Riigis oli 25-protsendine sakslastest rahvusvähemus, Sudetendeutsche, kes olid sattunud pärast Austria-Ungari impeeriumi kokkuvarisemist elama Tšehhoslovakkiasse. Nad põlgasid uut riiki: Habsburgide impeeriumis olid nad olnud ülemklass, kes võimutses tšehhide üle, ja tšehhi keel oli suurtest linnadest ning avalikust ja kultuurielust peaaegu kadunud. Üleoleva hämminguga olid sudeedisakslased jälginud, kuidas Tšehhoslovakkia rahvuslikud juhid käivitasid „rahvusliku ärkamise”, korrastades tšehhi keelt, edendades oma kirjandust ja muusikat ning rajades omariikluse aluse.

Tšehhoslovakkia eliidi valdav tunne oli, et rahvuse edendamine on prioriteet. Kui sakslased ei rääkinud tšehhi keelt, siis pidid nad seda õppima – ja ühes sellega saama lojaalseks uue riigi kodanikuks. Selline poliitika oli mõttekas ehk Weimari aastatel, senikaua kui Saksamaa ja Austria püsisid nõrgad. Kuid niipea kui võimule tõusis Hitler, said selgeks selle lähenemise puudused. Tšehhoslovakkia uue rahvusraadio  toimetajad otsustasid mitte lasta eetrisse kuigi palju saksakeelseid saateid – ainult mõned tunnid nädalas, kusjuures suurimatel sakslaste kogukonna aladel polnud neid kuulda. Pakutav programm oli ka väga kõrgeklassiline – vestlussaated õpetatud inimestele, aga meelelahutus puudus.

Tappev tulemus

Kirjutasin just hiljuti arvustuse ühele sel teemal avaldatud raamatule „Battle for the Airwaves” („Lahing eetri pärast” – toim). See on ma­sendav lugemine. Paljud Tšehhoslovakkia ajakirjanike poolt parimate soovidega esitatud argumendid olid samasugused kui need, mida ma kuulen praegu Eestist. „Kui me hakkame edastama saksakeelseid saateid, siis ei õpi sakslased tšehhi keelt.” „Kust me leiame piisaval hulgal usaldusväärseid saksa ajakirjanikke?” Ja veel: „Kui nad tahavad kuulata saksakeelseid saateid, siis võivad nad kuulata Saksa kanaleid.”

Tulemus oli letaalne. Sudeedisakslased olid natside oskuslikult tehtud saadetele kerge saak. Saated kujutasid endast mürgist segu teadetest Tšehhoslovakkias toimuvate julmuste ja diskrimineerimise kohta ning kiitusest Adolf Hitleri ja Kolmanda Riigi saavutustele. Kui Tšehhoslovakkia võimukandjad hakkasid taipama, et kaaskodanike mõtted ja südamed lähevad neile suurel määral kaotsi, oli juba liiga hilja kahju heastada.

Mõistan hästi eestlaste uh­kust oma keele üle ja nende vaenulikkust igasuguse ametliku kakskeelsuse vastu. Kui tulin 1990. aastal esmakordselt Eestisse, püüdsin oma üsnagi piiratud eesti keelega postkontoris marke osta. Venelasest ametnik vastas mulle külmalt: „Govorite po-tšelovetšeski, molodoi tšelovek” („Rääkige inimese keeles, noormees” – toim). Mida pidanuks tundma eestlased, kes ei saanud kasutada oma keelt omaenda maal – see tunne püsib minus siiani.

Eesti vastus infosõjas

Kuid nüüd on aeg muutuda. Eestil on oht kaotada infosõda, vähemasti venekeelses ruumis. Kui Putini propagandamasin suudab hõlmata kas või vähemuse venekeelsest elanikkonnast, on sellel riigi rahvuslikule julgeolekule kohutavad tagajärjed. See, et siin riigis on kümneid tuhandeid venelasi, kes on lojaalsed kodanikud, on Eesti jaoks tohutu ja sageli eiratav pluss. Nende eesti keel on mõnikord kohmakas või aktsendiga. Neil on teistsugune toidu- ja muusikamaitse. Neil võib olla isegi teine arusaam ajaloost. Aga nad teavad omast käest, mida tähendab ausa riigivõimuga vaba ühiskond. Käes on aeg nende lojaalsust ja andeid paremini ära kasutada.

Loomulikult pole võimalik võistelda silm silma vastu Kremli tohutu teleimpeeriumiga. Kuid minu soovitus oleks, et Eesti kasutaks RTVi olemasolevat programmi, sõltumatut telejaama, mis on alles jäänud Vladimir Gussinski teleimpeeriumist. Selle kanali saatejuhtide hulka kuuluvad sellised raskekaallased nagu Jevgeni Kisseljov, hingusele läinud pühapäevase „Itogi” uudisteprogrammi ankur. RTVi võiks kohalikul sagedusel Eestis täita enamiku eetriajast, lubades samal kanalil Eesti venekeelsetel ajakirjanikel ja saatejuhtidel kes­kenduda teatud väikese mahuga kõrgekvaliteedilisele programmile. Kui ka Läti ühineks selle pingutusega, kasutataks ressursse veelgi tõhusamalt.

See poleks võluvits. Aga see heidaks Kremli propagandamasinale Eesti-sisese väljakutse ja soojendaks strateegiliselt tähtsas elanikkonna osas üles kaasa­tuse tunde. Alternatiivid sarnanevad pigem soovmõtlemisega. Selle hind 1938.–39. aastal Tšehho­slovakkias oli kohutav. Ma ei taha, et Eesti maksaks lähiaastatel selle eest samasugust hinda.

Tõlkinud Priit Simson