EERIK-NIILES KROSS: Lääne tsivilisatsiooni piiril
Hiljuti teatas sihtasutus Pro Narva, et alustab Narva raekoja platsi sillutisega katmiseks annetuskampaaniat. Annetajad saavad osta endale kivi või mitu ja lõpuks kaetakse plats graniitsillutisega. Ilus ettevõtmine ju. Ja paneb mõtlema, miks on Narva raekoja plats, mis kuulus veel 60 aastat tagasi arhitektuurselt ja ajalooliselt Eesti olulisemate paikade hulka, 2002. aasta kevadel isegi asfaldita, rääkimata sillutisest.
Narva on unikaalne paik. Mitte ainult Eesti, vaid ka Rootsi, Saksa, Euroopa ja tegelikult kogu Lääne tsivilisatsiooni seisukohalt. Ka Venemaa seisukohalt. Ajaloo tahtel asub ta joone ääres, mis eraldab õigeusklikku maailma lääne tsivilisatsioonist, ladina alfabeeti ja rooma õigusel põhinevat õigussüsteemi kirillitsast ja vene õigusest. Narva jõest on saanud koos Soome idapiiri ja lõuna pool Läti ja Leedu idapiiri ning edasi Valgevenet ja Ukrainat poolitava joonega iidne kulutuuriline murrujoon Ida ja Lääne vahel, mis asetab Eesti koos Läti, Leedu, kesk-Euroopa ja endiste Austria-Ungari impeeriumi maadega Läände kuuluvasse Euroopasse ja ülejäänud Ida-Euroopa ja Balkani maad sellest väljapoole. Sellisele seisukohale on Max Jakobsonide ja Samuel Huntingtonide järel praktikas jõudnud ka Euroopa Liidu laiendajad.
Narva linna üheks tekkepõhjuseks ongi asjaolu, et selle kohal ristus juba iidsetest aegadest kaubatee poliitilise piiriga eri alluvusega piirkondade vahel. Millal Narva jõgi piiriks kujunes, pole päriselt selge, kuid 13. sajandi alguses kirjeldab Läti Henrik Narva jõge kui joont, mida ületades Novgorodi aladele sõjakäigule mindi. Läänekristluse jõudmisega Eestisse ja idakristluse jõudmisega Novgorodi ja Pihkvasse, sattus Narva ka usupiirile.
Poliitiline võiduehitamine. Narva ehitusajalugu on suurel määral poliitiline. Nii nagu taanlased ehitasid esimese kivilinnuse poliitilistel põhjustel, nii jätkus ka järgmiste valitsejate all. Kui Novgorod langes 1480 Moskva võimu alla ja Moskva poolt valitsetud alade piir esimest korda ajaloos jõudis Eesti piirile, algas Narvas võiduehitamine. 1492 ehitati Ivan III käsul jõe idakaldale vene kivilinnus, mida hakati kutsuma Ivangorodiks. Liivi ordu vastas Narva linnuse peatorni kaks korda kõrgemaks ehitamisega 16. sajandi alguses. Kahe kindluse vastasseis teine teisel pool jõge on vaatepilt, mis tänaseni kõigi Narva külastajate meeli erutab. Just siin visualiseerub Huntingtoni joon kõige teravamalt.
Piirilinna saatus on jääda vägivaldsetele piiriületajatele jalgu. Liivi sõjast Põhjasõjani põles Narva kolm korda peaaegu täielikult maha. Rootsi aja lõpul muutus linn taas poliitilise ehituse tallermaaks. Paralleelselt bastionidega ehitasid rootslased mitu kvartalit elumaju. Kujunes Läänemere ääres ainulaadne barokne linn, mis püsis enam-vähem terviklikuna 1944. aastani.
Narva hävitamisest 1944 on palju räägitud, ent teatakse vähe. Väidetud on, et Narva hävis seetõttu, et rinne püsis Narva jõel ligi pool aastat. Tegelikult oli venelaste käitumine Narva suhtes ilmselgelt erinev kui näiteks Tallinna või muude Eesti linnade pommitamisel. Narvat pommitati Eesti linnadest üldse kõige rohkem. Enne rinde Eestini jõudmist vähemalt 20 korda.
See ei toonud kaasa soovitud purustusi. Sakslased evakueerisid Narva elanikud jaanuaris 1944. Enam-vähem inimtühja linna pommitasid venelased 6.-9. märtsini ligi 4000 pommiga. Lisaks tulistati vanalinna mitu päeva Eesti laskurkorpuse raskesuurtükkidest. 17.-19. märtsil pommitasid venelased õhust taas vanalinna varemeid. Ja kui rinne 25. juulil taandus, tehti veel üks suurtüki- ja õhurünnak.
Raske oleks seda seletada lihtsalt kättemaksuna eesti väeosadele veebruari alul Narva rindel toimunud vene sillapeade likvideerimise eest. Ka sõjaliselt oli pommitamine mõttetu. On ilmne, et eesmärk oligi linn hävitada. Uskumatu järelseigana võiks veel nimetada, et pärast Narva hõivamist pildistas Punaarmee varemeid. Fotod koondati kahte suurde albumi ja esitati süüdistusdokumentidena natside vastu Nürnbergi kohtule.
Pärast sõda jätkus lootust Narva taastamisest. Nimelt olid paljude vanalinna majade rootsiaegsed müürid veel püsti. Eesti arhitektid koostasid Ernst Ederbergi juhtimisel Narva vanalinna taastamise kava. 1947 võeti vanalinn isegi riikliku kaitse alla ja suurt hulka maju peeti taastatavaks. Moskva otsustas teisiti, taastamist ei alustatud ja 1950. aastal buldooserdati vanalinna müürid täielikult. Süsteemsus, millega Narvast taheti kaotada kõik euroopalik, nii arhitektuur kui inimesed, viitab soovile tõmmata piirilinn ühest tsivilisatsioonist teise.
Narva taastamise projekt. Narva raekoja platsi sillutamise ettevõtmine on ilus. Et Narvaga tegelemise osas on tekkimas sotsiaalne tellimus, näitab ka Kuningas Arthuri Gala korraldamine Narva Aleksandri kiriku varemetes. Narva kohalikud võimud on viimased kümme aastat tegelenud Narva vaimse hoidmisega siinpool tsivilisatsiooni piiri, läbi autonoomiareferendumite, piiriületuse erireĻiimide, nn inimõiguslaste erinõuete jne. On arusaadav, et Narval on raskusi üksi üle saada sõja ja viiekümne N Liidu aasta totaalsest muserdusest.
Narva on Lääne tsivilisatsiooni mälestusmärk vaatamata kümnetele stalinlikele elumajadele vanalinnas. Alles on Hermanni linnus, Raekoda ja mõni vanalinna maja. Mingis osas on alles vanalinna tänavavõrk. Eesti riik peaks kaaluma, kas tal pole mitte moraalset kohustust tõestada, et suudab tuua Narva tagasi siiapoole Huntingtoni joont.
Kas pole aeg hakata mõtlema suurele Narva taastamise projektile. Kas poleks võimalik anda vanalinna krunte kasvõi tasuta kinnisvaraarendajatele tingimusel, et nad taastavad vanades mõõtmetes seal asunud maju. Praegu on aeg, kus Euroopa piir hakkab jälle vanas kohas kinnistuma. Eesti kohus on tagada, et tema piirlinn ei jääks vaimselt ja arhitektuurselt teisele poole joont. See pole pelgalt regionaalpoliitiline, vaid maailma tasemel poliitiline küsimus.
