Eelkooliealised ja pisikesed ekraanid

Võttes tuttavate emadega üles teema „lapsed ja televiisorivaatamine”, saab ruttu selgeks, et lähenen asjale vanamoodsalt. Tehnoloogiasõbralikumates peredes on nimelt teler „kõige igavam ekraaniga vidin” ja tänapäeva väikelapsed vaatavad multikaid ja videoid ning mängivad hoopis kõikvõimalike pisikeste, kaasaskantavate tehnikaimedega.

Üks väga sümpaatne ema tunnistab, et ei kujutaks restorani minekut oma 1,5- ja 3-aastase lapsega ette ilma, et iPad kaasas oleks. Kohe neljaseks saava tütre väga intelligentne ema möönab, et laps oli kaheselt nii suur iPhone’i sõltlane, et ema ei saanud lapse nähes isegi telefonikõnesid vastu võtta. Siiski annavad kõik normaalsed vanemad endale aru, et ekraani taga võiks väikelaps veeta päevas siiski väikese ja piiratud aja; et vanem peaks kindlasti kursis olema, mida täpselt laps vaatab ja et palju loomulikumad ja arendavamad tegevused on lapse jaoks liikumine, loov mängimine, suhtlemine ja muu n-ö aktiivne tegevus. Ometi on avalik saladus, et sisuliselt ei leidu ema, kes aeg-ajalt ei kasutaks telekat (või muud ekraani) odava ja alati kättesaadava lapsehoidjana. Kas või selleks, et korraks maha istuda ja tass teed juua. Kust aga läheb piir, mil ekraani taga istumine muutub lapse jaoks ohtlikuks, tema arengut pärssivaks ja ema-isa peaks hakkama mõtlema, mis on need tema üliolulised „oma asjad”, millele keskendumise huvides laps tardunult ekraani taga istub.

Televiisor pole üdini halb

Kindlasti ei ole ma nõus, et telekavaatamine on üdini halb. On väga toredaid (laste)saateid ja filme, loodusdokfilme, kontserte jne. Mida halba on selles, kui muusikahuviline poiss iga päev The Suni DVD-d vaatab, kui ta sellest innustununa kitarrimängu selgeks õpib? Või kuidas muidu näeksid lapsed lõvisid savannis patseerimas, pingviine liustikul või vulkaani purskamas, kui mitte mõnest loodusfilmist? Ideaalis avardab telekast nähtu lapse maailma, ta saab uusi ideid, mida oma mängudes rakendada. Kuigi – tihti oleks just väiksemate laste ja harivate saadete puhul väga abiks, kui vanem vaataks neid koos lapsega ja jagaks selgitusi. See omakorda aga ei lähe muidugi kokku igati inimlikult arusaadava skeemiga, et teler pakub vanemale lastevaba hetke. Teleri vaatamist lapsega koos aktsepteerib isegi Waldorfi taustaga sakslane Rainer Patzlaff, kes on kirjutanud TV negatiivsest mõjust lastele terve raamatu („Tardunud pilk”). Patzlaffi järgi tuleb koos vanemaga telerit vaatav laps „nähtuga toime”, suudab selle läbi töötada. Lisaks soodustab täiskasvanu sel viisil teadlikku vaatamist, mitte nürimeelset jõllitamist. Kõige kehvem variant väikelapse jaoks ongi see, kui telekas on n-ö viies pereliige, mängib nurgas kogu aeg.

Esiteks mürafoon – ainuüksi teleri heli väsitab. Teiseks tuleb eetritelevisioonist ju pool aega täielikku kräppi, „simmanistiilis kajastusi eluheidikute ja joodikute tegemistest”, pluss ohtras koguses vägivalda ja reklaami. Väikelaps ei oska sellist infot tõlgendada, istub passiivselt vilkuva ekraani ees ja nüristab oma meeli. Samuti ei teki väga olulist valiku langetamise momenti, et mida telekast vaadata. Kui kodus on lastel terve hulk muid mõnusaid ja turvalisi tegevusi, kuhu neid telekavaatamise asemel edukalt saab suunata, siis täiesti uus teema tundub olevat restorani-külla-autosõi-dule kaasaskantavate ekraanide võtmine. Muidugi on jube mugav, kui kolmeaastane poiss, selle asemel, et restoranis tähelepanu nõuda, rahulikult oma multikat vaatab. Ent ka siin võiks vanem siiski mõelda, kas lapse restoranikogemuse keskmes ongi tema iPad või hoopis söömine, suhtlemine ja reaalsed uued kogemused päris maailmast. Ekraanimäng sobib kindlasti väikeseks vahelduseks, kui kü-laskäik, sõit või restoranis istumine on väga pikaajaline, aga kindlasti mitte peamiseks ajatäiteks. Olen näinud ka kümneaastast poissi, kes oma vanaema juubelil peale ninapidi oma taskuekraani taga istumise suurt muud ei teinudki. Psühhoterapeut Tommy Hellsten kirjutab sellest, kuidas tihtipeale „molutatakse” ekraani ees, kuna „oleme lõpetanud ise elamise”. „Kui vanematel on kohalolekuvõimet, kujundavad nad õhkkonna, mis kaitseb ülemäärase televiisorivaatamise eest,” kirjutab Hellsten.

Natuke süüdi

Tean ema, kes ütleb, et iga kord, kui ta lastele DVD mängima paneb, tunneb ta ennast „natuke süüdi” – olgugi need DVD-d siis enamasti eakohased multifilmid. Ilmselt tunnevad nii paljud emad. Kust siis läheb see mõistlik piir? Asjatundjad ütlevad, et väikelapse keskmine ekraanitagune aeg võiks olla üks tund päevas. „Siis toimib vaatamine ergutina, teadmiste allikana ja mõnikord lõõgastajana,” kirjutab psühholoog Saara Kinnunen, kes oma raamatus „Las ma olen laps” TV negatiivseid mõjusid (füüsilise passiivsuse soosimine, fantaasia pärssimine, vägivalla näitamine meelelahutusena) pikalt käsitleb. Alla kaheaastastele ei soovitata ekraani ees istumist üldse. „Äärmuslik visuaalne kiirus väikesel ekraanil mõjutab loomulikult noori ajusid,” kirjutab kiiruskultuse vastu võitlev Londoni ajakirjanik Carl Honoré, kes juhib ka tähelepanu, et TV vaatamine muudab lapsed rahutuks, häirib nende tähelepanuvõimet ja kiirendab laste üleminekut täiskasvanute maailma. Kui laps oskab üksi ja teiste lastega mõnusalt mängida ja ise mänge välja mõelda, jaksab süveneda raamatutesse, saab piisavalt liikuda ja värsket õhku, siis tõesti, üks tund päevas ekraani taga – teadlikult valitud programmiga – kõlab täitsa mõistlikult. Kui laps istub teleka vm ekraani ees aga juba pigem kaks tundi iga päev, teeb see aasta peale kokku terve kuu, mil laps on ekraani lummuses… Siiski – isegi laste televaatamise suhtes ülikriitiline Patzlaff ei pea vajalikuks seda, et lapsevanem ise pidevalt „elava televisioonina” last aktsioonis hoiaks, pigem soovitab ta esitada väljakutse lapse omaaktiivsusele. Küsimus on lapse loomuliku tegutsemistungi äratamises, mis nõuab vanemalt veidi fantaasiat ja sisseelamisvõimet.