Euroopa Liit on tänaseks kahetsusväärselt selle tee valinud. Veel 16. märtsil teatas EL Nõukogu President van Rompuy 28 liikmesriigi nimel, et Krimmi "referndum on illegaalne ja õigusvastane ning selle tulemusi ei tunnustata". 2. aprillil tegi Ukraina küsimuses ühisavalduse EL-i ja USA Energianõukogu, mis "taaskinnitas hukkamõistu Krimmi illegaalsele annekteerimisele".

Ent Vene eriüksuste Ida-Ukraina operatsioonist alates on Krimmi küsimus Lääne agendast sisuliselt kadunud. Kui Venemaa Ukraina-vastases agressioonis võib näha kahte põhieesmärki, millest esimene on Krimmi Venemaaga liitmine ja sellele rahvusvahelise kasvõi vaikimisi tunnustuse saavutamine ning teine kogu Ukraina poliitilise kontrolli alla saamine, siis esimese eesmärgi on Venemaa tänaseks sisuliselt saavutanud.

Krimm on muutumas samasuguseks külmutatud teemaks nagu Balti riikide okupatsioon oli kogu külma sõja vältel. Kuigi nii USA kui EL ilmselt de jure Krimmi okupeerimist ja annekteerimist ei tunnusta, on de facto tunnustus sisuliselt toimunud.

Vaikus Krimmist

Ei USA ega EL ei ole teinud Krimmi Ukrainale tagasiandmisest põhimõttelist küsimust. Kuigi tema praegust staatust loetakse õigusvastaseks, ei ole ei Washington ega Brüssel nõudnud okupatsioonieelse olukorra taasatmist ega Vene vägede väljaviimist. Samuti ei ole ei EL-i ega USA sanktsioonide lõpetamise tingimuseks seatud Krimmi Ukrainale tagastamist.

Veelgi enam, Lääs ei ole ametlikult nõudnud ka Vene sõjalise operatsiooni lõpetamist ja eriüksuslaste väljaviimist Ida-Ukrainast, kuigi NATO vähede komandör Euroopas on ametlikult teatanud, et nimelt Vene väed Ukrainas tegutsevad. 17. aprillil avaldatud USA, EL-i, Vene ja Ukraina Genfi ühisavalduses Krimmi isegi ei mainita.

President Putini endine nõunik Andrei Illarionov on Genfi kokkulepet nimetanud Ukraina reetmiseks. Kuivõrd Ukraina valitsus oli kokkuleppe tegemise juures, tuleks seda ehk muus osas Illarionoviga üldjoontes nõustudes nimetada Ukraina allaandmiseks. Venemaa on saavutanud jõhkrat jõupoliitikat rakendades olukorra, kus läbi räägitakse ainult olukorra de-eskaleerimise üle. Genfi dokumendis ei räägita Vene agressioonist Ukraina vastu ja selle tagasipööramisest vaid "vägivalla lõpetamisest" Ukrainas, sisuliselt nõustudes Venemaa versiooniga toimuvast kui Ukraina sisekonfliktist. Hämmastaval moel ei nõuta Genfi dokumendis ka Vene vägede tagasitõmbamist Ukraina piiridelt.

Rahvsuvaheline praktika konfliktide reguleerimisel on, et vahendajad ja vaatlejad peavad olema neutraalsed. Kuivõrd Genfi dokument otsesõnu kaasab Venemaa OSCE kaudu konflikti reguleerimist vaatlema, nõustub Lääs vaikimisi siin Venemaa absurdse seisukohaga, et ta ei ole konflikti osapool. Piltlikult öeldes oleks olukord sama kui poksimatšis antaks ühele poksijale ka kohtuniku roll ja loetaks selle poksija nõustumist teiste kohtunike olemasoluga suureks õigluse võiduks.

Euroopa Liit on tõmmanud pidurit ka uute Venevastaste sanktsioonide kehtestamisel. Väidetavalt oodatakse Genfi kokkuleppe jõustamist. Ometi on Genfi kokkulepe nii mitmeti tõlgendatav, et selle jõustamine ei ole arvatavasti niikunii võimalik. Kui kokkulepe nõuab "illegaalsete relvastatud formeeringute relvitustamist" ja Venemaa peab Ukraina valitsust illegaalseks, siis pakub kasvõi see olukord ka vähese fantaasiaga tõlgendajale üsna huvitavaid võimalusi. 

Lisaks on Venemaa juba jõudnud lavastada Ida-Ukrainas hukkunutega tulevahetuse, mille käigus põlesid ära ründajate autod, kuid mitte nende autode numbrimärgid ja ID kaardid. Moskva väitel olid ründajateks Paremsektori võitlejad. Täna süüdistas Moskva Kiievit selle rünnaku eest Kiievit Genfi kokkuleppe rikkumises. On selge, et kui Kiiev üritab hakata Ida-Ukrainas GRU vägede ja separatistide poolt hõivatud hooneid vabastama, kuulutab Venemaa end Genfi leppest vabaks.

Saksa välisminister Steinmeier on samas öelnud, et sooviks enam tegeleda pingelõdvenduse kui uute venevastaste EL-i majandussanktsioonidega.

Tänaseks oleme siis jõudnud olukorda, kus juhul kui Venemaa peaks miskipärast oma agressiooni peatama, jääb Krimm Venemaa koosseisu, Ida-Ukraina mitmed linnad Vene vägede kontrolli alla, 25. maile määratud valimiste korraldamine saab olema ülikeeruline ja nende toimumisel tulemuste vaidlustamine ülilihtne ning Lääs peab tõdema, et Genfi kokkulepet on täidetud.

Millise õppetunni Venemaa sellest kõigest on saanud? 

Eesti õppetund saab olla ainult üks: mida rohkem iseseivat kaitsevõimet, seda parem, mida rohkem kiirreageerimisjõude, seda parem. Mida rohkem NATO kohalolekut Eestis, seda parem. Jääb üle ainult tänada kõigekõrgemat, et venelaste rohelised mehikesed ei istu praegu Riias või Narvas ja meil on veel mingil määral aega oma heidutustaset tõsta nii kõrgele kui suudame.