EDWARD LUCAS: Kas see kõik oli hirmus viga?
Teised endised kommunismiriigid puiklesid reformidega ja hiilisid keerulistest otsustest mööda. Eesti mitte. Ajal kui finantstorm jätab majandusest järele räbalad, on lihtne küsida: kas meie valu, jõupingutused ja ohverdused on olnud asjatud? Kas Eestil oleks ehk rohkem reguleeritud ja kaitstud majanduses paremini läinud?
Praegu on hea aeg vaadata tagasi ja küsida, mida oleks saanud teha paremini. Ma toon allpool mõned soovitused. Kuid oleks vale järeldada, et Eesti poliitika oli fundamentaalselt valel teel. Sellele kriitikale on lühike vastus: Moldova.
Ühena vähestest lääne ajakirjanikest käin ma tihti Moldovas. Ma soovitaksin eestlastel rohkem sellel maal käia. See on rabav kontrast. Moldova ei erastanud oma peamisi tööstusharusid. Riik ei avanud oma majandust. Välisinvesteeringuid pole. Maksusüsteem on suuresti reformimata ning riik on jäänud Venemaa ja teiste välisjõudude mängukanniks.
Eestil on õnnestunud maha raputada silt „endine kommunismileer”. Ei ole tore olla defineeritud läbi lähiajaloo kõige õnnetuma hetke (me ei kutsu ju Hispaaniat ja Portugali „endised fašismiriigid”). Näidata ühetaolist tulumaksu, Skype’i ja e-riiki oli suur hüpe Eestile oma näo loomisel, selle asemel et kuuluda ajaloolisse kategooriasse või piirkonda.
Ühetaoline tulumaks oli igal juhul hea poliitika. See ei toonud kaasa suurt sotsiaalselt või majanduslikku ebavõrdsust (mis on samal ajal suurenenud riikides, kus on astmeline tulumaks, näiteks USA ja Ühendkuningriik). Ärgem unustagem, et astmeline tulumaks ei ole võluvits, mis takistab rikastel veel rikkamaks saamist (või vaestel veel vaesemaks jäämist). See tagab vaid selle, et rikkad inimesed üritavad tulumaksust mööda hiilida.
Välisinvesteeringute julgustamine oli samuti hea. See aitas Eesti ettevõtlust moderniseerida. Otsesed välisinvesteeringud on palju stabiilsemad kui „kuum raha” või portfellinvesteeringud. Lisaks töökohtade loomisele tõid välisinvesteeringud Eestisse ka teadmisi ja enesekindlust. Elcoteq ei olnud niisama kõrgtehnoloogiline tootja, vaid näitas ka maailmale, et Eestisse võib investeerida, kui see ei olnud veel iseenesestmõistetav.
Eesti erastamisvead
Kuid tagasivaates tunduvad mõned erastamispoliitika aspektid küsitavatena. 1990-ndate algul läks raisku osa Eesti parimatest intellektuaalsetest võimetest, sest nõukogudeaegsed kõrgtehnoloogiaettevõtted läksid lihtsalt lõhki. Kui avaneks uus võimalus, tuleks sisse seada mehhanismid, et pehmendada kapitalismile üleminekut nutikate ja innovaatiliste, kuid ettevõtluses lootusetute inimeste jaoks. Eesti võinuks panustada rohkem riigi rahastatud teadusparkidesse ja väikeste kõrgtehnoloogiafirmade inkubaatoritesse. See ei oleks olnud meeletult kallis ega oleks kahjustanud ka Eesti vabaturumajanduslikku kuvandit. Kuna riigi konkurentsivõimes mängib keskset rolli kõrgharidus, väärib seegi ülevaatamist: palju lihtsam on reformida nõukogudeaegset elektrijaama kui nõukogudeaegset ülikooli.
Ka mõned suured erastamised on tagasivaates küsitavad. Estonian Airi müük tundub olevat toonud kahetsusväärse tulemuse. Ja mitte ükski inimene, kes oli seotud Eesti Raudtee erastamisega, ei ütleks, et see viidi läbi täiuslikult.
Euroopa Liiduga ühinemisega kaasnesid valusad muutused, millest mõnedki olid kahetsusväärsed. Suhkruaktsiisi sisseviimine oli eriline – kuigi ilmselt vältimatu – häbiplekk. Vaadates, mida me teame praegu jätkusuutlikust põllumajandusest ja keskkonnast, oleks Eesti võinud teha rohkem ja varem energiahindade osas, et julgustada energiasäästlikkust ja ka põllumajanduse mitmekesistamist.
Eesti suurim läbikukkumine oli kinnisvaramulli meeletu kasv ja suutmatus rakendada konservatiivsemat rahapoliitikat. Läti on Eestist suuremas supis, kuid kahe riigi erinevused on väiksemad, kui nad olla võiksid. Eesti vajanuks maksusüsteemi, mis oleks ära hoidnud laenamist ja julgustanud säästmist. Sama oleks saavutatud välisvaluutas laenamist piirates, mis on riigi välisvõla finantseerimise kohale küsimärgi asetanud.
Küsimärke on ka valuutakomitee süsteemi osas. Ideaalses maailmas oleks Eesti juba euroga ühinenud, kas leppekohaselt või ühepoolselt Montenegro mudeli järgi. Alternatiivina oleks võinud valuuta ujuvkursile lasta ajal, mil maailmamajandus surus Euroopa valuutade kursse üles. See taltsutanuks inflatsiooni ja vähendanuks ehk doominoefekti ohtu, mis tekib, kui Läti valuutakomitee satub löögi alla.
Kuid need on vaid detailid. Eesti on end okupatsiooni varemetest hämmastavalt kiiresti üles ehitanud. Majandusel on ees torm, kuid see on endiselt konkurentsivõimeline. Eestlased saavad enesekindlalt tulevikule vastu minna. Kui tänased mured tähendavad, et nad on tulevikus vähem ennasttäis, on seegi hea.
