Kusjuures edu, nagu me seda mõistame, on üldjuhul mõõdetav arvudega ja mõõtühikuteks valitakse kõvad väärtused. Valitakse ja antakse edasi. Taastoodetakse. Noored ja edukad, võitjate põlvkond – „vettinud mägrad” – elab edasi eeskujudena. Kas märkate selle käibeväljendi allteksti? „Mäkra mängima” tähendab sama mis „külma tegema”.

Räägitakse, et peale tuleb uus, Nõukogude taagast puutumata puhas põlvkond ja nemad alles... Kuid uued vahetused joonduvad olemasolevate normide järgi. Mõnigi kahekümnene tunneb muret, et pole veel midagi saavutanud ja elu esimene ametikoht võtab aja, kuid leivast rohkemat lauale ei too. See pole naljakas! Kusagil on midagi valesti läinud.

Palju sa teenid?

Või topeltvalesti, sest ees on kaks põlvkonda rikutuid. Nõukogude elukooliga topeltpaindlikmoralistid ja nende edukad järeltulijad. Ja kuigi noorus tahaks nii väga hukka minna, keskenduda pehmetele väärtustele ja maailmaparandamisele, ei kipu see õnnestuma. Kuklas taob iga asja peale seesama vanemate sisendatud „edu”, mille saavutamiseks on vajalik omandada vanavanemate topeltmoraal, et eelmiste veel elujõus põlvkondade vahel oma koht leida.

Ehk polegi „edu” iseenesest halb, küsimus on pigem selle sisus? „Palju sa teenid?” küsis tüdruk siira enesestmõistetavusega poisilt kohtingul, mille järel poiss koju onaneerima läks. Sest mees, kelle süda on rahakotist suurem, pole ju mees ja kaugeltki mitte edukas mees, või mis? Me võime ju rääkida, et elus on muidki väärtusi peale kõvade, tunda muret pealetuleva põlvkonna moraalse palge pärast või uskuda, et nemad on millestki rikkumata. Kuid kuni vahetatakse maid, optimeeritakse inimväärikuse hinnaga kulusid, ei tunta end oma töölõigus vastutavana tagasiastumiseni välja ning seatakse eeskujuks igasuguseid tabeleid ja soovitakse iga asja eel „edu”, toimub taastootmine.

Mis siin aitaks? Kui üldse? Inglased ütlevad good luck ehk lihtsalt „õnn kaasa”. Kõlab inimlikumalt ja pehmemalt, lükkab hoo sisse, ja mis peamine – ei kohusta otseselt millegi nimel punnitama, sest õnn on juba selline isepäine asi, et alati tema peale kindel olla ei saa. Aga mida ma siin ikka... Edu, ja rabame rabanduseni. Üle laipade enda laibastumiseni. Või prooviks järgmine kord telefonis hoopis soovida: „Õnn kaasa!”?