Eerik-Niiles Kross: Euroopa vastab Venemaa fantoomsõjale fantoom-sanktsioonidega

Kui Venemaa peab Ukrainas nn fantoomsõda, siis Euroopa vastab fantoom-sanktsioonidega, mis nagu on ja nagu ei ole ka päris sanktsioonid.

Eile lisas Euroopa Liit Venemaa agressioonist ajendatud sanktsiooninimekirja 15 Kremli tegelast ja Putini lähikondlast. Täpne nimekiri avaldatakse homme, kuid üldjoontes on praeguseks EL-i suunitlus teada. Euroopa kauaoodatud ja palju sisetülisid tekitanud samm sekundeeris USA uutele sanktsioonidele, millest Valge Maja teatas eile hommikul.

Sanktsioone ootas mure ja huviga kogu maailm. Nii need, kes muretsevad Euroopa julgeoleku pärast ja mõistavad, et Venemaa ohjeldamine on täna nii Euroopa kui euroatlantilise ruumi julgeoleku põhiküsimus, kui need, kes kardavad kasulike ärisidemete katkemist või vene investeeringute ohtusattumist.

USA ja Euroopa sanktsioonide võrdlus annab tegeliku pildi tänasest euroatlandi koostöö ja Lääne väärtussüsteemi seisust. Tuleb kohe öelda, et põhjust on teatavaks rõõmustamiseks kuid põhiliselt tõsiseks mureks.

Business as usual?

Positiivne on, et EL ja USA üldse sanktsioonideni on jõudnud. Mäletatavasti reageeris Lääs 2008. aastal Gruusia ründamisele küll avaldustega ja mõneks ajaks lõpetas NATO "business as usual" (tavalise tegevuse – toim.) kuid sisuliselt käis igasugune business igal tasandil rahulikult edasi.

Täna on olukord vähemasti pealispindselt teistsugune. Kuigi Lääs on endiselt ettevaatlik andma Venemaa agressioonile legaalset hinnangut, hakkab moraalne hinnang üha selgemalt välja kujunema. Samas hakkab aga üha enam ilmnema märkimisväärne erinevus USA ja Euroopa valmiduses toimuvale sisuliselt reageerida ja Euroopa soovimatus selle moraalse hinnanguga midagi peale hakata. 

Samuti on kohati lausa kärisemas Euroopa Liidu niigi habras ühtsus välis- ja julgeolekupoliitikas. Mõned analüütikud on juba öelnud, et Euroopa Liidu ühtne Välis- ja Julgeolekupoliitika on kokku varisenud. Kuigi sellega lõpuni nõus olla ei saa, on Euroopa nõrkus siiski ilmselgelt näha nii Washingtoni kui Moskvasse. Äsja lõppenud Lennart Meri konverentsil soovitas peaaegu iga Ukrainast kõneleja, et Brüssel ei kasutaks enam fraasi "äärmiselt mures", sest lihtsalt muudab Euroopa naeruväärseks.

Tänaseks on nii Brüssel kui Washington kehtestanud Venemaa suhtes Ukraina agressiooni vastusena sanktsioone kahel korral. Lisaks sellele ka sanktsioonid Ukraina põgenenud presidendi Janukovõtši ja tema lähikondlaste suhtes.

Mõlemal korral ja puhul on sanktsioonide põhisiht olnud president Putini poliitline lähikond. Ent Wahsingtoni ja EL-i lähenemises sisaldub oluline erinevus, mis kokkuvõttes killustab Lääne reaktsiooni ja nõrgestab oluliselt selle mõju. Brüssel on seni kehtestanud viisa- ja ärikeelud rangelt isikutele, kes on otseselt seotud Krimmi agressiooni ettevalmistamise või Ukraina poliitikaga laiemalt. USA on lisaks eelnevale sihtmärgistanud ehk isegi olulisemana president Putini korruptiivse lähiringi ja isikud, keda kahtlustatakse Kremli rahastamises ja Vene suure korruptsiooni ehk lääneriikide salamõjutamise finantseerimises ning riigivarguste võimaldamises.

Tulemus on, et tänaseks on tekkinud kolm erinevat sanktsioonialuste isikute gruppi. Need, kelle suhtes kehtivad nii USA kui Euroopa sanktsioonid ning need, kelle suhtes kehtivad ühed või teised.

Siit joonistubki välja Lääne suutmatus leppida kokku isegi selles, keda Urkaina eest n.ö. karistada rääkimata ühisest poliitikast. Euroopa on seni kindlalt vastu Vene starteegiliste majandussektorite vastu minekule. Seda vaatamata pingutustele taoline kokkulepe saavutada. Teadaolevalt on president Obama asja EL-i riigijuhtidega korduvalt arutanud, samuti moodustati Euroopa ja USA ühine töörühm. Lisaks on enamus analüütikuid nõus, et kui majandussanktsioonid mõjuksid, siis ainult juhul kui neid ka Venemaal tunda on.

Mis veelgi tähtsam, USA on kehtestanud sanktsioonid mitmetele ettevõtetele, mille kaudu Putini ringi rahad liiguvad ja samuti firmadele, mis kuuluvad Kremli siseringi põhitegijatele. Euroopa ei ole Vene ettevõtteid üldse käsile võtnud. Eriti ilmekas on president Putini administratsiooni endise aseülema ja praegu Rosnefti juhi Igor Setšini juhtum. Setšinit peetakse Putini kõige karmikäelisemaks nõuandjaks, kes endise KGB ohvitserina juhib nn silovik’kide grupeeringut Kremlis. Ta on olnud seotud näiteks Venezuela tuumaprogrammi algatamise, Mistralide ostmise, Hodorkovskilt ettevõtete ära võtmise ja tema vangistamise ning paljude taoliste protsessidega. Kuigi USA lisas Setšini eile sanktsioonaluste nimekirja, jättis EL selle tegemata. 

"Euroopas on endiselt palju närvilisust" seoses Putini ärisõprade kallale minekuga, ütles üks sanktsioone ettevalmistav EL-i ametnik Wall Street Journalile. "Nad ei taha sildu Kremlisse põletada".

Eesti positsioon on siin kahtlemata keeruline. Kuivõrd välisministeerium kipub meil pigem ära ootama, mis on Brüsseli seisukoht ja siis seda tagant kiitma, on tõsise arvamuslõhe puhul EL-i eri riikide vahel vaja vahelduseks ka midagi ise otsustada. Eesti selget seisukohta pole me seni kuulnud, kuigi laias laastus tundub Tallinn olema pigem tugevamate sanktsioonide poolt. Loodetavasti teevad Eesti diplomaadid praegu aktiivset selgitustööd, miks Euroopa peaks ennast kokku võtma. On ju selge, et kuigi Eesti ei peaks ehk sõjakusega liialt silma paistma, ohustab Venemaa peatamiskatsete läbikukkumine tulevikus kõigepealt nimelt Venemaa naabreid. Olen varasemalt avaldanud arvamust, et kõige parem oleks kui Lääs aitaks Ukrainal kaheldava mõjuga sanktsioonide asemel relvistuda.

Sisulist mõju ei ole

Kui rääkida Venemaa reaktsioonist äsjastele otsustele, siis pärast eilset teadet uutest sanktsioonidest hakkas Vene börs tõusma.

Moskva rõõm on mõistetav, sest vaatamata retoorilisele trummipõrinale, et nii EL kui Washignton "paneb Venemaa kallist hinda maksma", ei mõjuta senised sanktsioonid tegelikult peaaegu üldse vene põhilisi ekpordivõimekusi. Ainus valdkond, mis on saanud sisulise tagasilöögi on relvaeksport ja sõjalised koostööprojektid. Nafta, gaas, maavarad jne voolavad Venemaalt täna välja samamoodi kui varem. Kõik Venemaal tegutsevad suured Lääne naftafrimad on kõige kõrgemal tasemel kinnitanud, et jätkavad Venemaal tegutsemist ja nende juhid on käinud Putini juures seda üle kinnitamas.

Euroopas on sisuliste sanktsioonide vastu ja "diplomaatilise lahenduse" eelistamisele avalikult üles kutsunud Saksa välisminister Steinmeier, Briti diplomaadid, Austria president jne. Euroopa on oma reageeringutes lootuseltult lõhki. Selgelt joonistub välja riikide rühm, kus vene raha on oma töö teinud ja poliitikud on valmis Ukraina hülgama. Tulemust saab pidada üsna abituks Euroopa “näopäästmisoperatsiooniks”, mis proovib jätta hundid söönuks ja lambad terveks.

Kahjuks selline asjade seis hunti kindlasti ei pidurda. Veelgi enam, kõige rohkem tundub praegu Lääne sanktsioonide tõttu kannatavat mitte Vene riigiaparaat või seda rahastav majandus, vaid Vene vähesed läänemeelsed poliitikud, opositsionilised organistasioonid ja inimõiguslased. Suletakse meediaväljaandeid, vallandatakse läänemeelseid ajakirjanikke ja lubatakse kehtestada täielik tsensuur internetis.

Senise Lääne sanktsioonipoliitika kohta tuleb öelda, et täielikust läbikukkumisest päästab meid ainult asjaolu, et mingisugused abitud katsed on tehtud. Hinne heal juhul kolm miinus. Mingit mõju Ukrainas toimuvale igatahes Lääne tegevus seni avaldanud ei ole. Pigem on tegemist karu ärritamisega ja talle kodumaiste repressioonide jaoks ettekäände andmisega. Moskvast vaadatuna oleks täna ratsionaalne tegevus võtta nii palju uusi territooriume kui võimalik juhuks kui Lääs suudab edaspidi siiski millegi tõsisemaga välja tulla.

Euroopa vajab täna tugevust ja ühtsust ja oluliselt vähem "närvilisust". Tugevuse ja ühtsuse puudumine hakkab peagi tähendama olulist julgeolekuohtu.