralikuma meelega peaminister.

Head vabariigi aastapäeva kõigile!