Vastasel juhul suudetaks ka teha vahet erakonda kuulumise sidumisel õigussüsteemiga ning erakonna kuulumisel riigi õigussüsteemi. Rääkides Keskerakonna põhikirja muudatusest ütlesin selgelt, et erakonda kuulumine tuleb lahti siduda õigussüsteemist. Ütlesin ka, et see on tsiviliseeritud umbusaldusavaldus prokuratuurile, kapole ja kohtuvõimule. Põhjus on väga ilmne – seni on õigussüsteem täie rangusega rakendatud ainult opositsioonierakonna vastu, samal ajal kui riigis võimul olev peaministripartei naudib täielikku puutumatust.

Selline süsteem ei sobi Euroopasse ning ka mitte oblastisse. Selline süsteem on tegelikult omavoli, omakohus, anarhia. Sellise süsteemiga tuleb võidelda kõigi meie käsutuses olevate vahenditega ning Keskerakond just seda teebki.

Lisan ka kolm kontrollküsimust, mida uudishimulikud ajakirjanikud (uurivate ajakirjanike asemel on meil jäänud peamiselt meelelahutajad) võivad nii peavoolu kui ka alternatiivmeedia väljaandeid guugeldades ise täiendada.

Esiteks, mitu kaitsepolitsei töötajat otsisid läbi Andrus Ansipi, Kristen Michali ja nende kaasosaliste kodud kui Silver Meikar tõstis süüdistuse, et Reformierakonna kassasse toodi tundmata päritoluga sularaha? Vastus on, et mitte ükski. Kusjuures Michalit mitte ainult ei kõrvaldatud uurimise ajal ametist, vaid just temale alluski uurimist juhtinud prokuratuur.

Teiseks, mitu kaitsepolitseinikku otsis läbi Reformierkonna eelmise halli kardinali Rain Rosimannuse ja Keit Pentus-Rosimannuse kodud kui tekkis kahtlus, et Autorollo pankrotipesast on jõudnud raha ka Reformierakonna veenidesse? Vastus on, nagu te hästi teate, et mitte ükski kaitsepolitseinik sellega ei tegelenud.

Kolmandaks, mitu kaitsepolitseinikku tungis Reformierakonna peakorterisse siis kui ilmnes, et peaministripartei kontrollitud Tallinna Sadama nõukogu juhatuse esimees ja juhatuse liige olid võtnud altkäemaksu suurusjärkudes, mis polnud Eesti elu vähegi tundvate inimeste arvates võimalik ilma parteilise katuseta? Vastus on jällegi sama.

On, mille üle mõelda.