Eelika Lepasild: kui sõnadest saavad teod…
Sõnadest lause ja varsti teamegi, mida laps tahab või mida meie tahame. Kõik sõnad paberil ja mõtted mõlkumas on alguses unistus ja lootus, kuid kas ei peaks lootust taguma kui rauda?
Esimene sõna - Algust tehti Mikitamäe vallamaja saalis 14. märtsil 2002a. Motoks oli “Minust ja sinust sõltub, milline on küla homme”. Kohal oli igast vanusest inimesi.
Peamisteks mõteteks olid: külas võiks olla rohkem noori ja et külavanemad leiaksid üles süüteluku kuhu võti keerata, et küla liikuma panna. Vallarahvas kirjutas üles oma küla arengu nägemusi koos Maaelu Arengu Instituudi teemajuhi Lea Sudakovaga.
Lea ütles “Külades on palju ressursse, need on vaja üles leida.” Need sõnad jõudsid vaid vähestele kohale. Noored kaasati kohe kogukondade foorumisse. Koolilapsed aga olid aktiivsed joonistama teemal “Kui oleks…..” … bussijaam kenam kui praegu, ….turism- ja puhkekeskus, ….euronõuetele vastav vormelirada.
Teine sõna öeldi II foorumil. Arutelud ja kokkuvõtted. Mis sai peale foorumeid? Kas saadi lause kokku, mille järgi tegutseda? Enne mainisin, et ega kõigile ka kõik kohale ei jõudnud. Seepärast, et üritustel osalenud passiivsetest küladest muutus aktiivseks Karisilla küla, kelle elanikud said särtsu ja energiat edasi tegutsemiseks.
Milleks oodata hakkame kohe tegutsema! Varsti moodustatigi külaaktiivi poolt seltsing Karisilla. Räägiti juba päris reaalsetest ettevõtmistest. Jõuti järeldusele, et koostöös on võimalik külaarengu planeerimine ja tegevuskava koostamine, ühisürituste läbiviimine nii oma külas kui ka valla tasandil.
Mis siis sai? Kas jäädi ootama, et keegi tuleks ja teeks? Ei, seda mitte. Esimese üritusena korraldati “Turu päev” Mikitamäe vallamaja platsil. Üritust ei planeeritud suuremahuliselt teha, kuna olid esimesed meetrid lapsemoodi ebakindlalt kõndida, ei teadnud tol ajal kas suudame või kukume. Päev kulges üllatavalt hästi. Selgus, et kohalikul rahval oli sellist kevadist turupäeva vaja.
Elujõulisest Karisilla seltsingust. Välja on kujunenud iga aastased üritused, nagu jõulud, munadepüha, esimene september, jaanipäev, paabapraasnik, laste laager, turu päev, projektide kirjutamine, õppereisid teistesse maakondadesse, koosolekute pidamine, väliskülaliste vastuvõtmine, sügisnäitus vallamaja saalis.
Lisaks traditsioonilistele on tähistatud naiste- ja meestepäeva, külakokkutulekuid. Oma külakaubaga on osa võetud laatadest ja Seto Kuningriigist. Kuningriigi sõjaväes oleme lubanud sööta kogu armee kolm korda päeva ja iga ilmaga. Kadrid ja Mardid jooksevad novembris talust tallu õnne viima. Kui kõiki neid üritusi lahti kirjutada, siis peaksime välja andma juba oma küla lehe.
Teotahtelisusest annab märku iga üritusega kaasaskäiv lause “Teeme ära, iga ilmaga”. Meie üritustel on saatnud vihm ja jõuluajal puudunud lumi. Teiseks mis meie üritusi iseloomustab on mängud. Mängud kõigile, vahet pole, kes või mis eas oled, mängib igaüks.
Mõnest üritusest lähemalt. “Saame kokku kuuse juures!!” Nii on kirjutanud külaaktivist jõulukuulutusele. Meie kui seto küla peame jõule 7. jaanuaril. Jõuluvana leiame omast külast, salmid tulevad peast ja kingid valmistame ise. Tihtipeale oleme me jõuluvana oodanud 23 kraadise pakase käes ja saani vedanud musta maa peal.
Sügisnäituse raames on korraldatud erinevaid sügisandide näituseid. “Sügis potis purgis ja pudelis”, “Kaunis kompositsioon”, “Killukesi Karisilla sügisest” - sügisnäituste pealkirjad. Tahaks uskuda, et ka kümne ja kahekümne aasta pärast kasvatatakse vallas isuäratavaid põllu- ja aedvilju. Näituse ajal on avatud ka külastajate raamat, kuhu saab märkida ennast ja mis meeldis. Kommentaarid on olnud meelitavad nagu näiteks “Lausa imetlusväärne”, “Kõik on ilus”, “Üldse väga vahva ettevõtmine. Aitäh”…….jne.
Kes iseennast ei aita, seda ei aita vist enam keegi? Projektide programmid ulatavad sulle rahalise ressursi abi, sina aga pead oskama selle vastu võtta. Meie külal on see välja tulnud 20-nel korral. Seega on meil peale rahva, ürituste ja aktiivsuse veel palju, palju materiaalseid asju. Nagu näiteks pildialbumid, potid, pannid, muruniiduk, võsalõikur- trimmerdaja, varjualused, muusikakeskus……ja veel palju muid asju.
Üritused toimuvad külaplatsil kus on varjualune, WC, kiik, laste mänguväljak, lõkkekoht ja kiviktaimla.
Et me külategevusest rõõmu tunneme annavad teada meie küla laulu viimased read
“Karisillal hüä om ellä, armsa kodopaiga tii
kõik mi sõsara ja velle, hoolõline rahvas siin.
Tahai minnä väljamaalõ, jahtma raho suurõmbit
Jääme uma setomaalõ, olõi paiko parempit.”
Meie igasuguseid üritusi kajastatakse erinevates lehtedes. Kohalikus vallalehes, Setomaa lehes ja maakonnalehes Koit tutvustamaks oma küla tegemiste aktiivsust. Artikkel kohalikust ajalehest.” Armas Karisilla külarahvas, see artikkel on kirjutatud Teile, Teist ja teistele”. Kuidas teile mõjuks selline tunnustus lehes. Meie küll arvame, et see annab omadele jõudu ja muudab naaberküla rahva kadetaks (kuigi see pole meie eesmärk).
Tegutsedes oleme jõudnud arusaamiseni , et tõepoolest sinust ja minust sõltub, milline on küla täna ja homme.
Lõpetuseks ”Tahan kittä umma küllä
Kallist küllä Karisillat…”(külaelaniku Veera Hade salmist).
Kui Lea Sudakova sõnadest said teod, siis see tähendab Karisilla küla leidis üles ressursid, millega tegutsema hakata. Külaelu veereb ühest aastast teise ja kokku neid ringe on juba 6. Meie laps kõnnib kindlalt ja on kooli mineku eas. Selle ajaga oleme muutnud küla elu elamisväärseks endale ja eeskujuks teistele.
* Liikumine Kodukant korraldas seoses oma 10. tegutsemisaastaga maanoortele esseekonkurssi "Külaliikumine täna ja homme".
Tegemist on maal elavate noorte töödega, kus nad mõtisklevad selle üle, kuidas saaks maal hästi elada ja mida on neil endil võimalik selle nimel teha, et meie maapiirkonnad ei oleks väljasurnud, lagunenud hoonetega paigad, vaid elujõulised piirkonnas ühes toimekate ja Eesti riiki uskuvate inimestega.
Päevaleht Online avaldab lähipäevadel neli žüriile kõige rohkem meeldinud kirjutist.
