Edgar Savisaare tõde riigieelarvest: meie riik ei toimi hästi, sest parempoolne poliitika on läbi kukkunud
Eesti majanduse sujuv sumbumine koos inimeste lahkumisega välismaale ja Tallinna väliste piirkondade hääbumisega ei ole mingiks uudiseks. Kurb on aga tõdeda, et Eesti riik ei soovi toimuvat muuta ning annab uue eelarvega allakäigule ainult hoogu juurde.
Valitsus hoiab endiselt majandusest käed eemal
Riigieelarve saab põhineda ainult ja ainult reaalmajanduses toimuval. Tulenevalt sellest käsitleb ka rahandusministeeriumi poolt koostatud 2016. aasta riigeelarve seaduse seletuskiri Eesti majanduses toimuvat ning keskendub selle prognoosimisele. Käsitlus annab aimu mida meie võimulolijad meie majanduse võimalustest arvavad ning kuidas riik ennast koos eelarvega selles kontekstis positsioneerib.
Seletuskirjas peatutakse olulise rõhuasetusena Eesti sisemajanduse koguprodukti kasvu prognoositaval suurusel ja põhjustel. Negatiivsena nähakse Eesti jaoks oluliste kaubanduspartnerite Soome ja Venemaa oodatust kehvemaid majandusarenguid. Mõnevõrra positiivsena nähakse eratarbimisel põhinevat sisenõudlust, kuid ka selle jätkusuutlikkuses kaheldakse.
Sisuliselt eeldatakse seletuskirjas, et eelarvega ei saagi kuigivõrd palju meie riigi arengu heaks ära teha, sest majandusel ei lähe väga hästi, silmapiiril on ohud ja allakäigustsenaariumid. Ehk sisuliselt on teised riigid ning nõrk eratarbija süüdi selles, et riigieelarvesse ei laeku piisavalt vahendeid Eesti ees seisvate väljakutsete lahendamiseks. Valitsus pühib sisuliselt oma käed vastutusest puhtaks ja on loonud n.ö. „kõrvaltvaataja” eelarve, kus endal ei nähta ei vastutust ega aktiivse rolli kohustust meie majanduse turgutamisel.
Millegipärast näevad eelarve koostajad, et Eesti majanduspoliitiliseks rolliks on olla teiste riikide poolt järelveetav, s.t. et kui teised suudavad oma majanduse käima saada ja meile tellimusi anda, siis läheb ka meil hästi. Keegi ei ole tulnud selle peale, et meie riigieelarve võiks olla suunatud meie majandusstruktuuri sellisel viisil parandamisele, et me ise muutuksime n.ö. vedurriigiks, s.t. leiaksime riigieelarve soodustaval toel endale oma turunishid maailmas ja vaatamata lähimate naabrite nõrkusele suudaksime saavutada häid tulemusi.
Valitsus vabandab eelarvega välja oma tegevussuutmatust
Kuna tegemist on omapead minna laskmise eelarvega, siis sisuliselt on selle tonaalsusega avalikusele pakutud välja ka sõnum, miks tänane koalitsioon ei saagi valijatele pakutud lootusi paremast Eestist ellu viia, kõrgemat elatustaset tagada ning Eesti majandust kiirele paranemisele suunata. Sisuliselt on tegemist enda tegematuse väljavabandamise eelarvega.
Ja justkui kõigest sellest veel vähe oleks. Rahandusministeerium selgitab eelarve seletuskirjas, et oodata on palgakasvu aeglustumist, kuna lisandväärtuse jaotus on üha enam tööjõu poole kaldu ning kasumlikkus on langenud allapoole normaaltaset. Ühesõnaga töötavad Eesti inimesed, ärge oodake suurt midagi riigilt ning ärge lootke ka majanduselt – riigil ei ole võimalusi ja ettevõtjatel on aeg muretseda oma kasumite pärast. Parempoolne riik kõige oma vabakapitalistlikumas ehtsuses.
Riigieelarve seletuskirjas kiidetakse valitsussektori eelarve nominaalse positsiooni kontekstis prognoositust paremaks osutunud maksulaekumistest tulenenud valitsussektori eelarveülejääki, kui jätkusuutlikku teed. Samas aga mainitakse sellega seonduvalt vähenenud investeeringute mahtu. Ehk sisuliselt on jõutud ühe Eesti majanduse arengut takistava majanduspoliitilise riikliku pidurini, mis seisneb eelarve ülejäägi ja investeeringute mahu pöördvõrdelises seoses. Sellise printsiibi edasine rakendamine ning heakskiitmine ei ole kindlasti riiklik majanduse stimuleerimine. Ehk teisisõnu saame rääkida majandust pidurdavast eelarve koostamise loogikast.
Rõhutatakse, et riigieelarve seaduse järgi peab valitsussektori struktuurne eelarvepositsioon olema tasakaalus või ülejäägis ja et rahandusministeeriumi prognoosi kohaselt on see nõue kõigil aastatel ka täidetud olnud. Samas ei ole sama meelt Euroopa Komisjon, kelle arvates oleme selle näitajaga negatiivsel poolel, ehk siis 2016. aastal -0,7 protsenti SKPst. Ehk siis meil on oma tõde sellest, kuidas me reegleid täidame ja oma üksnes näiliselt head seisu rahvusvaheliselt upitada püüame.
Eelarve teeb valiku vaesuse süvenemise kasuks
2016. aasta riigieelarve jätkab ka madala valitsussektori võlakoormuse poliitikat. Selle näitaja poolest oleme Euroopa juhtiv. Kuid kas see on ikka hea näitaja, millega eputada ja kas see on ikka see lähenemisnurk, mida meie inimesed täna koalitsioonilt tegelikult ootaksid ja milleks valitsusmandaadi on andnud?
Ehk siis küsimus sellest, et kas Eestis elavad inimesed eelistaksid näha pisut suuremat valitsussektori võlakoormuse taset koos lääneeuroopaliku elustandardiga või eelistatakse elada edasi väikese avaliku sektori võlaga arengumaale omastes elutingimustes koos varakapitalistliku parempoolse majandusmudeliga. Madala võlakoormuse eelis on eelis senikaua, kui riigil on plaan kaasata turgudelt rahalisi vahendeid ja selle arvelt meie riiki arendada ning inimeste elatustaset tõsta. 2016. aasta riigieelarve sellist plaani ette ei näe ja valik on tehtud vaesuse, inimeste riigist lahkumise ja ebavõrdsuse edasise suurenemise kasuks. Mandaati aga sellise valiku tegemiseks valitsusel pole.
Vaadates 2016. aasta riigieelarve tulude poolt jääb koheselt silma, et tulude kasvu on kavandatud suuresti käibemaksu, sotsiaalmaksu, kütuseaktsiisi, alkoholiaktsiisi, füüsilise isiku tulumaksu ja finantstulude suurenemise arvelt. Loomulikult ka muud tulud on kasvama prognoositud, kuid ülalnimetatud kannavad nominaalsummade kasvu osas peamist raskust.
Kui eelarve seletuskirjas räägitakse palkade sattumisest surve alla, siis jääb mõnevõrra ebaselgeks, miks on mindud julgelt sotsiaalmaksu ja füüsilise isiku tulumaksu kasvu prognoosimise teed. Samuti jääb mõistetamatuks, et miks ollakse optimistlikud käibemaksu laekumiste suure tõusu osas. Kas see kirjutatakse üksnes eratarbimise kasvu arvele, sest meie majandus vedama pidavatel välisriikidel läheb endil ju kehvasti? Ehk siis sisulist paranemist majandusprognoosis ette ei nähta, kuid kohalikud tarbijad toogu oma viimased säästud välja, löögu kaubanduses sirgeks ja aidaku meie majandust. Kohati tundub, et tulude kasvu prognoosimisel on nagu lähtud ühte teed pidi ja majandusprognoosi koostamisel teist teed pidi, või on neid koostanud erinevad inimesed ning nende vastastikune haakuvus pole eelarve koostajaid suurt huvitanud.
Eraldi teema on muidugi hiljutise „aktsiisisõja” raames valitsuse poolt oma rahvale peale surutud suurem maksukoormus. Ka sealt loodetakse eelarvetuludele olulist tuge saada. Selles kontekstis jääb aga pisut mõistetamatuks sotsiaaldemokraatliku tervise- ja tööministri alkoholi vastane sõda olukorras, kui koalitsioonikaaslane rahandusministeeriumist just alkoholi suurele läbimüügile eelarvet rajab. Kas alkoholivastase võitlemisega on tegemist ikka rahva tervise eest seismisega või hoopis koalitsiooni sisepingete klaarimisega eelarve raames, sooviga ennast vastastikku kehtestada ja ennast tegijana näidata. Iga valitsuse liige näib ajavat eelarve juures oma asja, üks käsi ei tea, mida teine teeb ning lõpptulemusena kannatab eelarve kvaliteet.
Riigieelarve kulude poolt analüüsides ja sealt Eesti majandusele lahendusi otsides tuleb objektiivselt välja tuua 21 miljonit eurot ettevõtete toetamiseks uute tehnoloogiate ja materjalide kasutuselevõtuks. 3,4 miljonit eurot puuduses olevate perede toimetulekutoetuse tõstmiseks ja 17,5 miljonit eurot lastega perede toimetuleku parandamiseks. Kokku lausa 41,9 miljonit eurot Eesti elu parandamiseks. Loomulikult teeb riik veel paljusid muid kulutusi, kuid siinnimetatud on ehk kõige kriitilisema tähtsusega tagamaks meie ettevõtluse rahvusvahelise läbilöögivõime kasvu ühelt poolt ja võimaldamaks raskustesse sattunud inimeste edasist elu Eestis teiselt poolt.
Riigieelarvega dekapitaliseeritakse majandusruumi
Seega majanduspoliitiline suund toodud summade puhul on õige, kuid seda on liiga vähe ja liiga hilja säästmaks majanduselu hammasrataste vahele jäänud inimesi välismaale põgenemast ning tagamaks tõeliselt konkurentsivõimelise ja innovaatilise majanduse arengut. Kasvõi, kui võrrelda toodud 41,9 miljonit 132,7 miljoni euroga, mida riik näiteks täiendava käibemaksu kogumisega plaanib majandusest ära võtta.
Taolisi võrdlusnäiteid majandusest raha suurel määral äravõtmise ja pisut näpuotsaga olulisteks rakendusteks tagasiandmise osas võib veel tuua, sest riigieelarve on mahukas ja seal on palju kuluartikleid. Samas oleks ilmselt Eesti majandus paremas seisus, kui maksudena täiendavaid rahasid ei plaanitaks koguda ning siis need näpuotsaga sümboolsed tagasiandmised jääksid ka olemata. Majandus oleks paremini kapitaliseeritud, etteõtjatel oleks rohkem võimalusi ise oma programme ellu viia ja tulenevalt sellest oleks ka hästitasustatavate töökohtade tekke tõenäosus suurem. Praegu aga sekkub 2016. aasta riigieelarve majandusse viisil, kus majandust sisuliselt dekapitaliseeritakse, viiakse välja arenguks olulisi vahendeid.
Moraal on selles, et kui majanduse isetoimimise printsiipidesse sekkutakse, siis tuleb seda teha arukal viisil. Kui sekkutakse mittearukalt, siis oleks parem ikkagi käed üldse eemal hoida. 2016. aasta riigieelare on selle põhimõtte rikkumine.
Võrreldes tänase koalitsiooni poolt koostatud riigieelarvega on Keskerakonnal muidugi olemas arukamad lahendused riigi rahanduse korraldamiseks. Igasugune raha ümberjagamine läbi eelarve, nagu ka riigi üldine ülevalpidamine, peab suurendama meie majanduslikku suutlikkust ja aitama kaasa inimeste heaolu kasvule, vähendama ebavõrdsust ja viima ellu riigi pikaajalisi eesmärke. Keskerakond on neid lahendusi parlamendis ka tutvustanud, kuid koalitsioonid ei ole suurt kuulda võtnud.
Keskerakond suunaks rohkem eelarveraha inimeste teenistusse
Heaks võrdlevaks näiteks on Keskerakonna poolt Tallinna linnas käiku lastud tasuta ühistransport. Tasuta kasutajate jaoks, mitte selles mõttes, et see nõiduse väel ilma rahata töötaks. Transport makstakse kinni linnaeelarve rahast. See on näide sellest, kuidas inimeste käest maksudega kogutud raha võimalikult suurel määral, võimalikult laiale hulgale inimestele efektiivselt elujärge parandama suunatakse. Inimesed maksavad tulumaksu ja saavad selle eest näiteks tasuta sõita. Lihtne, arusaadav ja heaolu parandav lahendus, sest korraldatud ühistransport on efektiivsem, kui igaühe eratransportide summa.
Oluline on tähele panna, et tasuta ühistranspordi käivitamiseks ei kehtestanud Tallinna linn nn. „ühistranspordi maksu”, ei tõstnud kohalike inimeste füüsilise isikute tulumaksu määra (taodelnud seaduse vastavat muutmist) või ei teinud muid rahakorjamise trikke. Lihtsalt olemasolevad eelarvelised vahendid muudeti efektiivsemalt linnakodanike heaks töötavaiks. Ehk siis täpselt vastupidiselt 2016. aasta riigieelarvele, kus rahva käest kooritakse rohkem ja tagasi antakse vähem. Keskerakond teeks 2016. aasta eelarvet vastupidi, juba olemasolevad eelarve tulud nagu ka täiendavad tulud, suunataks senisest suuremal määral inimeste heaolu parandamisesse ja ka majanduse elujõulisuse tõstmisesse.
Meie riik ei toimi täna hästi, sest majanduslikud hüved jõuavad väga vähesteni. 2016. aasta riigieelarve ei võta midagi ette, et sellist olukorda muuta. Pigem räägitakse eelarvega kaasnevalt sellest, et palgad ei tohi tõusta, heal varalisel positsioonil olevate inimeste kasumeid peak kaitsma, keskmine inimene maksku rohkem ning riiklikud toetusmeetmed on vaid näilised ja sümboolsed. Ehk siis tsementeeritakse Eesti majanduse sujuvat sumbumist. Parempoolne majandus on Eestis läbi kukkunud ja eelarvega kiidetakse antud olukord heaks.
Eelarve on valikute küsimus, kuhu riik soovib meie majandust suunata. 2016. aasta riigieelarve teeb valiku ebavõrdsuse suurenemise, vaesuse süvenemise, majanduse sumbumise ja vähikäigu jätkumise kasuks.
Kokkuvõtteks on oluline rõhutada, et 2016. aasta riigieelarve praegusel kujul Eesti ees seisvaid väljakutseid lahendada ei aita. Tegemist on eelarvega, mille läbi valitsus vabandab välja oma tegemattajätmisi, propageerib parempoolsust, klaarib oma siseelu ja lõppkokkuvõttes püüab luua näilisi lahendusi. Sisuliselt ei midagi muud, kui riigieelarve majandushuku jätkuvaks toetuseks.
