Link kopeeritud!

EDWARD WASSERMAN: netikommentaare tuleb reguleerida

 (22)

Ajal, mil traditsioonilised uudistevahendajad muunduvad veebis tegutsevateks meediumideks, ollakse silmitsi raske küsimusega: kuidas suhtuda avalikesse netikommentaaridesse.

Internetieelses maailmas, kus valitsesid televisioon ning ajalehed, polnud rahva arvamuste avaldamisega probleemi. Teleuudistes ei olnud sisuliselt mitte mingisugust võimalust rahval oma arvamust avaldada – siiski oli ka mõned erandid, näiteks USA-s sattus aeg ajalt eetrisse mõni haledavõitu mittetulundusühingu juhataja, kes luges kaamera ees värisedes ette mingisugust varem valmiskirjutatud teksti.

Ajalehtedes olid küll lugejakirjade leheküljed, kuid seal avaldati vaid tosinkond arvamust nädalas, mis olid üldiselt kirjutatud suure hoolega ning läbimõeldult ning samuti oli neid vajaduse korral lihtne hea maitse või mõningate muude kriteeriumite järgi toimetada.

Asjad olid kenasti kontrolli all

Aga internetis pole avalik arvamus enam vaikne köögilaua vestlus vaid kõrtsilärm. Netikommentaarid on teravad ning tahumatud. Järsk ning mõnitav toon on nende juures täiesti tavaline. Samuti ka isiklikud rünnakud.

Jututoad ning internetifoorumid lubavad tihti inimestel oma arvamust täiesti anonüümselt avaldada. Ainult juhul kui kirjutatud kommentaarid on ennekuulmatult nahaalsed, rassistlikud või ilged, siis reageerivad veebiväljaande toimetajad-moderaatorid, kes kommentaari kustutavad ning mõningal juhul selle kirjutanud inimese kasutajakonto blokeerivad.

Samal teemal:

Selline ongi see kübertiik, kuhu traditsioonilised uudistekanalid on sukeldumas. Antakse enesele aru, et väljaannete tulevik sõltub sellest kuidas suudetakse veebiühiskonnas saavutada sama keskne roll nagu see oli vanasti offline-ajastul paberlehtede- ning televisoonimaailmas. Seetõttu tunnevad meediaväljaanded suurt huvi kommentaarikeskkondade vastu, kus nende lugejaskond saab esimesel võimalusel oma arvamust avaldada.

Hea maitse, tsiviliseeritus?

Internetiväljaanded on väga innukad: teil on midagi öelda? Öelge meile! Toimetajad, kes mitte kunagi poleks kujutanud ette signeerimata lugejakirja avaldamist, vaidlevad nüüd absoluutselt mitte mingisuguste piirideta anonüümsete arvamusavalduste üle.

Ja hea maitse, tsiviliseeritus ning lugupidavus? Traditsioonilise diskrediteeritud meediaeliidi väärtused.

Ma liialdan siinkohal, kuid samas mitte väga palju. Uus põhimõte millest lähtutakse on kommentaaride puutumatus. Hiljuti osalesin Kalifornias Ameerika ajalehetoimetajate seminaril, kus mõned väga head ning mõjukad online-ajakirjanikud kinnitasid, et igasugune kommentaaride eeltsensuur viib veebilehelt lugejad sinna, kus nende sõnavõttude ülesed piirangud on väiksemad. See mõjuks ajalehtede online-strateegiatele hävitavalt.

Ameerika Uudiste Ombudsmanide organisatsioon, liikumine mida ma imetlen ning mille liige ma olen, arutab parasjagu seda kuidas uudisteväljaanded peaksid käsitlema avalikke netikommentaare. Kas on õige kustutada vaenu õhutavad ja laimavad kommentaarid, kaitsta isikute privaatsust ning jõustada mõned „mõistliku eneseväljenduse“ standardid? Kuidas suhtuda anonüümsetesse kommentaaridesse?

Mõned organisatsioonid vaidlevad selle üle, et nad varustavad veebikasutajaid avaliku ruumiga, mille üle kontrolli teostamiseks ei ole neil sisulist õigust. Rääkimata kohustusest seal toimuvat reguleerida. See avalik veebiruum reguleerib end ise.

Aga kas „mõtete turuplats“ reguleerib end ikka päris ise? Kas laim taandub tunnustuse ees või valelikkus tõe ees? Või kas avalikus internetiruumis toimuvast suhtlusest saab järjekordne kurb juhtum, mida ühiskondlik mõtleja Garrett Hardin nimetas „ühsiressursi tragöödiaks“: iga karjakasvataja saab kasu sellest kui võib saata veel ühe looma asula ühisele karjamaale ning kannatab kokkuvõttes väga vähe ühiskarjamaa ülekarjatamise tõttu. Paraku tabab kogukonda sellise käitumise tõttu pikemas perspektiivis katastroof.

Avaliku internetiruumi kasutamise puhul inimestele antud äärmuslik kõikelubavus oma vihkamise verbaalseks väljendamiseks viib selleni, et vähem julgete ning tagasihoidlikemate inimeste eneseväljendamise vabadus hävineb. Isegi väga asjaliku arvamuse väljaütlemine ei ole riski väärt.

Arvamusavalduste täielik reguleerimatus viib lõpuks kitsama arvamusteringini, millest jäävad tihtilugu kõrvale just asjalikud arvamused.

Loe veel

Avalik suhtlemine – mõttevahetus selle üle, mis ühiskond on ja milline see olema peaks – on oskus, mida tuleb õppida. Paraku on keskvoolumeedia teeninud tohutuid summasid õpetades inimesi üksteisega valesti suhtlema, pakkudes näiteks ameerika publikule agressiivse tooniga jutusaateid nagu näiteks Jerry Springer Show. Inimesed saavad aru, et viha ning raev ongi normaalne toon, mida omavahelises suhtluses kasutada, sest just niimoodi vahetatakse mõtteid näiteks teleriekraanil.

Mis toimub, mis läheb korda

Internetti kolides on ajakirjandusel võimalik olla enam mitte ainult info koguja ning edastaja, vaid ka vahendada inimeste seas diskussiooni selle üle, mis ühiskonnas parasjagu toimub ning mis inimestele korda läheb.

Kommentaarikastid ning jututoad ei ole meediamogulite jaoks mitte lihtsalt äritegemise võimaluste laienemine. Nende näol on tegemist kihavate moodustistega, kus on koorumas eneseväljenduse ning suhtluse uus maailm.

Öelda, et internetisuhtluses peaksid olema reeglid, mis suunaksid suhtlejaid püüdlema aususe, tsiviliseerituse ning vastastikkuse austuse poole, ei ole elitismi õigustus. Reeglite vajaduse fakti konstanteerimine pole nende reeglite ettekirjutamine, vaid hoopis teadvustamine, et reegleid on vaja ning nende loomise ning kehtestamisega tuleb algust teha.

Artikkel on tõlgitud ajalehest Miami Herald.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare