EERIK-NIILES KROSS: Lippude põletamise aegu
Tõepoolest, mõne päeva eest korraldas Vene valitseva partei noorteorganisatsioon Noor Venemaa Eesti saatkonna ees piketi, kus muuhulgas põletati mitu haakristidega soditud sinimustvalget lippu. Päev hiljem kordas sama aktsiooni Žirinovski partei noorteorganisatsioon.
Eriti intrigeeriv on, et Noor Venemaa Moskvas reageerib sirbi ja vasara haakristiga võrdsustamisele samamoodi, nagu mitmed läänestunud muhameedlikud märtriks tahtjad Muhamedi karikatuuridele Kopenhaagenis ja Londonis.
Muhamed on püha ja tema karikeerimine on pühaduseteotus, millele reageeritakse teotajate sümbolite rüvetamisega, põletades Taani, aga ka Briti ja USA lippe. Sirbi ja vasara võrdsustamine totalitarismi sümboliga on pühaduseteotus ja sellele reageeritakse teotajate sümbolite rüvetamisega, põletades Eesti lippe.
Siinkohal ei ole eriti mõtet arutada, kui palju on nende aktsioonidega seotud Kreml. Vene valitsus on juba öelnud, et nemad asjaga seotud ei ole, nii nagu nad ei ole seotud ka Politkovskaja mõrva, Litvinenko kiiritamise, Ukraina viimatiste presidendivalimiste kallutamise katsete või Gruusias spioneerimisega. Küsime hoopis, miks pöördus Eesti avalikkuse põhitähelepanu kõnealuste pikettide lipupõletusriitustele, mitte aga pikettide põhjusele ja põhisõnumile. Ilmselt arvestasid pikettijad õigesti, et lipu põletamine läheb eestlasele südamesse. Seda tahetigi saavutada. Meeleavalduste eesmärk ongi ju adressaatides ebamugavust tekitada. Samal teemal käib praegu huvitav vaidlus Inglismaal, kus politsei on teinud ettepaneku seada meeleavaldustel lubatule piirid, muuhulgas keelata lippude põletamise. Scotland Yardi vastavasisulised ettepanekud on seotud islamiste, Iraagi sõda ja Muhamedi karikatuure puudutavate meeleavaldustega.
Inglismaal kui igasuguste veidrike suhtes tolerantses riigis suhtutakse politsei ettepanekutesse pisut irooniliselt. Politsei on teatanud, et “inimestel on õigus meelt avaldada, kuid nad peavad seda tegema rahumeelselt ning ilma ebavajalike solvanguteta”. Siit tekib küsimus, milline solvang on ebavajalik ja kes selle vajalikkuse üle otsustab. Kas loosung “George Bush, maailma esiterrorist“ on ebavajalik solvang? Kas loosung “Andrus Ansip, Hitleri järeltulija” on ebavajalik solvang?
Abitu eneseväljendus
Eesti välisministeerium esitas Moskvale pikettide tõttu noodi, “kuna pikett saatkonna juures ületas üldtunnustatud piirid”, nagu ütles ministeeriumi pressiesindaja. Tavaline õiguslik piir, mida sõnavabaduse realiseerimisel ei tohi ületada, on vägivald ja teiste isikute või vara ohustamine. Kui Pariisi elus pettunud noored immigrandid põletavad oma sõnumi edastamiseks võõraid autosid, siis on see ilmselt “üldtunnustatud piiri ületamine”. Kui karusloomade kaitsjad peksavad sisse kasukaäride aknaid, on seegi ilmselt lubamatu. Kui uusbolsˇevikud põletavad Eesti saatkonna ees Eesti lippe, siis siin sattume alale, kus üldtunnustatud piiri, vaatamata välisministeeriumi noodile, tegelikult ei ole. USA-s käib juba 15 aastat põhiseaduslik vaidlus küsimuse üle, kas USA lipu põletamine on põhiseadusega garanteeritud sõnavabaduse väljendusvorm või mitte. Ülemkohus on leidnud, et lipupõletamine poliitilise meeleavaldusena on põhiseaduslik õigus. Kongress on üritanud vähemalt neljal korral põhiseadust muuta, nii et lipupõletamise saaks keelata. Seni edutult. Soomes on lipu rüvetamine seadusega keelatud, samuti Iirimaal ja Hongkongis. Ka Eestis on riiklike sümbolite rüvetamine kriminaalkuritegu. Samuti on Venemaal Vene lipu või vapi rüvetamine kriminaalkorras karistatav. Ent poliitiline meeleavaldus, millega kaasneb lipu põletamine, ei ole üheselt ja igal pool kriminaalkuritegu. Venemaal pandaks selle eest muidugi vangi, aga kas ka Soomes, on küsitav. Näiteks Austraalia peaminister selgitas hiljuti pikalt, kuidas riigilipu põletamine aborigeenide meeleavaldusel oli talle ja enamikule austraallastest vastik ja solvav, ent siiski pärismaalastele sõnavabadusega lubatud.
Soovitaksin väga hoolikalt analüüsida viimase lipupõletamise tagamaid. Kui sirp ja vasar on Venemaal sama pühad kui Muhamed Marokos, siis tuleb Eesti lipu põletajatesse suhtuda samamoodi, nagu hiljuti suhtuti Taani lipu põletajatesse. Tegemist on abitu eneseväljendusega, mille eesmärgiks on panna pühaduseteotajad end tundma samamoodi, nagu tunnevad teotatud pühaduse kaitsjad. Probleem ei ole põletatud lippudes. Eesti on siin astunud lihtsalt põletamist väärt rahvuslike sümbolitega riikide ritta. Probleem on pühadustes, mida lipupõletajad enese arvates kaitsesid. Pühadusi aga ükskõik kui diplomaatiliste nootidega vähem pühaks ei muuda.
