•• Venemaal seisab ees võimuvahetus. Paljud lääne analüütikud suhtuvad Venemaa järgmisse presidenti Dmitri Medvedevisse suhteliselt positiivselt. Kas mingid märgid annavad selliseks arvamuseks alust või pigem tuleneb see sellest, et me temast mitte midagi ei tea?

Lääne analüütikud on suhtunud optimistlikult igasse Venemaa juhti. Nad suhtusid optimistlikult nii Andropovisse, Gorbatšovi, Jeltsinisse kui ka Putinisse. Nüüd suhtuvad nad optimistlikult Medvedevisse. Kuid Medvedevi liberaalne retoorika on üsna sarnane sellega, mida rääkis Putin mõni aasta tagasi. Otsisin just üles, mida Putin lausus Andrei Sahharovi (Nõukogude süsteemi kritiseerija – toim) kohta 2001. aastal. Tsiteerin: “Teatud momentidel iga rahva elus leiduvad inimesed, kes süütavad tule ja näitavad rahvale teed, mida mööda minna. Pole kahtlustki, et Sahharov on üks neist inimestest, visionäär, kes polnud üksnes võimeline tulevikku nägema, vaid seda ka igasuguse kartuseta väljendama.” Vahetult pärast ametisse astumist 2000. aastal küsiti Putinilt, mida ta peab silmas tugeva riigi all. Ta kostis, et tõeliselt tugev riik on see, kus inimeste õigusi kaitstakse ja kõik on seaduse ees võrdsed ning kus tagatakse seaduslikkus. Paraku ei kinnita seda Putini hilisemate võimuaastate kogemus. Seetõttu ei võtaks ma seda liberaali-juttu eriti tõsiselt.

••Tuleme teie raamatu juurde, mis ilmus äsja Eesti poelettidele ja kannab pealkirja “Uus külm sõda”. Kas see pole üsna julge ütlemine, eriti kui arvestada, et praegust olukorda ei saa päris külma sõjaga siiski võrreldagi?

On selge, et tegemist on täiesti erineva olukorraga. Vana külm sõda oli hirmuäratav üleilmne, militaarne ja ideoloogiline vastasseis. See, mida me näeme praegu, ei ole päris sama. Kuid ma tahan inimesi äratada. Minu arvates on läänes valitsenud suur arusaamatus ning illusioon, nagu liiguks Venemaa õiges suunas. Mina ei arva, et sellest maast hakkab saama normaalne riik. Venelased ei taha seda. Nad soovivad ilmselgelt mingit muud poliitilist ja majandussüsteemi. Selleks on nad võtnud välispoliitikas vähem multilateraalse suuna ja Vene raha on osutunud äärmiselt efektiivseks vahendiks nii endistes ikestatud riikides kui ka läänes. Seega, kuidas nimetada nähtust, kus Venemaa võib osta nii Ida- kui ka Lääne-Euroopas poliitikuid, parteisid, institutsioone ja isegi terveid riike? See oleks justkui rahanduslik külm sõda.

•• Venemaa laiutamine keskendub paljuski energiamängudele. Mida peaks tegema, et sellega toime tulla?

Üks konkreetne asi, mida teha saab, on hakata gaasi eest maksma maailmaturuhinda. Eriti hea oleks see sellistele maadele nagu Ukraina. Pikas perspektiivis ei too sõltuvus allahinnatud gaasist neile midagi head. Teiseks tuleks lahti saada gaasi vahendavatest ettevõtetest. Selles osas on Tõmosˇenkol (Julia Tõmosˇenko, Ukraina peaminister – toim) õigus, et tänapäeval pole enam kohta säärasel firmal nagu RosUkrEnergo ega ühelgi muul sellesarnasel moodustisel. Need on põhimõtteliselt libaettevõtted, mis eksisteerivad vaid selleks, et juhtida raha omanike, tarbijate ja maksumaksjate arvel kõrvale. Kolmandaks peame puhastama oma finantsturud, mis on teatud mõttes kaldu räpase põhja poole. Näiteks ei saa Gazprom ega Rosneft oma aktsiaid New Yorgis noteerida. Kuid kohe küsib Londoni börs: kas te ei tahaks end noteerida meie juures, sest meie nõudmised on palju väiksemad ja paindlikumad? Ja kui London nõuab liiga palju, saab alati proovida Viini või Berliini börsi. Miks Raiffeisen (Austria pangandusgrupp – toim) arvab, et RosUkrEnergo omanike varjamine on lubatav? Miks pole taunitav, et lääne audiitorfirma neid auditeerib? Vana külma sõja ajal oleks meid haaranud õudus, kui arvestatav lääne institutsioon oleks “maganud” Kremli ja KGB kattevarjuks oleva firmaga. Näiteks narkoärist või prostitutsioonist pärineva raha tuvastamist ja sellest eemale hoidmist nimetavad pankurid lõhnaprooviks. Paraku pole meil justkui võimet teha sama lõhnaproovi Venemaalt pärinevale rahale, kui selle päritolu on ülimalt kahtlane.

••  Kui keskenduda Eestile, siis kas te leiate, et Eestil on oodata peale nende asjade Venemaa poolt veel üllatusi? Mida me peaksime siin silmas pidama?

Ma arvan, et parim kaitse Vene surve vastu on hea valitsemine, korruptsioonivabad ja tugevad institutsioonid, erk poliitikaelu, kristallselged administratiivprotseduurid. Eesti on olnud nende poolest üsnagi väljapaistev. Parim kaitse on muuta Eesti ja Venemaa kontrast suureks mitte üksnes elatustaseme, vaid ka kaasahaaravama poliitika osas. See on parim, mida Eesti saab enda kaitseks teha.

•• Üsna hiljuti suhtusite ka ise oma Päevalehes avaldatud artiklis Eestisse üsna kriitiliselt. Kas see on tingitud sellest, et meie üleminekuaeg pole siiani lõppenud ning meil on mõnedki asjad korda ajamata, või pigem sellest, et meist on saanud järjekordne igav lääneriik?

Jah, Eesti on oma edumaa teatud määral kaotanud. Kui küsida inimestelt, mis on see uus, mis Eestist praegu tuleb, on seda varasemast natuke raskem öelda. Mõne aasta eest oli selleks e-valitsus, Skype, ühtlane tulumaksumäär või hämmastav välisinvesteeringute hulk. Usun, et edumaa tuleb kindlasti tagasi, sest mul on Eestisse suur usk.

••  Te kirjutasite, et Eestist on saanud tülikas liitlane nagu Gruusiast. Mida peaks tegema, et sellest üle saada ja muutuda tugevamaks rahvusvaheliseks tegijaks?

Ma arvan, et parim nõuanne oleks: ärge tehke enam kunagi midagi pronkssõduriloo sarnast. See polnud ei Eesti diplomaatia ega sisepoliitika triumf. Võiks öelda, et Eesti oli kasvatanud viimase viieteistkümne aastaga endale rahvusvaheliste suhete pangas üsna suure krediidi, kuid kulutas suure osa sellest pronkssõduri juhtumiga. Praegu on oluline see krediit taastada ja selleks on vaja olla igasugustes rahvusvahelistes diskussioonides abivalmis, läbipaistev ja konstruktiivne partner. Selle eelduseks on väga tugev välisministeerium. Ja ma kardan, et alates Kristiina Ojulandi saamisest välisministriks on see koht olnud kaunis alaväärtustatud. Palgad pole olnud piisavalt kõrged, mis tähendab, et ministeerium pole saanud endale lubada parimaid inimesi. Ka pole sealseid kõige targemaid inimesi tihti kuulatud.

••  Mõelgem veel tulevikule. Vähem kui aasta pärast on Valges Majaski uus inimene. Milline hakkab välja nägema USA uue administratsiooni Vene-poliitika?

Putin on avalikku arvamust tõsiselt hirmutanud. Ameerikas väljendab seda kõige paremini kõigi kolme presidendikandidaadi kriitika Bushi administratsiooni poliitikale. Vabariiklane John McCain, keda  mina pean neist kolmest kandidaadist tugevaimaks, ütleb: Bush vaatas Putini silmadesse ja nägi ta hinge, mina seevastu nägin kolme tähte – KGB. On ülimalt harv, et presidendikandidaat kasutaks oma tavakõnedes niivõrd spetsiifilist välispoliitilist sõnumit. Kes iganes ka ei hakkaks Valget Maja valitsema, kindlasti ei esinda see inimene sellist fatalistlikku reaalpoliitilist Venemaasse suhtumist, mis on iseloomustanud Bushi ja millel on olnud kohutavad tagajärjed.

•• Eesti valikutest viimasel viieteistkümnel aastal. Iga postsovetlik riik pidi tegema valikuid kapitalismi, liberalismi, rahvusriigi jne vahel. Kuidas teile kui kõrvaltvaatajale tundub, kas vene keelt kõnelev elanikkond tunneb end osana Eestist?

Ma arvan, et see pole enam nii selge kui vanasti. Jeltsini ajal ei murdnud küll keegi selle üle pead. Kus sa tahad olla, kas Jeltsini valitsetaval Venemaal või Meri juhitavas Eestis? Kas Eestis, mis siis hakkas ühinema Euroopa Liiduga, või tagasörkival Venemaal? Ent sedapidi, kuidas Venemaa taastub, on konkurents suurem. Kuid mulle meeldib konkurents, sest see tõstab latti kõrgemale. Eesti peab palju rohkem mängu panema, sest Venemaa pakkumine paraneb. Keelepoliitika on end õigustanud niisamuti kui kodakondsuspoliitika. Kuid alati on oht kuulutada välja võit enne, kui see on saavutatud. Heale informatsioonipoliitikale kulutatud raha poleks kindlasti maha visatud.

•• Kuid kokkuvõttes on kõik päris kenasti?

Jah. Tahaksin ka rõhutada, et lääne ühiskondades on probleeme. Ning lihtsalt läänelt kopeerimisest ei ole abi, kui seal on tõsiseid probleeme. Mulle meeldis väga Mart Laari poolt viimastel valimistel kasutatud loosung: õnn pole rahas. See on lääne demokraatia nõrkus, sest pärast Teist maailmasõda oleme seadnud majanduskasvu oma esmaeesmärgiks. Kuid tegelikult peaks selleks olema vabas ja õiglases ühiskonnas elamine. Selles osas oli Eesti ees ka mitmest lääneriigist, sest teil oli rahvuslikku idealismitunnet, mida teistel polnud. Iga ühiskond peab end pidevalt taaslooma, mis on raske ülesanne. Kuid kui seda ei tee, lõpetate nagu Itaalia, kus poliitika on farss ning inimesed selles täiesti pettunud. 

Venemaa, Kesk- ja Ida-Euroopa tundja

•• Briti ajakirjanik Edward Lucas on rahvusvahelise ajakirja The Economist Kesk- ja Ida-Euroopa korrespondent, kes on pikalt töötanud Moskvas. Lucas on kajastanud selle piirkonna sündmusi alates 1986. aastast, ta on kirjutanud raamatu “Uus külm sõda” ja peab Eestit kõnealuse konflikti peamiseks rindejooneks. Tema hinnangul on lääs rakendanud suhetes Venemaaga samasugust rahustamispoliitikat, mida 1930. aastatel kasutati Hitleri Saksamaa suhtes. 

Edward Lucaselt ilmus äsja eesti keeles raamat “Uus külm sõda”.